Isad ja piim
 
Talu-mehed tulid välja ja valasid isadepäeva auks piima maanteele. 
Muidugi, teatav liialdus või nihutamine siin on, piimavalajad ei rääkinud meestest kui niisugustest ja valajate hulgas oli ka naisi. Kuid asja algatajatena mõjusid siiski mehed, tuntult-teatult tõsised ja napisõnalised talu-mehed. 
Just mees oma lobisemisvaeses, rabelemiskindlas otsustavuses  tasakaalustab maailma, väideti ju isadepäeva puhul. Jah, paljuski domineerivad mehed. Vanasti ju istus mees laua otsas ja lõikas leiba. Siiamaani on meil ministrid enamasti olnud mehed. Või vaatame maailmas ringi. Riigi-mehed ja presidendidki on ootuspäraselt mehed, taadid. Nad on enamasti vait, istuvad suvilas dokumentide kohal. Tulevad välja siis, kui mõte on küps, artikuleerivad neid väga aeglaselt ja tohutu kaalukalt. 
Piima mahavalamisega demonstreerisid põllu-mehed rahulolematust ja hädasolekut. Tõesti, mida peavad tegema maa-mehed? Põllumajandus- ja talupoliitikud neid ei aita, ei taha ega saagi – see on ilmselgeks saanud. 
Probleem on ju üleilmne. Põllumajandus on arenenud maades muutunud ülitootlikuks ega nõua enam töökäsi. "Töö lõpp" on just põllumajanduses iseäranis ilmne. Üks raskemaid töid on muutunud üheks kõige mehhaniseeritumaks. Poeletid on põllumajandus- ja aiasaadustest tulvil, enamik läheb mädanema. Kuhu see panna? 
Kui ülejääk anda puhtast inimarmastusest arengumaadele, lisandub seal elatustase ja iive, ja suur keskkonna- ja rahvastikukatastroof tuleb veelgi lähemale. Tõsi, sellest enam keegi eriti ei hooli. Näib, et inimene on muutunud permanentse kriisi vastu immuunseks. Hiiglasuur osooniauk ei eruta enam isegi rohelisi. Üldiselt on löödud käega. Kuid kolmanda maailma elanike kasvu eksponentgraafikut on siiski ängistav vaadata, ütleme ausalt isegi käegalööjatena. Seda enam oleks imelik sinna ilma rahata piima anda.
Et põllumajandussaadusi jääb üle, on põllu-mehed (just mehed, seega siis ka isad) Euroopas juba ammust ajast harjunud piima maha või apelsine petrooleumiga üle valama. (Mäletan nõukogudeaegset lastejuttu, kus nälgiv neegrilaps neid apelsine haisule vaatamata nosis.) Et põllumehed käivad elu ja loodusega naturaalse, impersonaalse ja ebapsühholoogilise julmusega ümber, on loogiline ja paratamatu. Nad tapavad ju ka sigu ja kanu. Kusjuures mitte koraalide saatel ja peenema publiku osavõtul nagu Hermann Nitzsch. 
Maal on elu julm, kuid mitte esteetilistel või poliitilistel kaalutlustel, vaid lihtsalt on. 
Kuid toiduainete otsene ja ratsionaalne hävitamine ei kuulunud seni minu arust eesti traditsiooni. (Nagu ka koolimajade mahapõletamine oli meie tammarulikule alalhoidlikkusele võõras.) Me oleme olnud vaene ja näljane rahvas. Laiamine on sajandite jooksul olnud halvas kirjas. Kaerakilet helpides ei tulnud kellelgi pähe seda mõisniku vastu protestimiseks trepimademele valada.  Vanasti pidi mahakukkunud leivatükile suud andma. Igasugu tabud ja keelud olid väga ranged. Need on verre sööbinud, ka mina kipun  vahel sööklas põrandale kukkunud toiduainest üles tõstma.
  Seepärast võib oletada, et Lääne-Euroopas tavaline piima mahavalamine mõjus meil paljudele ehmatavalt. Vaevalt keegi küll protestida julges. Oleme võõraid kombeid järjest ja vaikimisi omaks võtnud, kasvõi tolle Halloweeni, ja ka kevadpüha, ühe uue põhjuse viinavõtmiseks. See on ka loomulik. Mis meil üle jääb. Kuid siiski on vahel üks asi lugeda, teine asi, kui ise hakatakse tegema. Mingi ðokk alalhoidlikemail arvatavasti tekkis.Viirastus küpse, urbaanse tarbimisühiskonna tundetus ja pragmatism. Hirm tekkis mitte põllumajandusministri, vaid tavalise maa-mehe ees.  Tekkis tunne, et maa-emad võivad vihastada. 
Ometi tahaks nostalgikuid rahustada. 
Piim on ju eriline eluaines, seda teame kõik. Kes meist pole olnud imik? Piim on olnud mitmetes usundites loomise substants või vähemalt ferment.  Naised suplesid ise vanasti piima sees, et nooruslikuks jääda. Nii et meil on antudki juhul tegemist küllalt jõulise rituaaliga, kuid ega nõrka rituaali tasugi ette võtta.
Seepärast ei maksa südant valutada toiduainete raiskamise pärast ja näha siin jälle uue vurlekombe tungimist matside maale, vaid hoopis midagi arhailist ja igavikulist. 
Et isased oma päeva puhuks emaslooma eritist ohverdasid, viitab selgelt ohvritalitusele. Mõne etnoloogi arvates domineeris maailma kombestikus  küll meeste ja muude isasloomade ohverdamine, kuid ka naisohvritest on siiski palju teada. Tihti ohverdati ju kaunis neiu! Kas pole see kõrgelt energeetiline kaubavahetus jumalatega, läbi viidud sakramentaalses tõsiduses? Võibolla seda ei tahetud teha, kuid eks siin ole nõiaring: püha olendit on kuritegelik tappa, kuid ohver ei saa pühaks, kui teda ei tapeta (Rene Girard). 
Piima võib vabalt vaadelda naise aseainena, nii et mehed ohverdasid oma päeva auks naise – mida oligi tarvis tõestada. 

Mati Unt