Homme on von Krahli teatris esietendus. Värske teatritrupiga on teinud lavastuse maailma moderntantsuilmas laineid lööv vene päritolu Saša Pepeljajev. Lavastus on sulam tantsust, puhtast liikumisest ja sõnast, sest kasutatud on Venemaa skandaalsete kirjanike D. A. Prigovi ja V. Sorokini tekste. 
Pepeljajev on omaloodud teatritrupiga Kinetic Theatre osalenud kahel korral Eestis toimunud “Evolutsiooni” festivalil ning “Baltoscandalil”. Lavastaja on lõpetanud Moskva ülikooli keemia erialal, töötanud aastaid Moskva underground -draama- ja pantomiimiteatrites, lõpetanud GITISes Anatoli Vassiljevi draamakursused, töötanud koos tuntud vene muusikute, näitlejate ja lauljatega ning seadnud liikumist Moskva Malõi, Gogoli, Tðeloveki, Sovremenniku, Na Taganke teatris. 
Pepeljajevi tantsulavastus “Vaade Vene hauale Saksamaalt” võitis sel aastal üliprestiiþika koreograafidele mõeldud Bagnolet’ konkursi Pariisis. 1999. aastal ootavad truppi uuslavastused Hamburgis ja Amsterdamis ning USA turnee. 
Saša Pepeljajev ise väidab, et kaasaegne tants vastab  ühiskonnas praegu valitsevale meelsusele, olukorrale.  Klassikaline tants kummardab harmooniat ja tasakaalu – laval on 32 kordeballetitantsijat, kel pole ühtki probleemi peale selle, et sünkroonis tantsida, ja laval on üks moderntantsija, kelle looming probleemidest ja hingevalust ainult "toitubki". Moderntants mõjutab tugevalt praegu kõiki teisi kunstivorme.

Kristiina Garancis: Kas fakt, et Venemaa tantsuelu suunab klassikalise balleti monopol, peab anno 1998 veel paika?
Saša Pepeljajev: Pealtnäha on kõik endine, riiklikust moderntantsu subsideerimisest võib ainult unistada. Esmapilgul tundub, et midagi pole muutunud ja seis on sama, kuid õhus on siiski ärevus ja sügaval sisemuses käivad mingid protsessid. Sel aastal toimus Venemaal mitu erinevate truppide koostööst välja kasvanud suurt projekti. Suund oli neoklassikaline, koreograafid olid Jaapanist ja Hiinast. Moskvas on viis tantsukooli, kus õpitakse peamiselt dþässtantsu ja klassikat, kuid seal õpetavad pedagoogid, kes on kodus ka moderntantsus. Järgmisel aastal on kavas suur Lääne-Euroopa festival. Õhus on ka idee viia Bagnolet’ festivali üks eelvoor läbi Venemaal – Jekaterinburgis. 

Tants kui kunstiliik on Venemaal läbi aegade olnud ülipopulaarne. Kas sellevõrra on kergem eraisikute ja firmade seast sponsoreid leida?
Lääne – Euroopa festivali rahad tulevad Euroopast. Venemaal on praegu selline aeg, kus alles selgitatakse, mida subsideerimine endast üldse kujutab. Sponsorite leidmine on seotud suurte raskustega. Praeguse majanduskriisi olukorras on üldse raske midagi ette planeerida, eriti suur on aga suurürituste korraldajate vastutus. Klassikalisel balletil on kergem – usaldatakse kindlalt kinnistunud struktuuri.

Kuidas siis sinu 1994. aastal asutatud Kineetiline Teater elus suudab püsida?
Meid on võimsalt aidanud sellel aastal Bagnolet' festivalil võidetud preemia. Oleme kutsutud esinema paljudesse riikidesse. Teater on käinud 1998. aastal esinemas Taanis, Rootsis, Leedus, Ungaris, Austrias, Saksamaal, Inglismaal, Iisraelis, Ühendriikides – kokku 12 festivalil. Tegelen ise aktiivselt Moskvas toetajate otsimisega. Järgmisel aastal aga on teatri olukord veelgi selgem, sest teeme tellitud projekte, see annab võimaluse majanduslikuks kindlusetundeks. Kui me olukord poleks aga sel aastal muutunud,  oleks Kineetiline Teater võinud rahulikult hambad varna riputada. Polnud ruume ega raha. Tellimustöö päästab meid. 

