"Tegelikult vastab see tekst igasugusetele nõudmistele ja tingimustele, teda saab avada mitmesuguste võtmetega, nagu enamikku Lutsu loomingut." Mati Unt "Vaadates rändavaid pilvi" jõulueelse suurpuhastuse stseeni puhul.
Nii on teatrilaval Lutsuga ka läinud. Mari Möldre Toots tõmbas näo kõveraks ja tegi õua-õua häält. Teda naerdi, armastati, tehti järele ja oodati, et ta niisamamoodi jälle teeks. Jaanus Orgulase vembumees Tootsi naerdi ja armastati kodus ja võrreldi Venemaal Tom Sawyeriga. Ervin Abeli Kiirest sai -- nagu nüüd öeldaks -- kultusroll. Imetleti Draamateatri "Tagahoovi" vanade meistrite lopsakat nalja ja Irdi "Tagahoovi" elutruud poeetilist sotsiaalsust. Panso avastas "Kevade" lüürilised helinad ja Pedajas "Soo" müstika. Ja nii on see järjest juhtunud: iga tegija on keeranud Lutsu nina oma tuulde ja see on olnud hää. Lutsu tee eesti teatris on üldiselt kulgenud süvenemise ja süveneva naljavaesuse (vahel ka peenema nalja) suunas. Eino Baskini katse elustada "Tagahoovi" tüübikoomika traditsiooni täitis saalid publikuga, aga ei kõigutanud valitud suunda melanhoolse lutsu poole. Pärast Jaan Unduski kirjanduslikke käsitlusi oleks häbiasi säärane Luts teatriski unarusse jätta. Kuis siis on nüüd lood Undi Lutsuga? Dramaturgia uurijad hakkavad selle uue tekstiga kindlasti põhjalikult tegelema, sest see on eriliselt aegade-, keele- ja Lutsutundlik. Päev pärast esietendust võib teatrikriitik ehk piirduda võrdlusega Tootsi tegevusest Paunvere kihelkonnakooli kevadisel peenramaal, kus varsti kasvavad segamini kapsad ja kaalikad. 
Tsitaatide äratundmisrõõmuks ei piisa etendusel kogu Lutsu peasttundmisest. Tuleks tunda ka Shakespeare'i ja Undi Shakespeare'i-lavastusi. "Kevadele", "Suvele" ja "Sügisele" on andekalt juurde haagitud sõnu ja lauseid, mis mõnikord mõjuvad tegelaste kuuldavate sisemonoloogidena, või tegevusi, mis pakuvad kõnekaid kontraste. Stiile, mida Luts ise on lahus hoidnud, ühendab Unt sundimatu elegantsiga.
Unt kirjutas vanameistri 100 juubeli-jutus, et Lutsul ei ole läbivaid stoorisid ja tema maailm ei progresseeru, et Sürgavere Pliuhkamite ja Sägide elus kordub iga kümne aasta järel täpselt seesama, et Sägi jääb alati lolliks. Unt on Lutsu neid külgi nii mõnuga nähtavale toonud kui omal kombel korrigeerinud. Kordused on selle Lutsu-lavastuse originaalsemaid ja nauditavamaid võtteid. Mida ja kui palju kõike ei korrata! "Messa käid?" -- "Mes ma ikke käin." või "Messe kell on?" kõlab iga natukese aja tagant igaühe suus nagu kodune refrään. Arnu vanaema (Ester Pajusoo) alustab aga jälle oma juttu mehest, kes läks metsa, ehitas maja, tegi katuse peale ja tõrvas ära... Seesama vanaema tuleb aga jälle oma hiigelsuure rohelise kapsapeaga, mis tuleks väljanäitusele viia...Kiir (Taavi Eelmaa) pannakse ühesuguses magusalt mitmemõttelises misanstseenis nõeluma nii Tootsi (Ivo Uukkivi) rebenenud kuube kui Virve (Elina Reinold) kleiti... Seda elu karavani juttu alustavad ja lõpetavad traagilised armastajad Arnu (Mait Malmsten) ja Virve alalõpmata. Kontrastiks nende sõnasõnalisele püherdamisele melanhoolias tulevad sealsamas tümma-tümma nendelesamadele lavalaudadele, seatapupussid pihus, Lible (Rein Oja) ja Toots.
