Eesti keelde on äsja jõudnud prantsuse kirjaniku Annie Ernaux’ teosed „Sündmus“ („L’Événement“) ja „Noormees“ („Le jeune homme“). Autobiograafilise „Sündmuse“ keskmes on prantsuse tudengi soovimatu rasedusega seotud katsumused 1963. ja 1964. aastal. „Noormehes“ vaatab autor aga tagasi armusuhtele endast märksa noorema mehega. Nobeli kirjandusauhinna 2022. aasta laureaat oli nõus andma Sirbi lugejatele intervjuu. Aitäh! Tõlkija Ulla Kihva vestles Annie Ernaux’ga 5. veebruaril telefoni teel. – Toim.

On möödas enam kui kaks aastat sellest, kui pälvisite Nobeli kirjandusauhinna. Kuidas on see tunnustus teid kirjanikuna mõjutanud?

On kaks aspekti. Esiteks on mu looming ja raamatud levinud nüüd märksa laiemalt kui varem. Ilmselt oli ka enne palju lugejaid, aga see on võimendunud, eriti riikides, nagu Eesti või Horvaatia, kus mu teoseid varem vist eriti ei ole tõlgitud. [Ernaux’ teoste esimesed eestindused ilmusid vahetult pärast seda, kui autor sai Nobeli kirjandusauhinna: „Koht“ (tlk Malle Talvet, 2023) ja „Aastad“ (tlk Sirje Keevallik, 2023). – Toim.]

Teine aspekt ehk nii meeldiv pole. Mulle saabub palju päringuid, kohe ekstreemses koguses, mistõttu on väga keeruline järjepidevalt kirjutada.

Sellegipoolest te kirjutate?

Jah, aga ma pean sõna otseses mõttes võitlema ja ütlema: ei, seda ma ei tee, sinna ma ei lähe. Mulle saadetakse kirju, mis liiguvad küll mu kirjastaja kaudu, aga siiski. Võetakse ühendust ka meili teel. Kõige sellega on tarvis tegeleda – ütleksin, et see on peaaegu nagu ettevõtte haldamine. Seda mulle teha ei meeldi.

„Sündmus“ ilmus originaalis 2000. aastal. Samast sündmusest, 1960ndatel läbi elatud abordikogemusest, mis oli tollal Prantsuse seaduse silmis illegaalne, kõnelete ka 1974. aastal ilmunud debüütromaanis „Tühjad kapid“. Mis teid kirjanikuna selle loo juurde tagasi tõi ja andis tõuke „Sündmuse“ kirjutamiseks? Kas te soovisite seda lugu uuesti jutustada, kirjutada sellest teistmoodi?

Te mainisite üht sõna, mis sobib just nimelt „Tühjade kappide“ puhul: see on romaan. Jah, muidugi, teos põhineb mu tegelikul abordil, mida ma ühikatoas ootasin. See kõik on tõsi. Ent raamatus „Tühjad kapid“ moodustab abort teatud raami meenutustele mu lapsepõlvest, noorusest ning sotsiaalsest mõrast mu enese perekonnas: koolitee, siis kokkupuude kodanliku ringkonnaga, ülikooliõpingud. Eelkõige soovisin jutustada sellest mõrast. Tol hetkel pakkus abort teosele vajaliku mõjuva, raputava raami.

Hulk aega, umbes 25 aastat hiljem tekkis mul soov sukelduda selle sündmuse reaalsusse. Eesmärk oli naasta Annie Duchesne’i – nagu mu nimi tollal oli – kingadesse. Tahtsin pääseda tõele nii lähedale kui võimalik, peaaegu niiviisi, et see muutub taas käegakatsutavaks.

Olete oma isiku ja kirjanikuna andnud panuse võitlusse naiste õiguste eest. 1975. aastal legaliseeriti Prantsusmaal Veil’ seadusega abort. 2024. aastal – 60 aastat pärast „Sündmuses“ jutustatud sündmusi – lisati abordiõigus Prantsuse põhiseadusesse. Samal ajal on riike, kus naistel pole kunagi neid õigusi olnud või neilt on need ära võetud. Kuidas te neid muutusi Prantsuse ühiskonnas, aga ka teistes maades kõrvalt jälgite?

