Etniliste eestlaste identiteet kiiresti teisenenud postsotsialistlikus ehk N. Liidu kokkukukkumise järgses situatsioonis tahab tõesti selgeksrääkimist. Soovides koputada veel võõravõitu mitmekultuurse Eurooopa Liidu uksele, valitseb meil kodus kultuuride kokkusobimatus ja segadus eri rahvusgruppide identiteetides. Eestlaste seas on levimas nii euroskeptitsism kui umbusk muulaste integreeritavusse Eesti ühiskonda. Nende ilmingute üks olulisi põhjusi on raskused etniliste eestlaste eneste samasuseotsingutes. Me ei taha olla need, kelleks meid sunniti eile, aga üleeilse ehk Pätsu-aegse identiteediga pole enam midagi peale hakata. 
Identiteet ei ole igavikuliselt etteantud substants, vaid üksnes reaalsetes sotsiaalsetes suhetes moodustuv peegelduste ja vastupeegelduste ahel. Viimase kümne aastaga on peeglite süsteem ehk Suur maailm väikse Eesti maailma ümber sedavõrd põhjalikult muutunud, et põhjusi etnilise enesepeegelduse analüüsiks on enam kui kuhjaga. Samas on tõsi, et rahvuslik eneseteadvus pole pelgalt hetkeilming, vaid pikas ajaloos vormunud sotsiokultuuriline kvaliteet. Rahva samasuseotsing algab ajaloost. Poliitiliste süsteemide murdepunktides on tavaks välja käia nö. nullvariant ehk skeem: oli mis oli, unustame mineviku ja hakkame mängu uute reeglitega otsast peale. Kuid poliitikale iseloomulik ei pea sobima kultuurile. Viimane on ajalooprotsesside tulem ning tema kvintessentsiks omakorda on rahvuslik identiteet.
Kleio on alatihti ulatanud eestlastele kaks peeglit korraga: ühe küljes on olnud silt “Lääs”, teise küljes “Ida”. Soodsamate poliitiliste olude korral on meile antud aega kahe peegelpildi võrdlemiseks ja eelistuste väljanäitamiseks. Kriitilisemate aegade saabudes on üks naabritest, – kas siis läänest või idast, – pidanud seesugust topeltpeegeldamist eestlaste rahvuslikuks pärispatuks. Praegusel momendil oleme ise kiindunud oma Läänepeegeldusse, teised aga piiluvad üle õla meie idapeegeldust.
Mõistagi pole tänane Eesti kunagine Vana-Liivimaa, kuhu eurohinguses tagasi ihaleda. Maarjamaa risti nimelise auraha loomine meie euroopalikkust eriliselt ei rõhuta, kuigi sooviksime oma tänast Läänepeegeldust näha just selliste ajalooliste nipsasjakestega kaunistatult. Eesti rahva aktiivne ajaloomälu ei ulatu niivõrd Lüübeki õiguseni, kuivõrd iseseisvuse sündi, okupatsioonide keeristesse, Moskva ministeeriumi-monopolismi. Rahvuslik enesekonstrueerimine (nation-building) on alanud papa Janseni aegadest ning kestnud järjepideva protsessina kaasajani. Idapeeglil ehk venelusel pole eestluse uuemas kujunemisloos positiivset rolli olnud, küll on seda omistatud eurooplusele. Lääs ja Ida on eestlaslikus enesekonstruktsioonis olnud tihtipeale antipoodid, euroopastumine ja russifitseerimine käsitletavad hea ja kurja poolustena. Seitse taasiseseisvuse aastat on liiga lühike periood vastuolujõnksuga eestluse põhijoonise muutumiseks. Rahvuslik rehabilitatsiooni tarve tegeleb alles metsavendade, poliitvangide, küüditatute jt. idast tulnud okupatsiooni ohvrite ritualiseerimisega. Läänepüüdlus on praegu suuresti kompensatiivse suunitlusega, lähtub vajadusest “vene värgist” vabaneda. Teatav läänepeegelduse ja idapeegelduse tasakaal toimis ilmselt 1860 – 1870. aastatel, mis olid meie rahva identiteediotsingute hiilgeajaks, uus tasakaal pole veel saabunud.
