Sõda ajaloo ja identiteedi ümber
 

 
 
 
 
 
 
Illustratsioon Tiia Toometi V klassi Eesti ajaloo õpikust "Me elame ajaloos"
 
Jaan Kaplinski, viidates ajakirjanduses tõusnud poleemikale, millele pani aluse Aare Raidi artikkel saksa mundris sõdinud eesti sõdurite ja tänase Eesti riigi ja poliitika vahekordade kohta, peab ta seda diskussiooni tunnistuseks, et Teine maailmasõda pole meie meeste jaoks lõppenud tänaseni. Ning lisab, et oleks aeg pääseda välja 50-aastasest nõiaringist ja lõpetada see diskussioon ka Eestis (Sõnumileht, 21.V). Ühiskondlikult erksana esineb ta sageli enam või vähem päevakajalistel teemadel, kuid tavaliselt ei ole sellised   kirjutised mu erilist huvi äratanud. Seda hoolimata nende  kirjanduslikest voorustest. Nimetatud artikkel aga äratas professionaalset tähelepanu ning seepärast tahaksin esitada ka omapoolse nägemuse mõne artiklis esitatud seisukoha ja seal käsitletud probleemi kohta.
Alustaksin sellest, mis näib olevat põhjuseks, et Kaplinski antud teema üldse üles võttis. Selleks on Rein Ruutsoo vastus, millega too tõrjus Raidi väiteid. Kaplinski kvalifitseerib selle rünnakuks, mis sobib illustreerima mõistet argumentum ad hominem. Ja lisab: pooltõdede ja kahtlustustega teiste pooltõdede vastu võitlemine ei too rahu ja selgust. Seda toob ainult tõde ise. 
Selline hinnang näib viitavat asjaolule, et Kaplinski arvates peaks Ruutsoo tegelema tõe otsimisega, selle asemel, et mõõta Raidi mõõdupuuga, millega too mõõtis Eesti riiki ja selle ajalugu. Oleks suur liialdus pidada Raidi artiklit tõe või isegi pooltõe otsimiseks, et sellele siis seada vastu omapoolne tõde.  See kirjutis oli poliitiline, sealjuures ilmselgelt iseseisva Eesti riigi ideoloogilisi tugesid lammutav. 
Teatavasti ei huvita poliitikat mitte tõde, vaid võim. Seetõttu võiks ka öelda, et Raidi kirjutis oli  käik psühholoogilises sõjas, millega püüti diskrediteerida inimesi, kes on oma võimaluste piires võidelnud Eesti riigi eest ja tahavad, et iseseisvuse taastanud Eesti mitte lihtsalt taluks nende olemasolu, vaid ka tunnustaks nende osa eesti riikluses. See oli katse võtta saksa mundreis sõdinud inimestelt õigus avalikkuse tunnustusele, õigus  positiivsele kohale Eesti riigi ajaloos. Ei tea miks, aga eesti ajakirjanduse demokraatiakäsitus näib sisaldavat kohta niisuguse iseloomuga kirjutistele. Üksvahe tundus see koguni olevat ühe meie suurema päevalehe  poliitiline joon, sest Raid esines pidevalt seal oma kirjutistega. 
 Sõltumatult sellest, kas Ruutsoo ise peab oma kirjutist tõe otsimiseks või mitte, on tema mõttekäike kerge aktsepteerida. Oleks imelik, naeruväärne ja poliitiliselt lapsik, kui Eesti riigi vastu suunatud psühholoogilise sõja ründe tõrjumise asemel hakkaksime arutama, mis selles ründes on õige, mis vale. Esiteks, tõde asjades, mida käsitlevad Raid ja Ruutsoo, ei otsita ajakirjandusest, vaid pigem akadeemilisematel foorumitel. Ka tuleks seda otsida teisel tasemel kui see, millel liikus nende meeste mõte. Teiseks, ei ole põhjust vaielda inimesega, keda tõde ei huvita, kes seda ise ei otsi, küll aga jätkab nõukogude ajast tuntud ideoloogilist ajuloputust. Seda, mille nimel toona niisugust tööd tehti, peaksime veel mäletama. Milleks seda aga praegu tehakse, seda võib ainult oletada. Igatahes arvan, et niisugusel juhul oli Ruutsool tõesti õigem seletuste, õienduste või tõe otsimise asemel - parafraseerides Karl Marxi kuulsat sõnastust “Kommunistliku partei manifestist” – osutada nõukogude vapile “tõeotsija” tagumikul.  Argumentum ad hominem-i taandab väite tõe otsimisel, kuid mitte poliitikas. 