Sinul kui väikesel jumalal, Kineetilise Teatri ellukutsujal, olid selle projektiga kindlasti mingid omad plaanid?
Teatril pole spetsiaalset manifesti. Mingid ideed ja kontseptsioonid, kuhu poole liigume, mida tahame, muidugi on. Mind isiklikult huvitab kontseptuaalne lähenemine kaasaegsele tantsule (Moskva kirjandusringkondades on hetkel samuti domineeriv kontseptualism). Mind köidab mäng tsitaatidega ja kultuuri ladestunud stampidega, mida võib leida kirjanduses, koreograafias, maalikunstis. Minu ülesanne on püüda konstrueerida mosaiik – suhtestada üksteisega erinevad osised, vormid, sealjuures on rõhk teatraalsel väljendusviisil. Tuttavad süþeed hakkavad sel juhul jutustama algsest hoopis erinevaid lugusid. Minul kui kunstnikul on aga tegelikult ükskõik, millisesse teatrikunsti vormi ma oma ideed valan. Võrdselt tantsuga meeldib mulle  draamavorm. 

Kas võib öelda, et sinu teostes ühinevad vene hing ja kosmopoliitiline maailmaruumi tunnetus?
Ma ei kombineeri neid teadlikult, kuigi võibolla saab seda tulemusest välja lugeda. Mulle meeldib väga töö igasuguste tekstidega, nende liitmine tantsustruktuuridega. Mulle on vastukarva aga folkoloor – vene balalaika jne. Püüan luua teoseid, mis oleksid mõistavad ja huvitavad kõikidele inimestele rahvusest ja kultuuriruumist sõltumata. 

Alustasid oma teatrikarjääri miimina. Oli see liiga kitsas, et laiendasid  tegevust sõnateatrile, videofilmile, showde lavastamisele?
Ei saa öelda, et oleksin alustanud puhtalt pantomiimiga, see oli ikkagi tantsu ja pantomiimi sulam. Ma pole kunagi märki maha pannud, et tegelen ainult ühe või teise kindla teatrivormiga. Mulle on pakkunud huvi alati kogu teatrivald, etendamiskunst. Minu töö on pigem pidev avastusretk iseendasse, mis käib kunsti kaudu. Kõik sai alguse sellest, et elasin-töötasin kolm aastat Hollandis. Seal jälgisin erinevaid teatri avaldumisvorme ja õppisin ise moderntantsu, sealt sai alguse ka Kineetilise Teatri loomise idee.

Oled teinud palju tellimustöid ja spetsiaalselt oma teatrile loonud. Kumb hoiab sind rohkem vormis ja pakub teravamat loomisrõõmu, kas võõraste näitlejate lahtikangutamine-avastamine või koostöö oma trupiga, kus põhienergia läheb idee realiseerimiseks?
Kineetiline Teater on alati olnud avatud organisatsioon. Sel aastal on trupi koosseis olnud kõige stabiilsem, sest oleme festivalidel-ringreisidel käinud sama kavaga. Selleks, et ära elada, teen pidevalt tellimuslavastusi ja olen seega harjunud töötama erinevate inimestega. Tavaline on pigem just see situatsioon. Tahaksin oma teatri koosseisu sel aastal fikseerida. Püüan mõelda projekti raamides, kes minu näitlejatest missugusesse projekti sobib, ja siis neid kordamööda mängida, kuni publikut jätkub.

Kuidas valid Kineetilisse Teatrisse näitlejad?
Usaldan oma intuitsiooni. Loeb sisemine unisoonis mõtlemine, samal lainel olemine, sarnane maailmavaade, mitte ainult briljantne tehnika. 