Identiteeti ei saa muuta, ta muutub koos ajaga ise. Eestimaa häda selles seisnebki, et rahvusele omast kultuuriajaloolist identiteeti surutakse aegajalt poliitilistesse kammitsatesse à la ühtne nõukogude rahvas või multikulturaalne euroühiskond. Aga eestlase samasustunne ei pea suutma selliste järskude muutustega kaasas käia, vähemalt mitte sellise kiirusega, kui kord Läänest, kord idast tulevad välisjõud seda soovivad.

Identiteet identiteedi vastu
Eestimaa pinnal leiab praegu aset kolme täiesti erineva mentaalsuse kokkupõrge. Eestlased sooviksid olla väiksed, aga tublid, võõrastest mõjudest vabad ja samas EU kaitsva tiiva all. Venemaa on solvunud “lähivälismaa” doktriini vähese efektiivsuse pärast ning soodustab Baltimaade venelastes provintsiaalse alaväärsuse kujunemist. EU omakorda soovib paipoisi kombel käed puhtana hoida ning liita enda külge konfliktivaba Baltikumi, mis tegelikkuseks jääks ikkagi puhvertsooniks Lääne ja Ida ehk katoliikliku ja ortodoksse kultuuriareaali vahel.
Kaasaegne poliitiline maailm tekitab uusi jõuvälju ning Tugev Euroopa määratleb ennast Ameerika Ühendriikide ja Sõltumatute Riikide Ühenduse antipoodina. Endise N. Liidu alana on EUsse pürgiva Baltikumi, eriti Eesti, rahvuslik samasuseotsing defineerimata seisundis. Lääs vaatleb meid kui “ümberkasvavaid” homo soveticus`i, Venemaa kui upsakaid väejooksikuid, ise soovime olla ajavälisesse Euroopasse tagasi pöörduvad saatusest räsitud pojad. Baltimaade muulased aga on pinnuks silmas kõigile: EU kardab neid, Venemaa ei hooli neist, põlisrahvad põevad nende kohalolekut. Ise on nad oma suures enamuses nii poliitilises kui kultuurilises samasuskriisis, sest vanaviisi ei saa ja uutviisi ei oska.
Teise maailmasõja käigus omariikluse kaotanud ja viis aastakümmet võõrrezhiimide all elanud väikerahvas vajab rahvusliku identiteedi kosutamiseks ja taaskonstrueerimiseks aega. Stalinismi ohvri nimbus eestluse kohal Euroopat ei huvita, ise ei suuda me praegu KGB, küüditamiste jms. hirmudest seitsmepenikoormasaabastega välja tulla. Ent kui eestlusele moodsas poliitilises tagantkihutamises eneseturgutamise aega ei anta, on see üksnes uute etnosotsiaalsete pingete allikas. Kohanemisaega vajavad ka mitte-eestlased, kes toauksest väljumata on ootamatult sattunud eksiili. Alles kümme aastat tagasi oli paljudel neist suurrahvuslik õigus olla Teise maailmasõja võitjad ja Euroopa vabastajad, imperialismiga rinda pistvad tublid kommunismiehitajad, nüüd on nad pelgalt pagulased väikeses piiririigis. Neil on raske jõuda arusaamiseni, et elu ei korralda enam natðalstvo, ametiühing ega majavalitsus.
Kultuuridevaheline Mina – Teie konflikt ilmutab agressiivsust siis, kui Minal on identiteedikriis ja ta oma peataolekus ründab Teist. Kultuurantropoloogilisi põhitõdesid on see, et Meie hoogne konstrueerimine käib Teie madaldamise arvel, lähinaabrit kujutatakse alati pigem negatiivse kui positiivse tegelasena (a la “põdrad” – ”rüssad”). Eestiski pole küsimus niivõrd ühel riiklikul territooriumil paiknevas mitmes erineva rahvusrühma poliitilises staatuses, kuivõrd selles, et nii põlisrahvas kui arvukad uusasukate kogukonnad on praegu oma Meie-tundeis ehk kultuurilises identiteedis ebaadekvaatsed ja ülitundlikud. Iseenese teiseneva identiteedi tunnetus toimib siinkandiski partnerile halbade tunnusjoonte omistamise kaudu.