 Kaplinski ise alustab oma arutlust mõttega, et  me kanname oma ajalugu endas ja selle valupunktid on meie valupunktid. Sellega tuleb nõustuda. Kahtlasem on, kas tõde aitab valupunktide vastu. Filosoofiga võib see ju nii olla, kuid mitte tavaliste inimestega, kellest ühiskond peamiselt koosnebki. Nende valupunktid ravib enamasti aeg. Ühel või teisel kujul. 
Selleks et mõista, kumb aitab Kaplinski osutatud valupunktide vastu paremini, kas tõde või aeg – tuleb pisut lähemalt silmitseda, milles need valupunktid õieti seisnevad. Raidi meelest on nendeks Waffen SSi mundreid kandnud (tegelikult aga nähtavasti kõik Saksa poolel võidelnud) eesti sõdurid. Eesti riik peaks tema arvates nendest distantseeruma SSi  süülisususe tõttu genotsiidis juudi rahva vastu, seetõttu et Nürnbergi sõjakohus tunnistas SSi kuritegelikuks organisatsiooniks jmt. Maailm ei mõistvat meie soosivat suhtumist nendesse meestesse ning see kahjustavat Eesti riigi mainet ja õõnestavat meie seisundit maailmas. Kaplinski. näib sellise käsitlusega, vähemalt osaliselt, nõustuvat, kirjutades natsismi tumedast varjust inimestel ja organisatsioonidel.
 Mis puutub maailma mõistmisse, siis tuleb meelde, et USA president Ronald Reagan austas 1985. a. langenud saksa sõdureid, asetades pärja Bitburgi sõjaväekalmistule maetud, sh. ka Waffen SSi sõduritele. Ja kuigi see tegu tõstis suure kohu USA avalikkuses ja eriti juudi ringkondades, tundub tagantjärele, et sellega puhastas ta suuresti II maailmasõja perioodist pärandatud mürgist ideoloogilist õhkkonda, mida mõned jõud oma poliitilistel eesmärkidel püüavad kasutada tänaseni. Toona ütles Reagan: Nad (langenud saksa sõdurid) on natsismi ohvrid sama kindlalt, nagu kontsentratsioonilaagrite ohvridki. 
 Läänemaailma kultuuris ja õigusteadvuses on süülisusel individuaalne iseloom. Pärg Bitburgi kalmistul ei olnud mõeldud märgiks, et Malmedy tragöödia ( kus Waffen SS-i sõdurid mõrvasid vangilangenud ameerika sõdurid) jmt. on unustatud või andestatud. Pärg asetati selge teadmisega tollest tragöödiast. Selline tegu nõudis tublit annust poliitilist julgust, kuid viis selgelt suunas, et II maailmasõja konfliktid võiksid lõppeda vastaspoolel sõdinud inimeste teadvuses või, nagu ehk ütleks Kaplinski: see tegu oli samm rahu ja selguse suunas. 
 Mis puutub natsismi kuritegudesse Eestis, siis tahaksin öelda, et siin seisis nõukogude võim hea selle eest, et ükski natsistlik sõjakurjategija oma karistusest ei pääseks. Mäletatavasti otsiti siis sõjakuritegudes süülistuvad eesti soost tegelased üles maailma kõige kaugematest nurkadest. Karl Linnas toodi  nelikümmend aastat pärast sõja lõppu USAst  tagasi Eestisse, et karistada teda sõjaaegsete tegude eest. Seetõttu võiks arvata, et neid saksa mundris võidelnud eesti sõdureid, kes nüüd tahavad pidada oma kokkutulekut, ei ole Eesti riigil põhjust häbeneda. Igatahes ei tohiks neile langev SSi vari olla tumedam, kui  Eesti korpuse sõjameestele langev NKVD kuritegude vari. 