Kuidas sünnivad lavastused?
Mul pole süsteemi. Vahel võib valmimisprotsess sisaldada pikaaegset ja piinarikast konstrueerimisstaadiumi. Vahel võib improvisatsioonile toetudes kohe välja tulla. Tavaliselt tuleb luua viis korda rohkem liigutusstruktuure, teksti, kui lõpuks vaja läheb. Pean olema nii dramaturg, kes loob teksti, kui ka lavastaja, kes teksti lavakõlblikuks seab. Minu teater on vaikuseteater, mitte draama, mis sõltub tekstist, või klassikaline tants, mis vajab muusikat. Vaikuseteatris on näitleja- ja lavastajakunst esikohal. Tundub, et see suund on ka maailmas domineeriv. Koreograafid on sõnateatri lavastajatega võrreldes tunduvalt kiiremini võtnud omaks absurditeatri parameetrid:  konfliktid, mis ei väljendu sõnades, vaid on end peitnud sõnade vahele. 
Maailmateatri kuumad märksõnad on: nihestatus, grotesk, traagilise ja koomilise sulam.
See suund on potsentsiaalselt kõige tugevam ja tulevikku edasi kanduvam, dünaamilisem.

See, mida maailmakultuuris võiks pidada nn. Becketti ja absurditeatri suunaks, haakub ju vene kirjanduse ja teatrikunsti Tšehhovi traditsiooniga.
Arvan, et minu teostes kumab kõigest läbi tõesti Tšehhovi vaim. Absurdselt naljakas ja absurdselt julm.Vene kirjanduse uuem suund kujutab sama – kurbus ja naer eksisteerivad teineteises, isegi mitte kõrvuti, sest nende vahel puudub eraldusriba, vaid sulamis. Teine tugev suund on julmuse, vägivalla ja abituse kõrvutieksisteerimine – šokikunst. 

Mida ütleksid oma Tallinna von Krahli teatri projekti kohta, mis on saanud määratluse: kontseptuaalne keha kultuur ilma vaheajata?
Meil on veel üsna palju lahendamata probleeme, kuid olulisim on, et siinsed noored näitlejad tahavad minuga koostööd teha, seetõttu olen ma väga rahul. Lavastus on nende jaoks väga raske, sest nad pole harjunud minu töövõtetega – puhast liikumist ja füüsilist mehaanikat on palju. Nad peavad enda keha peal kõike katsetama, et aru saada, mida ma taga ajan. Oluline on, et igast lavastusest saaks sündmus, selle poole me püüdleme.

Ellujäämise nimel peab üks vabakutseline kunstiinimene tegelema pidevalt tuhande projektiga. Kas see killustab, segab fokuseerimast kunstile, isiklikele valupunktidele, oma põhiteemadele?
Kui midagi teha, siis peab olema ikkagi sisemine sund, vajadus, tahtmine midagi öelda ja muuta. Määrav on kunstniku sisemise tasakaalu hoidmise oskus, mitte tööde kvantiteet. 

Eesti lavastaja Elmo Nüganen rääkis ühes intervjuus Venemaa kuulsate näitlejate elust. Keegi ei saa sundida neid koduteatris proovi tegema, sest pole raha maksta neile väärilist tasu.
Nii see Venemaal on. Midagi peab muutuma, sest tavalisel repertuaariteatril pole raha oma töötajatele maksmiseks. Kui suur on nt. ooperi- ja balletiteatri koossseis? Koor, balletitantsjad, solistid, tehniline personal, administratsioon jne. – ligi 500 inimest. Sellise organismi töökorras hoidmine nõuab meeletult jõudu. Samas ei saa juba nii tugevalt kinnistunud struktuuri niisama muuta – inimeste psüühika on sellega kohanenud. Põlvkondade vahetus on alati valus olnud. Hakkavad mõjuma mentaalsed raamid. Meie teatri näite varal tundub, et projektiteatril on tulevikku. 

Tulevikuplaanid.
Jaanuaris algab töö Hamburgi festivali jaoks. Mul on idée fixe luua Kineetilise Teatri baasil Moskvasse tantsukeskus. Sinna võiks kuuluda ka kool ning kontor, st. mittetulundusühing, mis ühendaks Venemaal tegutsevaid moderntantsutruppe. 

Kristina Garancis.