Aili ja Toomas Vindi näitus „Kunstniku jalajälg“ Tallinna Kunstihoones kuni 18. I, kuraator Piia Ausman.

Peeter Alliku näitus „Need tomatid ei mädane“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 8. II.

Tallinna Kunstihoone Vintide suurejoonelise ekspositsiooniga samal ajal on galeriis avatud Peeter Alliku „Need tomatid ei mädane“, väike, terav ja olulik näitus, Alliku käekiri ja musta huumoriga meelelaad on mulle ikka istund. Sääl näeb linoollõiget „Sotsiaalse kunsti masin“, (enese)irooniline tööke. Aga mingil hetkel on otseselt sotsiaalse/poliitilise kunsti tellimus tõesti suur, taltund ja tardund ilu ei rahulda. No ja siis järgmisel juba tümitatakse, et kui igavad on need ühiskondlised performance’id või luuletused, et see ajalik jama on määratud kaduma.

Üldse on meil kalduvus kunstis-kirjanduses ajalikku ja ajatut eristada, kuigi ma ei usu, et see õige on. Lõppeks on too „ajatu“ ikkagi kuskil vaid välgatus, kõik see, mis meid praegu puudutab, mis võib ju olla hetkest tulnud, meid korraks taband, on üdini tähtis, sest see on meie kunst, see on meie olemise mõtestamise ja leidmise viis sel hetkel – ja teisi hetki ei ole siis olemas.

.

Üks, mis tegi Aili ja Toomas Vindi tööd nõukogude ajas avangardseks ja poliitiliseks, oli see rõhutatud apoliitilisus, „asotsiaalsus“. Minust noorematele inimestele peab seda juba selgitama, et too süsteem oli sedavõrd paranoiline, et mõnikord võis eriskummaline maastikumaal kuskil kellelegi tõesti ohtlik paista, rääkimata siis alasti erootikast, kehast, suguelundeist, teatava vabaduse vahendeist, millega epateerib väiklast meelt tänagi. Jah, pornot võib väikekodanlane omaks lõbuks/pingemaandamiseks „tarbida“, aga kunstis hakkab talle ikka kellegi paljas tagumik silma (nagu juhtus hiljuti Ilmar Raagi „Kertu“ näitamisega teles) või häirib, et ei oldagi puhta ilu, puhta kõla, puhta kunsti teenistuses …

Vindid on ses mõttes kavalad-osavad, nad petavad ära küll. Väikekodanlane (kas on ta ikka olemas? On küll – kui mitte muus, siis ootustes elule ja ümbritsevale on ta ikka veel olemas, isegi võimul, isegi siin rahutus Eestis) võib rahulikult pargipingile suikudes ohata – nägin ikka kunsti ära küll. Ja tõsi ta on: Vintide maastikud, värvid, need on maailmatähtsad. Sääl on olemas see leebe-lämbe meditatiivne seisund, see, mis laseb meil kunstist osa saades end tema lainele, sellesse turvatundesse unustada.

Ainult et mulle ei ole nood maalid liiga turvalised, see maailm dissonantsivaba. Siin esineb häireid, miskit väikest vääratust-vilksatust-vihjamist, mis teeb rahutuks. Puhas ilu hakkab sööma, sisimat urgitsema, küsima millegi järele.

Ei-ei, Vintide tööd ei ole turvalised.

.

Toomas Vint kasutab väikseid ärevakstegevaid detaile. Tema päältnäha korrapärane, hooldatud, kultuurne maastik peidab endas korduvat triibulise toru motiivi (mis võib vahel olla ka aed). Triibuline toru aga märgib piiri, ka võimalikku ohtu, tähelepanekukohta (isegi kui ta on lontivajund ja otsapidi prügikasti topitud – on ta kasutu, on ta maha võetud, on ta võidetud?). Lisaks need üksikud justkui juhuslikult maastikku eksind inimesed. Need, kellel siis on koht päikese all … või pole seda? Või kui kõrvutet saavad lapsed ja lambatalled ning loodusse paistab ära ähvardavaid majavalle, linna kore kehand on lähistel, ei ole kindel muidugi, kes keda neelama hakkab.