 Kuigi Kaplinski ei pea hästi võimalikuks natsismi ja stalinismi kuritegude mõõtude võrdlemist, ei ole selles suhtes tähtsusetu, et Saksamaal seati koonduslaagrid sisse kümme aastat hiljem, kui NKVD (teisiti ka Tseka, GPU, KGB) oli asutanud analoogilise asutuse Solovetsi saarel. Ka püsisid natside laagrid vaid kümmekond aastat. Taolised asutused NL-s püsisid aga praktiliselt kuni “kurjuse impeeriumi” (nagu Reagan NLi nimetas)  kokkuvarisemiseni, s.o. ligi 70 aastat. Elu ja ellujäämise võimalused nendes laagrites olid üsna ühesugused. Natside laagrites olevatele juutidele oli see praktiliselt null. Aga samasugune oli see okupeeritud maade, sh. Eesti rahvuslikul eliidil ja sisemailsel opositsioonilgi nõukogude laagreis. Seetõttu ei ole taoline võrdlus päris põhjendamatu. Pealegi, genotsiidi puhul ei ole erilist tähtsust, kas seda teostatakse sotsiaalsete gruppide vahel vahet tehes (nagu kommunistlikus NLs) või tegemata (nagu natsistlikul Saksamaal). 
Vaadates asja Eesti poolt, tuleks Raidilt küsida, millises mundris oleksid pidanud eesti mehed sõjas võitlema pärast seda, kui Nõukogude Liit oli hävitanud Eesti riigi ja mundrid* On muidugi õige, et sõda ei peetud  Eesti vabaduse eest, eesti meestel polnud seal asja ning õiged polnud saksa ega nõukogude mundrid. Kuid antud kontekstis on see silmakirjalik väide. Mida oleksid eesti mehed siis pidanud tegema peale seda, kui nende riik oli hävinud agressiooni tõttu, kui võõra võimu all hakkasid inimesed kaduma teadmatusse, vara natsionaliseerimise pähe rööviti, süütuid, kuid võimule ebasobivaid inimesi küüditati või saadeti koonduslaagritesse ning kõige lõpuks sunniti neid võõras mundris sõdima võõraste huvide eest? Istuma, käed rüpes, ja laskma seda kõike rahulikult ja tõrkumata sündida? Ootama aega, et keegi taastaks nende eest õiguse nende omas kodus? 
 Vähemalt juba Hugo Grotiuse aegadest on Euroopa kultuuri õiguskäsitluses juurdunud arusaam enesekaitseõigusest. See on leidnud koha nii riikide kriminaalseadustikes kui rahvusvahelises õiguses. Selle õiguse kasutamist ei või ette heita ka eesti meestele. Eesti poliitilise juhtkonna lühinägelikkus ja NLi tegevus lõi Eestis olukorra, kus eesti mees sai oma kodu kaitseks võidelda ainult Saksamaa abil, kes andis mundrid ja relvad.  Ning mõistagi toetasid nad eestlaste sellesuunalisi taotlusi ainult piirides, mis sobisid Saksamaale. Kaugeleulatuvamad taotlused, nagu soov taastada oma riik või natsionaliseeritud omandus jmt. lükati tagasi ettekäändel, et need küsimused lahendatakse sõja lõpus. Kuid relvad,  rahvussümboolika mundreil, rahvuslipp vande andmisel olid ometi midagi. Neid võib pidada väikesteks asjadeks, kuid nad sisendasid lootust, et ka kaugemad eesmärgid võiksid olla kättesaadavad. Rahvuslikud sümbolid mundritel (need ei tulnud sinna sakslaste initsiatiivil) jpm. räägivad selget keelt sellest, mille eest võitlesid eesti mehed saksa mundrites. Eesti laskurkorpuse meestele oli aga algusest peale selge, et nende jaoks selliseid lootusi pole ning et nemad võitlevad “Stalini suure asja eest”. Kes ilmutas vähimaid märke lootusest iseseisva Eesti taastamiseks, võis lugeda end kadunud meheks.
Need asjad peaksid olema täna selged kõigile, kes vähegi tunnevad huvi möödunud aegade vastu. Sellekohane kirjandus on toodud välja  nõukogude aja erifondidest ja on igaühele kergesti kättesaadav. Seda imelikum, et Raid soojendab üles vana nõukogude propagandatarkuse ning Eesti ajakirjandus peab vajalikuks seda lugejale uuesti valgustuseks pakkuda.
