Miks meie riigis ilmub täiesti integreerumata ajaleht Estonia ja veelgi hullem Molodjo�ka? Me ei saa jagu isegi nõukogude ajakirjandusest. Mida me siis ikkagi tahame? Integratsioonijutt on lausa naeruväärne, kui seda ajavad mõni mees ja naine, kes elavad selsamal Lasnamäel. Mida nad ei näe? Kas nad ei näe, et mitte ükski venelane ei kavatsegi “integreeruda”? Neil on oma maailm, omad telekanalid, mida eesti aferistid neile kahjuks ohtralt kätte toimetavad. Meie probleemid ei ole mitte siinsetes venelastes, vaid siinsetes eestlastes. Need on tümad. Lisaks kõigele muule unustati tegemata viisakas repatrieerimine. Aga 1920ndail just seda tehti. Miks? Peeti väärikaks Eesti riiki kokku koguda kõik eestlased. Praegu arutatakse Setomaa Tartu rahu järgset piiri, isegi mõõdetakse, aga seto rahvast ei taheta Eestimaale kutsuda. Midagi on ju tehtud, aga neile inimestele ei ole antud mingeid garantiisid. Kas keegi veel usub, et piir pannakse Vana-Irboska alla, kuhu surnuaiale on maetud esimese vabariigi ohvrid, kellest kirjutas Suits? Aga sealsamas on varjaag Truvori oletatav haud, millest ajalooline Venemaa ei saa kuidagi loobuda. 
Minul oli tsaariaegne vanaisa. Ta tahtis kogu aeg rääkida poliitikast. Kuulasime 50ndail koos raadiot ja arutasime Suessi vahejuhutumit ning Korea sõda – seitmekümnene vanaisa ja kümneaastane poisike. Kunagi elus ei ole ma enam  midagi niisugust kogenud, et üks lihtne eesti talumees mõtleb maailma mastaabis. Ta õpetas, et maailmas on igasugu rahvaid igasuguste tahtmistega. Mina sain selle selgeks alles Siberis, mitte venelaste, vaid jakuutide abiga. Ja asjal oli see mõte, et keel ja elulaad tekitavad rahva konsolideerumise. Mida hakata peale Euroopas tundmatute rahvustega, kes tahavad kokku hoida ja oma keelt ning hingelaadi säilitada? Kas neil rahvastel on mingit võimalust? Muuseas, see puudutab ka venelasi, kelle kirjanikke ja heliloojaid peetakse Euroopa kultuuri kuuluvaks, aga neid sünnitanud rahvas jäetakse nagu tagant ära.
Tänane päev rahvustele enam võimalust ei anna, ennem saavad homod ja lesbid endale riigi kui mõni väike rahvas.
Võibolla peaksime mõtlema iseendale nagu teistele ja teistele nagu iseendale. Kes nad kõik on ja mida nad tahavad? Ja miks tahavad? Mis asi see on, mille üle mõtles Heidegger? Miks ta mõtles maailmas-olemise tingimuste üle? Vastus on ju lihtne – maailmas on tore olla, sellel olemisel on oma petlik vorm, aga on võimatu olla eikellenagi, keeletu ja meeletuna.
Eestlane pidi olema pikk rahvas. Karin Margi andmetel oli eesti mehe keskmine pikkus eelmisel sajandil 165 cm, naistel ja muulastel hoopis vähem. Aktseleratsioon on teinud oma töö, aga mida me selle teadmisega teeme. Kas võtta kätte ja arvata, et tegu on pika ja targa rahvaga? Kas pikkus on tarkus? Pigem oleme kogenud, et lühidus teeb võimuahneks ja vallutavaks.
Pikkade meestega rahval on olnud palju jublakaid riigimehi. Vaadake kasvõi tänaseid riigi- ja ärimehi – üks madalam kui teine. Ja jällegi – mida saab sellest asjast järeldada? On see hea või halb? Mida teha üldiselt pikkade eestlaste hulgas nende väikestega? Soomlaste ja rootslaste poole kiikamine ei aita. Peaksime vist vaatama Moskva (tahaksin öelda Russowi stiilis – moskoviitide) poliitikute ambitsioonide ja pikkuse peale ühtaegu. Lühiduses on jõudu.
Nüüd, kui hiiglasliku Rakvere lihakombinaadi ostis ära soome vorsti HK, ei maksaks enam uskuda, et Eesti ei ole Lõuna-Soome. Selle kombinaadi ehitasid omal ajal soomlased ise NL tellimusel vene turu tarbeks. Aga nad kiidavad ka nö. balti turgu, mis polevatki nii väike, kui Eestis arvatakse. Ootan pikisilmi: miks nad juba Kotka poodi ära ei osta -- ise ju ehitasid, aga praegu möllab siin mingi vene-türgi basaar.
Meie justkui märkamatu sisenemine Põhjamaade majandusellu ongi euromajandusse minek. Ent selles majanduses on vähe eesti ettevõtjaid, tööstureid ja – ka töölisi. Vahendajaid muidugi on. Tammsaare ja nõukogude võim on neid nimetanud liigkasuvõtjateks ja spekulantideks ning neid paistab eesti rahvas hästi tootvat.
Häda ei ole valitsustes ja poliitikutes, vaid ikka rahvas eneses. Kadaklus on edenenud ülima astmeni, keelest meeleni. See on nii levinud, nii üldine, et selles oleme kõik kuidagi osalised. Ka ksenofoobia on kole asi, aga nende kahe äärmuse vahel on veel olemisvorme. Euroopas ei ole keegi deklareerinud, et rahvuslik ja majanduslik iseolemine lõpeb. Keegi ei ole öelnud, et keeled ja kultuurid kaovad nüüd ära. Pigem on meist palju suuremad rahvad mures, mures üleüldise ühtlustumise ja sarnastumise pärast. 

Andres Langemets