Kui kapsapea juurde tagasi pöörduda, siis juba selles kujundit otsides. Kapsast annab ju samuti koorida nagu Peer Gynti sibulat. Esietendusel kippusidki pealmised suured lehelahmakad irdu. Ühest küljest eksponeerib Unt kõiksugu korduvust, teisest küljest paneb käima ka progresseeruvad stoorid. Need kulgevad XX sajandi algusest lõpuni. Ehk ei olegi see lavastus niipalju Lutsu kogutud teostest kui eestlase teise aastatuhande lõpuajast. Seda on risti-rästi läbi nõelutud venelastest ja sakslastest, ühesõnaga muulastest, kes aina on meie õue peale kaklema tikkunud. Küll on neid sookolliks peetud ja sohu uputatud, aga ega nemad ei upu. Viimases vaatuses segunevad kolm sõjajärgset aega: aastad pärast esimest, teist ja meie jaoks ka seda kolmandat, veretut sõda. Seda kapsaste ja kaalikate segamist on Unt teinud päris ehtsa publitsistikirega. Ajad eristuvad Undi kirjanduslikus akrobaatikas täiesti selgesti ja samas on neis kummaliselt palju ühist. Mis kõneleb seegi kord Undi vaatepunkti peaaegu jumalikust kõrgusest.
Selle õige mitmekihilise Eesti stoori taustal liiguvad reljeefselt perekondlikud sü?eed. Need kulgevad koos kolmes Lutsule omases stiilis: humoristlik elulähedane Tootsi-Teele lugu, Arno-Virve melanhoolsed kõrbekannatused, mida Unt seirab peidetud muigega oaasi piirilt, ja Kiire (Taavi Eelmaa) idanev eludraama. Need kolm lugu põimuvad omavahel ja loovad sajandi eesti perekonnaepopöa. Unt on ilmselt lähtunud sellest, et südamliku "Kevade" kõrval on Lutsu loomingus küllaltki karme ja sapiseid noote, nii on ka see perekondade lugu oma sügavamalt olemuselt tragifarss, mille kulminatsiooniks tõuseb etenduse viimasel pooltunnil koomiline feministlik revolutsioon: petetud ja ahistatud, näiliselt alandliku Juuli (Maria Avdjushko) purjus protestilaul. Sellest saab etenduse suurim sündmus, kõik teised pildikesed Paunverest sulavad liigagi üksteisesse. Kes sellest stseenist enneaegse lahkumise tõttu ilma on jäänud, pole seda lavastust nagu näinudki.
Unt tsiteerib kõikvõimalikku. Siin ka oma ja teiste kujunduste aknaid. Suure akna taga näitab ta Ann Tenno ja Fred Jüssi kauneid eesti maastikke. Ahjusuus ehk siseaknas tunglevad tegelased. Nagu ikka aitavad meeleolu luua emotsionaalne muusika ja muinasjutulised valgused. Koolitoa põrandapesustseeni valgetes suitsupilvedes võitleksid otsekui taevas ja põrgu. Kristuse kannatusmotiivi kannab Andres Puustusmaa Kuslap, kes esimeses vaatuses käib ringi pikas valges esindushõlstis, aga hiljem osutub ikkagi pigem hädavareseks kui sajandi (sajandite) märtriks.
Lavastus on ammendamatu tähelepanekute allikas, aga kuulsin, et samas lehes ilmub intervjuu Mati Undi endaga. Olulise oma lavastuse kohta ütleb ta küllap ise ära.
Et kuidas näitlejad mängivad? Kui elu sisse saavad, hästi. Eelesietendusel juhtus midagi täiesti müstilist. Kaks esimest vaatust kulgesid kuidagi formaalselt. Pärast teist vaatust (nagu esietenduselgi) oli garderoobis kerget tunglemist ja puupüsti täis olnud saalis sai juba lahedamini istuda. Kolmanda vaatuse kolmandas kolmandikus kutsus Raimo Passi õpetaja Laur kaaslasi nautima Vooremaa maastiku ilu ja korraga tuli mängule elu sisse. Pass oli juba esimeses vaatuses samasugust süsti katsetanud, kui ta Arnut ja Imessoni (Imelik+Tõnisson+Vähkmann) (Guido Kangur) lepitades ühe juurest teise juurde pendeldades ja oleks peaaegu Arnule viiuli unustanud kinkida. See oli teine suur sündmus kahe nähtud etenduse jooksul. Saal reageeris, aga trupp jäi ükskõikseks. Kuni viimase vaatuse viimase kolmandikuni.