Võibolla tahaks keegi öelda, et ülaltoodus on ajalugu vaadeldud subjektiivsest vaatenurgast, et objektiivselt olid saksa vormis eesti sõdurid  siiski natsismi teenistuses. Sellele võib vastata nii, et objektiivselt ei ole Eesti riik olnud kunagi natsismi liitlane ning need eesti mehed, kes objektiivselt osalesid natsismi kuritegudes, on ilmselt juba ammu nõukogude võimult oma karistuse kätte saanud. Küll aga võib väita, et sõlmides Molotovi – Ribbentropi lepingu, mis aitas natsidel valla päästa II maailmasõda- ning veelgi enam sõprus- ja piirilepinguga oktoobrist 1939, mis muutis need kaks riiki ka vormiliselt poliitilisteks liitlasteks, oli  NL (ja tema poliitika eesti eestvõitlejad) objektiivselt osaline natsismi  võidukäigus ja kuritegudes Euroopas. SS organiseeris juutide hävituslaagrid Poolas, sh. Oswiæcimi peale seda, kui Saksamaa oli koostöös NLiga hävitanud Poola riigi ja leppinud kokku, et seda riiki ei taastata enam iialgi. 
 Objektiivselt oli Saksamaa saksa vormis eesti sõduri liitlane, kellelt saadi sõjamaterjal. Niisamuti nagu ta oli liitlaseks ehk relvavennaks Soomele või ühele osale araabia rahvuslastest, kes võitlesid inglise koloniaalvõimu vastu oma maal. Saksa okupatsioon Eestis ei muutnud eestlasi  saksa kodakondseteks, kes vastutavad poliitilise re*iimi eest Saksamaal. Nende kohta, kes oleksid tahtnud, et toonases olukorras oleksid eesti mehed jäänud sündmusi kõrvalt vaatama ja ootama, mis juhtub, võib öelda, et objektiivselt esinesid nad NLi huvide kaitsjana. Tänases kontekstis aga võime öelda, et selliste seisukohtade propageerijad, Raid sealhulgas, teenivad objektiivselt nende jõudude huve, kes soovivad jätkuvalt Eesti riigi ajalugu ümber teha nii, et sellest kaoks lõik, kus riiklus tugines kodanike enesekaitselisele algatusele, mitte aga riigiorganite korrastatud süsteemi kaudu teostatavale avalikule võimule. Teisisõnu, nende huve, kes soovivad näha Eesti riiki rajanevat kodanike sõnakuulelikkusel valitseva võimu ees, mitte aga selle võimu tegeliku kandja ja teostajana. Mis on sellise poliitika eesmärk- see on isejutt. Igatahes on see mõttemall, mida nõukogude võim  Eestis kultiveeris 50 aastat, püüdes kustutada teatud lõike Eesti ajaloost, sh. muuta nõukogude okupatsiooni ja annektsiooni 1940. aastal rahva vaba tahte väljenduseks ja sotsialistlikuks revolutsiooniks. Sisuliselt on see pigem idamaise  despootia kui lääne demokraatia mõtteviis.
 Teema kokkuvõtteks: oma riigi eest võitlesid eestlased - vaatamata kõigile reservatsioonidele-  saksa, mitte nõukogude vägede koosseisus ja mundrites. Nende riigiõiguslik seisund oli samasugune, nagu seda oli poolakate, taanlaste, norralaste jt. (sh. prantsuse lendurid nõukogude rindel) olukord lääneliitlaste vägedes. Seetõttu on Eesti riigi identiteet otseselt seotud nende meeste ja nende võitlustega. Muidugi juhul, kui usume sellesse, mis on kirjutatud põhiseaduses, see on, et Eesti riik on rajatud rahva enesemääramise kustumatule õigusele ning välja kuulutatud 1918.aastal. Iseseisvale riigile ja rahvale peaks olema alandav salata maha või lükata kuhugi tagaplaanile mehed, kes on oma võimaluste kohaselt püüdnud teenida seda ideaali. 
Toona ei läinud korda Eesti riiki taastada. Ja võibolla poleks saanudki  minna, aga seda ei võinud eesti mehed siis kuidagi teada. Pool sajandit hiljem, kui Eesti riikluse taastamine tõusis uuesti päevakorda, võis igaüks näidata, mille või kelle poolt ta on. See lõi pinna, millel Eesti ajaloo valupunktid võisid tegelikult hakata kaduma. 