Teadusuuringud näitavad (vt. Maaris Raudsepp Rahvusküsimus ajakirjanduse peeglis. – Vene küsimus ja Eesti valikud. TPÜ Kirjastus, Tallinn, 1998, lk.113-1138), et nii eestlased kui venelased on ajakirjanduse vahendusel loonud vastaspoolest päris asise vaenlase kuju. Eestlased väidavad Tõnissoni vingusega, et mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema, venelased omakorda otsivad tikutulega taga viimast kui üht eestlast, kes nende inimõigusi ahistab. Eestlaste soovunelmaks on venelaste lahkumine, venelaste argumendiks on nende siinne tööpanus ja Eesti pidamine oma ainsaks kodumaaks. Kaks eri keelt ja meelt ajakirjandusmaailma loovad enesekeskseid puuslikke ega taha kuuldagi teise poole argumentatsioonist. Nii näebki välja topeltkriis erinevate rahvuste samasuseotsingutes.
Eriti halb on see, kui nii Meie kui Teie kultuuriruumis üheaegselt valitseva identiteedikriisi tingimustes hakkab välissurve kui kolmas jõud põdevate identiteetide kandjatele dikteerima kiirmarsil ühildumist. Kahe palavikuhaige vahel auhinnalise jooksuvõistluse korraldamine pole kuigivõrd eetiline tegu. Haigus ehk identiteedikriis tuleb immuunsuse saavutamiseks esmalt läbi põdeda, alles siis saab rääkida tervistumisest ehk integratsiooni soodustava mentaalsuse kujunemisest. Kaks haiget kokku ei anna tulemuseks ühte tervet, sellega tuleks arvestada ka palati ukse taga targutaval konsiiliumil.
Erinevate rahvusgruppide rahulik kooseksistents oleks loomulikult parim viis helpida XX sajandi vägivallare�iimide poolt kokku keedetud suppi. Koos elavad etnilised kooslused peaksid oskama üksteise keelt ja tundma kultuurivaramut. Nii venelased eestlaste oma kui ka vastupidi. See kõik on õilis, ja kaugel Alpides Ðveitsimaal ongi midagi selletaolist juhtunud. Kuid seda ei saavutata eestlaste pideva süüdistamisega küll inimõiguste rikkumises, venelaste rahvuslikus ahistamises jms. Venelaste integratsioon Eesti ühiskonda peaks tähendama seda, et iga sorti nõuandjad ja ülemkomissarid läänest soovitaksid kord ka muulastel mõistvamalt suhtuda eestlaste kui põlisrahva ajaloomälusse. Jõuga ei saa kedagi integreerida ega “võõrast” iseendasse integreerima sundida. Integratsioon saab toimima hakata siis, kui erinevad osapooled on oma samasusotsingutes jõudnud mingi ühise verstapostini ja soovivad üheskoos edasi tegutseda. On täiesti ükskõik, kas poliitilist abielu mittesobivate partnerite vahel püütakse pühitseda Moskva või Brüsseli altari ees; kui armastus ja vastastikune lugupidamine puudub, siis ei ole sellisest abielust midagi mõistlikku oodata. Lapsi kas ei sünnigi või kasvavad neist pasatskid ehk integratsiooni asemel toimib segregatsioon või agressioon.
Teadus- ja poliitikaringkondades käib jutt võimalustest integreerida venekeelne elanikkond Eesti ühiskonda. Koostatud on riiklikke programme ja avaldusi, kulutatud hulk raha teadusuuringutele. Enamuses muretsetakse mitte-eestlasteste pärast, küll EU taktikepi all, küll Moskva ähvardava sõrme suunistel. Ometi on võtmeküsimuseks etniliste eestlaste eneste identiteet ja võimalused selle säilitamiseks ka järgneva aastatuhande tarvis. Kui eestlaste eneseusk ja identieet peaksid praeguses erinevate mentaalsuste segapudrus invaliidistuma, siis võimutseb Maarjamaal peagi sültjas kultuuriollus, millel puudub vaimne selgroog. Ent kui on vajaka see rahvuslikult konkreetne kultuurikeha, mille külge hilisasukaid integreerida, muutub kogu praegune poliitiline pasunapuhumine tühjaks tööks ja vaimunärimiseks.

Kas koduvenelane on olemas?