Jälgin tõepoolest väga tähelepanelikult, eriti seda, mis toimub USAs, sest see on ehe näide naiste õigustest – 1970. aastatel oli USA meile prantslannadele oma seadustega suisa eeskujuks –, mis on aastakümneid hiljem tühistatud. Trumpi võimuletulek olukorda ei muuda, sest ta on samas paadis inimestega, kes suhtuvad naiste otsustusvabadusse aborti teha väga vaenulikult. Kui käisin Brasiilias, avastasin hämmastusega, et naistel pole seal abordiõigust, kuid sellest räägitakse märksa vähem. Niisuguseid riike on veel palju, näiteks Poola. Tunnistan, et mul pole infot – kuidas on olukord Eestis?

Eestis legaliseeriti abort enne Prantsusmaad. Ajalooline taust ja kogemus võib küll riigiti erineda, kuid „Sündmus“ on lugu, mida peab jutustama kõikjal – seda enam, et oleme tunnistajaks, kuidas naistele kord välja võideldud õigused teatud riikides neilt ära võetakse.

Jah, sest see on endiselt võimalik. Näiteks lugesin hiljuti, et Venemaa on keelustamas aborti, mis 40 aastat tagasi oli seal kergesti kättesaadav.

Miks on abordiõigus endiselt ohus? Sest see on seotud naiste vabadusega ise otsustada. Probleemiga, et domineerijaks on mehed. Teisisõnu, mehed tahavad sõna sekka öelda, kas naised võivad lapsi saada või ei. 1974. aastal debateeriti Prantsusmaal Veil’ seaduse üle. Kohutav oli lugeda meeste kirju, kes teatasid, et kui naistele see õigus anda, lähevad nad kaasa ükskõik kellega ning „ei kuulu enam meile“ – umbes selles seisnes vastuseisu mõte. Võimalus, et naiste õigus oma keha üle otsustada kaob, varitseb endiselt. Abordiõigus on lisatud Prantsusmaa põhiseadusesse, ent on selge, et see ei taga nii palju midagi.

Sellegipoolest – Prantsusmaa on esimene riik maailmas, kes selle naiste õiguse konstitutsiooni kandis. See on suur samm.

See on suur samm.

Abordivastaseid ei ole Prantsusmaal just tohutult. Aga – on üks teine mure. Tingimused, milles aborte läbi viiakse, ei ole sugugi head. Medikamentoosse abordi puhul leiavad naised end ihuüksi olukorras, kus nad peavad tulema toime raseduse katkestamisega, asjadega, mis pagendavad nad üksildusse. Lahendust võib olla väga keeruline leida. Seadust ei kohaldata hästi.

Teid iseloomustab sõna „julgus“. Julgus jääda endale truuks, julgus kummutada tabusid, julgus võidelda õigluse eest. Olete käsitlenud oma teostes läbivalt isiklikke, tihtipeale väga raskeid teemasid. Kas kirjutada saab kõigest?

Keeruline küsimus, sest teoreetiliselt võiks vastata jah, kuid arvan, et küsimus on muus. See tuleb esitada igale kirjanikule eraldi. Sisuliselt: millest ta soovib rääkida? Millest ta soovib kirjutada? Jah, muidugi, paljust võib tahta. Mina arutlen teisiti: mis on jätkuv probleem või küsimus, mida kirjutamine võimaldab mul esile tõsta ja millesse see ühtlasi toob selgust? Niiviisi toimin ma siiamaani, sest ma kirjutan ka praegu.

Marcel Proust, nagu ma mõni aasta tagasi avastasin, on sõnastanud enne mind, mida kirjutamine mulle tähendab: kirjutamine on kirjanikule sama, mis katsed teadlasele. „Tühjad kapid“ eksperimenteerib pigem sotsiaalse mõraga: üleminekuga minu vanemate proletaarsest väikepoodnike maailmast üliõpilasringkonda, mis oli minu ajal muide kodanlikum kui praegu. „Sündmus“ on aga katse olla rase, võimaluseta teha aborti.

Teil on kirjandusele vaade nii kirjaniku kui ka pikaaegse kirjandusõpetaja vaatepunktist. Kuidas läheb prantsuse kirjandusel praegu?

Raske vastata. Ma olen kirjanik nagu teisedki, osa kirjandusväljast, ent arvestades minu vanust ning seda, mida olen kirjutanud, asetsen ma neist pisut kõrval või teispool. Vaatlen kirjanduse käekäiku teatud distantsilt. Siiski täheldan peamisi tendentse, mis valmistavad rõõmu: näiteks naiskirjanike positsiooni paranemine.