Tõlgenduslikke üllatusi on palju. Ja muid ka. Legendaarne Toots, Jaanus Orgulas, kelle noort häält kostab etenduse eel kõlaritest, kõnnib laval ringi Julk-Jürina. Rein Oja "tsiteerib" varasemaid karakteerseid Liblesid, tehes seda mõõdutundega ja hästi. Mida edasi, seda vaiksemaks ta oma Uduvere Mallega (Mall Hansen) jääb, justkui mees, kes on keskpõrandalt kõrvale pühitud. Etenduse lõpu nostalgitsevates meeleoludes kõlab tema monoloog Tootsi seiklustest Kiirte sahvris tõelise lapsepõlvepoeesiana. Koos läbi etenduse kulgenud Oskar Lutsu -- Andrus Vaariku jutustusega unenäost, kus Toots orikas Põpuga tõtt vahib, tõuseb kirjeldus -- pärast mõndagi tuimemat dialoogi -- erilisse ausse. Uukkivi Toots on haruldaselt normaalne eesti mees, kes eriti tõmbab endale tähelepanu kedagi kuulates. Tema ilmetes väljendub see kohutav väsimus kodunurga kaimude mõtteavaldustest -- see on mõnegi tegija isade maalt kaugemale kihutanud. Arnu on kooliajast peale lootusetu melanhoolik. See Arnu on sümpaatne ja kaastunnet vääriv intelligent. Taavi Eelmaa Kiire elu dramaatilised kollisioonid algavad varastatud saapanööpidest ja lõpevad kahenaisepidamisega. Taavi Eelmaa Kiire plastilised figuraalkompositsioonid, mis võivad, aga ei pea väljendama tema keerulist ja tihket siseelu, on aplausi väärt. Nii tahtekindlat ja samas ebaõnnestunud närukaela annab Lutsu teatrigaleriist otsida. Guido Kangur teeb oma Imessoniga teed tuleviku Jooramile. Aleksander Eelmaa Bolotovi ja Sulev Teppart Sumfentropina on asetatud muulastena raskesse olukorda. nad räägivad ja sekeldavad nii palju, et lõpuks saab neist kõrini.
Naised nagu Undi puhul ikka on tugevam sugupool. Viire Valdma kapriisne ja pragmaatiline Teele ja Elina Reinoldi valge päevavarjuga saatuslik Virve on kaks eesti naise kangekaelsuse poolust. Oma maapealses ja maavälises sitkuses ja järeleandmatuses vastanduvad nad omakorda kondisest Juulist ja pehmest Maalist (Pille Lukin) moodustuvale salakavalale allaheitlikkusele. Ütle siis veel, et Unt naisinimesi armastab. Ester Pajusoo vanaema oma kapsapeaga on siin ainuke mõistlik ja hea haldjas.
Millegipärast on mõelda sellest etendusest huvitavam kui seda vaadata. Võibolla sellepärast, et kõik sõna pole veel lihaks saanud. Oli läbiigavaid stseene, mille kärpimisest kahju poleks (millised need olid, võiks Unt usaldusväärsetelt kolleegidelt küsida), ja teisi, millel heameelega oleks saba maha löönud (näiteks Kiir ja Toots saunas), või episoode mille võti lukuaugust mööda keerati (kui Virve ja Arnu Karini-Indreku kombel tõsimeelselt jauravad, aga tekst on lahjem ja lamedam, siis mõtled, et Unt seda niiviisi küll mõelda ei saanud) jne.  Aeg on suhteline mõiste. Kui on igav, toimub laval, tähendab, liiga vähe. Tuleb kas sündmusi rohkendada või etendust lühendada. Ei saa lasta uskuda kõlakat, et Undi Luts pikk ja igav on. Või et näitlejad jõudu kokku hoiavad ja alles kolmanda vaatuse viimases kolmandikus elu eest mängima hakkavad. Aga kõik võimalused selleks, et tast hooaja mõtterikkaim hitt saaks (kui ma vaid teaks, mis see sõna õieti tähendab), on lavastuses olemas.

Lilian Vellerand