Tõde sellest, millises mundris võideldi Eesti eest II maailmasõjas, ei kaota valupunkte, millest rääkis Kaplinski. Eesti taasiseseisvumisega tõsteti need  valupunktid lihtsalt inimesi ja mundreid mööda ümber. Raidi arvates ebaõiglaselt. Kaplinski. arvamus, et tõde  aitaks lõpetada II maailmasõja eesti meeste teadvuses, tähendab seega ühte kahest: esiteks, kas seda, et kusagil peaksid olema veel mingid kolmandad, õiged mundrid, või teiseks, eesti mehed oleksid pidanud istuma käed rüpes ja ootama, et keegi neile nende õiguse kätte toob. Aga niisuguseid võimalusi ei võta ta  nähtavasti isegi tõsiselt, kvalifitseerides J. Uluotsa, J. Pitka ja O. Tiefi katsed leida kolmas tee ja midagi päästa illusoorseiks. 
Sisuliselt on Kaplinski soovitus katse mööda vaadata probleemi tuumast ning teenib sama eesmärki, mida taotleb Raid: heita Eesti riikluse ajaloost välja inimesed, kes oma parema arusaamise järgi asusid kaitsma Eesti Vabariiki siis, kui agressioon oli hävitanud selle riikliku organismi. Ja need pingutused näivad kandvat vilja. Nii keeldub Eesti kaitsejõudude juhataja osalemast kokkutulekul, kus Narva jõel Eesti piiri kaitsnud mehed meenutavad oma sõjateed. Võidupäeval aga esitab riigiraadio looritatult mõnitavaid kuplette meeste kohta, kes võitlesid oma võitlusi metsades. Need on üksikud näited, mille kõrvale asetub ka Raidi artikkel. 
 Kui Kaplinski peab nüüd võimalikuks öelda, et mõned Voldemar Pinni ja M.Õuna väited (nõukogude ajalookäsitluse kriitikas) lähenevad tema meelest natsi-Saksamaa rehabiliteerimisele, siis võiks niisama hästi öelda, et mõned tema enda mõttekäigud Ruutsoo artikli kommenteerimisel lähenevad  nõukogudeaegsete ajaloo- ja ideoloogiamallide elustamisele. Teda hämmastab, millise kergusega mõned meie ajaloolased ehitavad mitmesuguseid ajaloo oleks-teooriaid. Niisuguste teooriate näiteks toob Kaplinski  arutlused a la kui Sinimägedes ei oleks rinnet hoitud, siis…, kui Saksamaa poleks relvastatud, siis..., kui idarindel poleks võideldud, siis... . Taolise ajaloo  kohta ütleb ta, et see pole enam ajalugu, vaid ulmekirjandus.
Kuid ometi näib, et ta ajab ka ise mõnikord ulme ja ajaloo segamini, vähemalt lugeja jaoks, kirjutades: keda huvitab tõepoolest ajalootõde, see võiks lugeda Hain Rebast, kes räägib natsivõimude suurejoonelisest eestlaste küüditamise plaanist, mille täideviimist takistas punavägede edu idarindel. See ei ole ajalootõde Kaplinski mõttes, vaid oleks. On aga küüditamised Siberisse, eesti eliidi füüsiline hävitamine,  talukultuuri ja elulaadi laostamine, põliselanikkonna osatähtsuse vähendamine massilise immigratsiooni soodustamise teel jmt. Seega, kipub olema kõik see, mis võib olla oleks võinud olla, kui Hitler oleks võitnud sõja. Samasugune oleks  on mõttekäik Konstantin Pätsi lühinägelikkusest ja veast, mis seisnes selles, et eesti eliidil ei lubatud õigel ajal emigreerida ja moodustada pagulasvalitsus. 
 Siin ei ole põhjust pikemalt arutada ajaloo, sh. oleks ja on teemadel. Ajaloo valdkonnas võib sellist arutelu pidada ulmeks ainult teatud piirini. Oleksi ja on’i vastandamise mõtteks on osutada, et enne kui millestki saab ajalugu, seistakse valiku, sh. moraalse valiku ees. Eesti riigile ei tohiks tänagi olla tähtsusetu, millise moraalse hoiaku võtsid noored mehed möödunud sõjas Vabadussõjas loodud Eesti riigi suhtes – passiivse, äraootava (vaatame, mis suurte löömingust välja tuleb) või aktiivse – teeme seda, mida vaja ja mida  tingimused lubavad. Et selline otsus on tagantjäreletarkuse valguses vastuoluline, ei vaja pikalt seletamist. Aga toonastes oludes ei võinud ka poliitik kõiki nüansse nii täpselt teada ja hoiaku võtmine tähendas eelkõige hinnangu andmist eelnenud nõukogude aastale. Selle aasta kogemust aga ei pea isegi Raid võimalikuks nimetada positiivseks. Milline moraalne imperatiiv võis siis veel järgneda esimese nõukogude aasta kogemusele?
