Variku pornokaadrite valik järgib selget süsteemi. Valitud on kaadrid, mis tekitavad pornokauges vaatajas šoki või tülgastuse: kõikidel piltidel on naisi kujutatud ebamugavalt, kas liiga karvutult, valu või hirmu tundvana. Fakt on, et pornotööstus on naisevaenulik, kuid kunstniku valitud pildid peegeldavad tõhusalt ka Eestis levinud naise seksuaalsuse tabu. Seksitabust võidavad kõige enam veebileheküljed nagu elu24 või naine24 (sic!), mis koguvad tähelepanu pealkirjadega, mis suunavad naisi mehi toidu ja seksiga rahuldama või artiklitega, kus naeruvääristatakse naise keha ja vaimu. Sellised artiklid käsitlevad seksi naistele millegi nilbena, meestele aga loomuomasena. Visuaalse materjali argumenteerimisele ja teadlikule üldistamisele oleks andnud juurde kurssiviimine kaasaegsete pornouuringutega, mida kunstnik paraku pole pidanud vajalikuks. Saatetekstist jääb mulje, et kunstnik seab ennast teistele naistele eeskujuks: tema kui emantsipeerunud naine teeb, mida tahab. Emantsipatsioonist üksi jääb aga väheks, sest teisi, „sõbrannasid”, nende mehi ja „sõpru” kipub kunstnik naeruvääristama: nad on kunstniku kõrval primitiivsed tossikesed, kes seksivad kas raha nimel või näevad oma partneris vaid naudinguallikat. See on justnimelt samasugune lähenemine, mida toodavad elu24 mentaliteet ja peavoolu porno. Kuid porno ei pruugi olla tingimata rõve. Näiteks Rootsis toimib naiste võrgustik, kes annavad käest kätte pornot, kus fetišid jms on filmitud osalejate vabal tahtel ja initsiatiivil. Niisiis ei pruugi porno alati olla a priori misogüünne ega inimvaenulik Raske öelda, kas näitusel valmistas suurema pettumuse see, et kunstnik pole teadlikult teinud ühtegi argumenteeritud üldistust, millel oleks suurem väärtus kui subjektiivne talupojamõistuslik arusaam ühest või teisest küsimusest? Või häiris see, et näitus tipnes millegagi, mida kunstnik sügavamalt ei mõtesta? Veel valmistas pettumust, et niivõrd provokatiivse ja viljaka teemapüstituse juures ei ületanud kunstnik pildi- ega keeletabusid: ikka näidati rohkem naist kui meest, sest silm on harjunud naist tervikuna objektina nägema, mehe puhul suudetakse objektistada vaid sugutit. Keeletabu väljendus eufemismide kaudsuses: mehega seonduvad väljendid öeldi otse välja, naisega seotud väljendid jäid miskipärast kaudsemaks. Kogu näitus oli kui naise emantsipatsioonija iseseisvuspüüde košmaarne karikatuur: kunstnik tallus šovinismi stereotüüpidel ega astunud edasi. Eveli Varik soovis publikule julgust ja ausust: aga kas kunstnik ise on aus oma sõprade, iseenda või oma kunsti ees? Oleks aeg aru saada, et sooküsimus pole mingi tilulilu, vaid väärib süvenemist?!
* Essimene – erineva soo- ja/või seksuaalse identiteediga inimesed, eestindatud mõiste LGB TQI-le.