Maaliva naise kujutis seljatagant. Temal on kindlasti koht, ma mõtlen, tunnen mingit hoolimist-armastust. Ma tahaksin sellele positivistlikult kallale minna, arutada, mida üldse Vintidest tean, nende loost, aga see ei ole tähtis … See siin pole kuidagi kollane ajakirjandus, aga see näitus on muidugi kahe üksteist sügavalt tundva inimese dialoog ka, isegi lembedialoog.

Nad on koos teind näitusele kaks maali, lisaks avapildile „Aili vaatamas on unenägu“ (2011) ka näitusespetsiifiline (või selliseks kujundet) „Maastik ruumimaastikus. Peegeldus“ (2014), mis on suure saali nii-öelda altarimaal, pargipinkidest moodustund käigu lõpus asetsev ruumipeeglipesa. Justkui kahe „klassikalisema“ kooli või käekirjaga maalija sammuke vastu installatiivsemale nüüdiskunstile, isegi irooniline muie. See lugu loos või raam raamis, see on üsna Toomas Vindi teema, tema mäng. Et kunsti ulatub veidi raamist välja või et ta sees on omakorda uus ühik, milleni end muukida. See pole muidugi midagi üdini originaalset ja ainuvindilikku, aga kuulub loomulikult ta mõtlemisse.

.

Aili Vindi valguse ja värvi installatsioon „Päike loojub kunstihoones“ on pea valgusteraapiline. Vähemasti mina sattusin sesse maailma lumetuisust ja jäisest tuulest. Muidugi, väiksemad „värvipesad“, mida ükshaaval uurida saab, meenutasid midagi varasemast Aili Vindist, olid kuidagi kihtjad-huuljad-embavad ladestused. Aga tegelikult on vahel hetkeks hää lasta end kanda tollel andund värvi-ihal, pühendumusel. Kuigi tõesti: see pole ohutu vedelemine madalas vees. Aili Vindi laintes on ärevust, tormitungi.

Edasi tulebki muidugi meri. 1973. aastast ongi tal maal „Meri“, enne seda veel „Madal meri“ (1972), ja siis tuleb kaunilt hullumeelne jada „Hele meri“, „Tasane meri“, „Kevadine meri“, „Märg meri“, „Meri pärast tormi“, „Meri pärast esimest lund“, „Läbipaistev meri“, „Siin lõpeb meri. Pühendusega Alessandro Bariccole“ jne. Minu lemmik on miski taju või tumeduse pärast just „Meri tumeda taeva all“ (1975), see kuidagi neelab mu.

Ka need mered on kihiti-lihiti, sageli tabavad seda hetke ja valgust, nii et – Aili Vindi kiituseks – need on vägagi ajalikud tööd, mitte mingi ajatu igisäiliv jama, mida endasse lasta ei tihkaks. Vahel on tunne, et kogu see aeg on sinna sisse maalitud, ehk on see seotud tollega, et olen ikkagi verbaalne inimloom, et aastanumbergi käivitab mus kohe mingi loo, mingi ajavaistu ja -otsingu.

.

Kas see on keskkonnateadlik kunst? Muidugi on, aga ma ei ütleks, et keskkonnapoliitiline, aga poliitiline igal juhul, see on Aili ja Toomase valitud poliitika, nende sõnum, mida ei saa plakaatide plõntsivas keeles kokku kaapida ja sõmeraks sõnastada. Too vaikuse ja ärevuse, tardumuse ja tungi vastandus siin on tohutu ja kogu aeg kohal, igas töös eraldi ning kahe kunstniku dialoogis näituseruumis, nende saalide vastasmängus … Jah, ses hetkes, just nüüd oli mul säärast ajalikku ja poliitilist kunsti väga vaja. See käivitab ja avab uusi mehhanisme, linte ja liine, raame ja raamilõhkumisseadmeid. Keegi kuskil kirjutas, et nende avangard on taltund või tardund klassikaks, tühjagi, mina seda seekord ei tundnud. Ehk teinepäev.