 Lõpetuseks:Eesti riigi ja rahva vaimsele tervisele oleks parem, kui ajakirjandus, selle asemel, et demokraatia sildi all äratada ellu   minevikukimääre, aitaks hoida ja kaitseks jõudumööda meie riiklikku identiteeti ja ajalugu. Kui ta märkaks, et seda ei ohusta mitte fantoomid minevikust, vaid reaalsed poliitilised jõud, kes püüavad kontrolli kaudu meie ajaloo ja identiteedi üle kindlustada kontrolli ka tänase Eesti poliitika üle. On iseloomulik, et Raid pidas probleemiks Waffen SSis sõdinud mehi, mitte aga NKVD või sellega seotud isikuid. Paraku on aga nii, et kõiges selles, milles SS süülistus juudi, poola, t*ehhi jt. rahvaste ees, süülistus NKVD Eesti riigi ja rahva ees. Selle organisatsiooni teod Eestis: massimõrvad, küüditamine, inimeste paigutamine koonduslaagritesse, terror rahulike elanike vastu jne. ei erinenud milleski SSi tegudest sakslaste poolt okupeeritud Poolas või mujal. Kuid erinevalt SSi kurjategijatest kõnnivad tema kaastöötajad tänini meie hulgas vabalt ringi ning demokraatia nimel ei keela Eesti ajakirjandus neile ruumi eneseõigustuseks. Kuna selle organisatsiooni teod ei ole saanud rahvusvahelist õiguslikku hinnangut, siis avaldatakse mõnel maal ka meelsasti nende meeste mälestusi. Ning teod, mis SSi mundris sooritatuna oleksid teinud inimesest automaatselt kurjategija, kuulutab niisugune kirjasõna patriootlikeks ja avalikku imetlust väärivaiks.
Niisiis, rahu ja selgus ning II maailmasõja lõpp eesti ühiskonna teadvuses ei sõltu niivõrd tõest (mis ei ole nii keeruline), kuivõrd mineviku valupunktide paranemisest. See nõuab aega ja tegusid, mis korrigeeriksid mineviku eksisamme. Viimane asi, mis võiks teenida seda eesmärki, on äratada tänases poliitikas uuesti ellu mürgine vaim minevikust, seades kahtluse alla  nende tegevuse, kes oma parema äratundmise järgi püüdsid võidelda Eesti riikliku olemasolu eest siis, kui agressioon oli hävitanud Eesti riigiorganid ja – elu ning riiklus sai  esineda ainult kodanikkonna omaalgatusliku tegevuse vormis. Selline asi elustab automaatselt küsimuse: miks ja kes olid siis need, kelle vastu pidid eesti mehed ajama selga saksa mundrid? Ja siis oleme tõesti nõiaringis, mida kardab Kaplinski.
 Mõelda, et neid valupunkte võiks ravida tõde, tulgu see siis või  presidendi loodud tõekomisjonilt, nagu loodab Jaan Kaplinski, on illusioon. Olemasolevate valupunktide põhjuseks on nõukogude agressioon Eestis ja sellest johtuv eesti ühiskonna lõhestatus. Seda ei tee olematuks mitte mingisugused tõekomisjonid. See on ise tõde. Ning selle tõe valupunktid saab ravida aeg ja õige poliitika praegu. Õieti on niisuguse komisjoni loomine märk sellest, et me ise ei saa tõe leidmisega hakkama, et me vajame vaimset eestkostet ja kokkulepet selgusele jõudmiseks oma identiteedis. Praegu ei tohiks küll olla mingeid tõkkeid, mis takistaksid võõrastel tulla Eestisse vaatama samu pabereid, millest otsime oma õigust ja ajalugu. Ilma et nad peaksid tingimata esindama mingeid ametlikke ühisinstitutsioone. Niisuguse komisjoni loomine on märk Eesti riikliku iseseisvusmõtte nõrkusest. Seda nõrkust püüab ekspluateerida ka Aare Raidi artikkel. Ning mitte tõe nimel, vaid muudel eesmärkidel.

Toomas Varrak