Rein Veidemann kasutas sõna “koduvenelane”, millele tahaks kähku paariliseks seada “väliseestlase”. Paralleel võib tunduda räigena, aga arendagem siiski ka seda teemat Siin, etniliste eestlaste vanal asustusalal elan praegu mina, mitmendat põlve kodueestlane. Eestimaa kui kultuuriruum ja kui kodupaik on minu jaoks üks ja seesama. Väliseestlane elab minuga ühes kultuuriruumis, kuid meil on erinevad kodupaigad ja see asjaolu mõjutab tugevasti meie identiteeti ja teineteisemõistmist. Kui nüüd minu kodupaigas elab tüpoloogiliselt teistsugusesse kultuuriruumi kuuluv venelane, siis on ka meie samasustaotlused erinevad. Väliseestlus ja koduvenelus oleksid seega kodueestlase suhtes nagu pöördpidised nähtused. Kuid nii lihtne see pole. See, mis on ühe rahvusterritooriumi suhtes “kodu-”, on teise suhtes “välis-” ja see ongi koht identiteetide sasipuntra tekkeks. Väliseestlane oli alguses kodutu paadipõgenik, kes pidi ellujäämiseks kohanema uute asukohamaade identiteetidega, õppima ära uued keeled ja kombed. Tema kodu ei ole enam Eestimaal, kuid siin on meie ühised juured. Eestis elavad venelased on siia tulnud oma mängureeglitega ja pikki aastaid nõudnud eestlastelt kohanemist tulijate keele ja kommetega. Alles paar aastakümmet pärast oma saabumist Eestisse on nad seatud olukorra ette, kus tuleb tõmmata piir “kodu” ja “välise” vahele. Meil ei ole nendega veel ühiseid juuri, kui selleks mitte lugeda vastuokslikku nõukogude perioodi. Kuid kas ajalooliste juurteta kodu pole lihtsalt peatuspaik? Sovetiaegsed ümberasujad on praegu välisvenelaste staatuses ja koduvenelaseks saamine seisab paljudel alles ees. Ükski väliseestlane ei saa USAs nõuda riigiametnikelt eesti keele oskust, seda saab ta teha vaid Eestis. USAs elab ta kui integreerunud koduameeriklane ja ajab omi asju inglise keeles. Eesti venelane saab vene keele ülimuslikkust nõutada üksnes Venemaal ning siin tuleb tal osata riigikeelt.
Eesti keele tundmine on kindlasti üks osa juurte allakasvatamise protsessist. Emakeel on eestlastele kui väikerahvale nende identiteedi põhitelg. Eestlaste rahvuslikus enesekonstruktsioonis (nation-building) on valitsenud keeleline dominant. Oma riigi ja täismahus haridussüsteemini jõudsid eestlased kaheksakümmend aastat tagasi, omakeelseid ajalehti lugevaks, eesti keeles laulvaks ja näitemängu tegevaks rahvaks aga kuus aastakümmet varem. Just keeleline eneseteadvus oli see, mille vahendusel eestlased tõukasid end lahti esmalt baltisaksa ja seejärel tsaari-vene kultuurilisest eestkostest. Ignorantsus eesti keele suhtes solvab eestlasi väga sügavalt. Eesti keele mitteoskamine pole inimõigus, vaid soovimatus lävida põlisrahvaga.
Nõukogude ajal käibis üks tige nali, milles vene sõjaväelane kiitis teisest oblastist külla tulnud relvavennale: “Tallinn on elamiseks ilus linn, ainult eestlasi on siin paljuvõitu”. Need ajad oleks nagu möödas, aga ometi pole ka. Kas koduvenelane saab olla inimene, kes ei austa etnilist eestlast kui selle kodu põlisperemeest? Uurimused näitavad, et eestlased on venelaste integreerimisvõimaluste suhtes praegu skeptilisemad kui venelased ise. Viimased aga “hääletavad” integreerumise poolt või vastu kodakondsustaotluste avalduste kaudu ja neid on siiani rahuldatud umbes 67 000. On seda vähe või palju? Kuna me 1991. aastal ei kehtestanud kodakondsuse saamise nullvarianti, siis on 1/5 mitte-eestlaste valik Eesti Vabariigi kasuks seitsme aasta kohta küllaltki hea saavutus. Niisiis, viiendik etniliste eestlaste kodutanumatel elavatest muukultuursetest inimestest on näidanud üles lojaalsust eesti kultuuriruumi kui etniliste eestlaste võõrandamatu vaimse pärandi suhtes. See on hea ning avardab tegeliku integreerumise perspektiivi.
