Mida sa mõtled selle “salajase” all?
Kahe klassiku “salajane” ongi mind ikka erutanud. Tammsaare oli mulle muidugi kaugem, nagu ka tema suletud silmapiiriga Kõrvemaa. Aga ma ei saanud enne tõelist rahu, kui olin “Taevasesse ja maisesse armastusse” saanud oma vanaema kirstu, nii et Raine Loo selle kaant tõstes võis tõesti tunda mälestuste mälestuste lõhna. Need polnud Raine vanaema lõhnad. Aga me mõlemad teadsime, et seal on lõhnad kui niisugused, ja alles seda teades võisime ka “sink-sale-proo” külmalt mikrofoni öelda. See on see isikliku saladus ja ja vastupidi: saladuse isiklikkus. Mitmed mu trupi liikmed on käinud viimasel ajal Tartus, Riia maanteel ja Palamusel. Ma ei ole küsinud, mis nad seal tegid. Kuid alles selline taust võimaldab laval vabalt, ebatraditsiooniliselt, vaata et mõnikord “ebalutsulikult” käituda. See saladus tähendab muuhulgas ka seda, et Tammsaare lavastamise puhul mõtlesin “prooviks”, et “see võiks olla mu viimane lavastus”. Olen tegelikult seda ikka mõelnud. See ei tähenda seda, et pead elu eest tegema midagi, mis meeldiks dotsent Marfa Petrovnale või mida viidaks festivalile Bangkokki. See ei ole üldse “headuse” taotlus. See on tegelikult soov olla aus, kuna kohtud oma esivanematega. Selles “viimases” pole midagi, mille puhul peaks üle õla sülitama. See on kaunis tavaline positiivne mõtlemine, mis tähendabki seda, et lavastuse jooksva valmimise hetkeseisu saab enda jaoks mõõta oletusega: kui täna miskit juhtuks, kas nad nüüd saavad ta juba ise lõpuni viia?

Räägid isiklikkusest – mida sa silmas pead?
Isiklikkust ei saa niisama lavale lasta. Nii isiklikuks ei tohi muidugi minna, nagu ma oma – vaid mu enda arust – paremates lavastustes olen vahel läinud (nimetaksin peale Tammsaarede veel “Lulud” ja “Hamletit”). Kui sa lähed ikka väga isiklikuks, siis nimetab kriitika seda tavaliselt kitšiks, ja tal võib õigus olla. Kunstis tuleb hoida distantsi, ja eks ma seda jõudumööda teengi. Kuid jah – Lutsu puhul pole see kerge. Lutsu puhul mõtled end ikka Lutsuks – nagu Hamleti puhul Hamletiks. Viimane juhus on andnud Hannese Hamletile mõne jaoks “võerastavaid” jooni. Eks ma alateadlikult ikka talle ennast peale ajasin. Luts on lihtsam juhtum – kõik teavad ju, et olen ise nagu Luts ja “võerastavust” ei saa nii palju tekkida. Paratamatult kujuneb aga seegi lavastus kasvõi vastu tahtmist personaalseks, näiteks andekspalumiseks oma emalt ja isalt, ei tea veel milleks…
Kuid siiski on mul selle personaalsuse vastu oma salateadmine: iga etendus (ja tema lavastusprotsess) muutub ju paratamatult omaette mikrokosmoseks, kus hakkavad elama hoopis oma seadused, kus mälestuste mälestuste nutune sentimentaalsus seguneb, vastu lavastaja enda tahtmistki, tulevikulootuste kalgi kõledusega, jumal tänatud. 

Küsis Marika Lahe
Vastas Mati Unt