Ent ikka veel domineerivad kirjanduses mehed. Teisisõnu, Prantsusmaal räägitakse meeste ja naiste kirjutatust ikka veel erineval moel. Naiste koht kirjandusmaastikul on jätkuvalt veidi marginaalne. Võib öelda, et Prantsusmaal tähendab olla kirjanik – olla mees.

Kui tohib, tooksin ühe isikliku näite selle kohta, kuidas pälvisin Nobeli auhinna. Reaktsioon oli Prantsusmaale iseomane: hoolimata tõigast, et ma olin esimene naine, kes Prantsusmaal Nobeli kirjandusauhinna sai, rünnati mind karmilt. Nii lihtne see ongi.

Mis on muutunud? Varem ei peetud endast rääkimist tõeliseks kirjanduseks. Nüüd on ilmselge, et see on võimalik. Romaan ei trooni enam esikohal.

Tulen korraks tagasi selle juurde, mida märkisite naiste positsiooni kohta prantsuse kirjanduses. Kas te tajute, et ka pärast Nobeli kirjandusauhinna võitmist pole see muutunud?

(Naerab.) Ei, see pole muutunud.

Teil on anne visandada teravalt, tabavalt oma epohhi, nagu teete seda näiteks „Aastates“. Teos lõpeb 2006. aastaga. Kuidas kujutaksite Prantsusmaad aastal 2025?

Tooksin esile juba 1990ndatel alguse saanud laine: immigratsiooni-kinnisidee, võõraviha. Samal ajal on toonud endaga revolutsioonilised muutused nutitelefonide ja ühismeedia saabumine pisut üle kümnendi tagasi: see on muutnud väga-väga põhjalikult inimsuhteid ning toonud kaasa ühiskonna killustumise. Inimesed on üksteisest eraldatud, arvatagu pealegi teisiti. Nutitelefon ei too inimesi kokku, vaid lahutab neid. Nüüd on lisandunud veel üks teema, milles ma ei oska kaasa rääkida, kuid mida tajun samuti väga keerukana: tehisaru.

Kas need teemad lähevadki teile praegu enim korda? Mis teid inspireerib?

Mulle lähevad korda ühiskondlikud teemad, mis puudutavad naisi, parem­äärmuslusega seotud poliitilist konteksti, Gazat … Kirjutamisel inspireerib mind ometi muu – miski, mis on seotud minu endaga ja millest ma veel kirjutanud ei ole. Selle kallal ma praegu töötangi. Aga rohkem ma öelda ei saa! (Naerab.)

Jah, jäägu see saladuseks: siis lugejatel on, mida oodata!

Täpselt!

Viimane küsimus puudutabki teie lugejaid. Loen lõigu teie tekstist: „Ta kuulub nende surnud või elavate, päris või väljamõeldud naiste hulka, keda ma pole kunagi kohanud, aga kellega tunnen kõigist erinevustest hoolimata midagi ühist. Nad moodustavad minus nähtamatu keti, milles seisavad kõrvuti loomeinimesed, kirjanikud, romaanikangelannad ja naised minu lapsepõlvest. Mulle näib, et nad kannavad endas minugi lugu.“

Jutustades enda isiklikke lugusid, olete ühtlasi pannud sõnadesse paljude teiste mälestused. Mil määral teie lugejad teile omi kogemusi vastu peegeldavad, neid teiega jagavad? Milline on teie suhe lugejatega?

Kirjutades ei mõtle ma sugugi lugejatele. Proovin minna minuga juhtunus ja selle põhjustes nii sügavale kui võimalik. Teisalt näib mulle, et ammutan ainest millestki, mis ei kuulu mulle. Tunnen, et kõik, mida ma kogen, käib küll minu kaudu, ent kuulub teatud moel kõigile, eriti muidugi naistele. Seega – et ma pole erand. Sisimas arvan, et ma kirjutan, kuna tunnen, et sarnanen kõigiga, mitte sellepärast, et olen erandlik.

Lugejatele, kes mulle kirju saadavad, ma mõistagi vastan.

Loe lisa: Annie Ernaux’ teoste „Sündmus“ ja „Noormees“ arvustus