Aga kes on ülejäänud mitte-eestlased? Umbes 120 000 neist on Venemaa kodanikud, kes on oma valikut tehes ignoreerinud eestlaste kultuuriruumi. Osa on seda teinud puhtpraktilistel kaalutlustel (Venemaalt saadav pension), osa oma (sageli sovetiaegse) identiteedi väljenduseks. Venemaa on sellise väliskodanike arvuka kontingendiga päri, euroametnike puhul aga ei muretseks keegi eestlaste solvumise pärast elada oma ajaloolisel kodumaal koos neile selgelt ebalojaalsust väljendanud seltskonnaga, keda on veidi vähem kui 1/10 elanikkonnast. 
Liialt palju muulasi ei ela õieti üldse siinses kultuurikeskkonnas, vaid omaenese mullis. Mullistuda saab kui “ökoturist”, saaki jahtiv mafiooso, impeeriumimeelsuse külge klammerdunud pensionär. Suur mass selge orientatsioonita vene keelt kõnelevaid inimesi aga lihtsalt elab oma igapäevast elu ega vaeva ennast kõrge poliitikaga. Sellise mitmesajatuhandelise massi kohta kõlbaks öelda ka “soo”, sest nad elavad kindla kultuurilise enesemääratluseta ja võivad ajaloo tõmbetuulte mõjul kalduda kord ühte, kord teise kultuuriruumi. Hellitame lootust, et nendest, või vähemalt nende lastest, saavad lähemates aastakümnetes koduvenelased, so. eesti kultuuriga dialoogi pidada suutvad mitte-eestlased. Koduvenelane peakski tähendama vähemalt eesti kultuuriruumi põhimärgistust tundvat ja austavat ning soovitavalt vene-eesti-keelset inimest. Eestluse austamine peakski olema koduveneluses identiteeti sünnitav põhitelg. Selliseid sümpaatselt kakskultuurseid inimesi leidub praegugi üksjagu, paraku pole nad tooniandvad. Võibolla on ülejäänud hoopis külalisvenelased? Seejuures eestlaste vaatevinklist kutsumata külalised, kes sovetlikes ideoloogia- ja majandustõmblustes oma kodukohtadest juuripidi lahti kistud ning nüüd ihuüksi ilma peal heitlemas. Nende puhul on ju teada, et Venemaa venelased neid enam omadeks ei pea, pigem vaadatakse uute riigipiiride taha jäänute kui võõrsile siirdunud õnneotsijate peale. 
Kuidas pean ma suhtuma suurde hulka võõraste kommetega inimestesse, kes elavad anonüümsetena minu kodu ukse taga ja muudavad seeläbi minu oma kodu mulle väheturvaliseks? Seda mitte füüsilises, vaid just kultuurilises tähenduses. Ma ei soovi seda teistkultuursust milleski alavääristada, kuid ta/nad on minu omast põhjalikult erinev(ad) ja minus hakkab tööle enesealalhoiuinstinkt. Ma kardan nimetuid kodukäijaid.

EU ja Eesti rahvuspoliitika
Ka varasemas ajaloos, aga eriti viimases viies aastakümnes, on eestlaste identiteedi üheks valulikumaks osaks olnud pidev ohutunne oma sümbolilise elukeskkonna ehk kultuuri säilimise pärast. Sügaval nõukogude ajal ei tulnud kõne allagi selle teema avalikustamine. Aga praegu? Miks lubame euroametnikel rääkida üksnes eestlaste kohustustest muulaste integratsiooni vallas, mitte aga venelaste kohustustest austada oma praeguse asukohamaa põliselanikke ning nende keelt ja kultuuritõdemusi? Kui endiste Kesk-Aafrika asumaade ümberasujad nõuaksid Prantsusmaalt mingis munitsipaalis oma suguharu keelse asjaajamise sisseseadmist või omakeelse kõrgkooli rajamist, siis oleks see euroametnike silmis ennekuulmatu prantslaste rahvusväärikust riivav akt. Euroliit deklareerib ennast multikultuurilisena ning käsitleb ka eesti rahva keelt ja kultuuri kui selle demokraatliku ühenduse potentsiaalset osa. Samas on allamiljonilise väikerahva kultuuriruum ja identiteet pidevas hädaohus, sest nimetamisväärselt suur osa muukeelsest elanikkonnast ei tunne nende suhtes respekti.
Jaapan vabandas pool sajandit hiljem korea rahva ees 35 aastat väldanud kolonisaatorluse pärast. Küllap ootavad eestlasedki oma samasustunde turgutamiseks vabandust Venemaa poolelt. Ilmselt ei tule see niipea. Kompensatsiooniks on pilgud pööratud EU poole, kuid sealtki kostub ennemini manitsusi kui mõistmist. Ennekõke antakse meile soovitusi teoks teha see, mida ükski Euroopa suurrahvas pole veel suutnud, ja nimelt kodustada iga kahe põliselaniku kohta üks immigrant.
Koduvenelaskonna kujundamine oleks praeguse kahepoolse identsuskriisi lahendamise soodsaim variant. Seda ei saavuta pelgalt keelekursuste kampaaniate ega inimõiguste instituutide loomisega. Piitsa ja ähvarduste asemel sobiks ehk proovida ka präänikupoliitikat, EU emissarid ja muud ametnikud võiksid oma tuletõrjujamentaliteeti korraks ka kõrvaltseisjana hinnata. Muulaste sisuline integratsioon Eesti ühiskonda on loomulikult vähemalt kaks põlvkonda kestev protsess. Niisugune tempo tuleneb maailmapraktikast ja ülehomme ei juhtu Eestiski veel mitte midagi. Selle protsessi laabumiseks oleks mõistlik käsitleda Eestit (Lätit? Leedut?) kui Euroopa Ühenduse kultuuripoliitilist katseala. Ühe kolmandiku hilisasukate integratsioon keelkonnalt ja kultuuritüübilt teistsuguse põlisrahva ühiskonda on erakorraline ülesanne, mille täitmine aga on väga oluline EU idapiiri stabilisatsiooniks. Ülesande erakorralisus vajab rõhutamist ja tähelepanu, mitte manitsuskõnesid.
Nii hetkeseisus eestlusel kui sünnimaast äralõigatud venelusel on tendents sulguda iseendasse. Uue identiteedi otsing üksnes oma naba harjumuspärase põrnitsemise läbi toodab paratamatult segregatsiooni, põgenemist teistsugususe eest. Eilse päeva pärandina kummitab mõlemat osapoolt suletud ühiskonna vari.
Juhul kui välismaailm jätkab Eestimaal toimuva mõjutamist üksnes inimõiguste taganõutamise kangi liigutades, võib tulemuseks olla segregatsiooni põlistamine. Uute identiteetide aluseks võib kujuneda nö. elamine miilava konflikti tingimustes. Kultuuriruumide vastastikune avanemine võib brezhnevlikus õhustikus üles kasvanud põlvkondadele olla piinavalt koormav sihiseade. Kergema vastupanu teeks olekski kooselu konfliktiga (conflict accomodation) – mitteplahvatav, kuid püsiv pinge eri kultuurikeskkondade vahel.
Kooselu konfliktiga on kui koeranael taguotsa peal, mis küll ei tapa, aga ei lase ka rahulikult istuda. Koeranaela võib tohterdada ja aeg-ajalt mäda välja lasta, aga tal on kalduvus tagasi tulla, mõnikord küll teise hemisfääri peale. Viimane asjaolu omakorda tekitab illusiooni, et olukord on kardinaalselt muutunud ja me astume etnilise suhtekorralduse uude epohhi. Aga järsku pole me selleks uueks epohhiks ehk ootamatult kaelalangevaks multikultuurilisuseks veel valmis? Ehk kohaneme vaid uutpidi valuliku istumisega ja määrime õhtuti koeranaela uue euromöginaga. Hingelt raskemeelne ja räsitud eesti identiteet dialoogis surutusseisus muulaste omaga ei saa kohe tekitada õitsele puhkevat sümbioosi. 
Venekeelse elanikkkonna massiline olemasolu meie rahvusterritooriumil on eestlaste eneseteadvusele hell probleem. Muide, ka valged britid pole sugugi tulihingelised musta briti armastajad ja sakslastel on türklastest üksjagu tüli. Seega, esineb koeranaelu mujalgi ning Euroopa ise pole sugugi täisküps iseenda poolt kolonialismijärgse perioodi lepitusvariandina välja kuulutatud multikulturaalseks identiteediks. Praegune euroidentiteet on pigem mingi vahevariant, mis võib halvemal juhul suubuda globaalkultuuri umbsetesse kanalitesse. Ka Eestis. See lõpetaks nii eestlaste kui eestivenelaste samasuspüüdlused ja Maarjamaa muutuks EU sees asuvaks ilmetuks ameerikaniseerunud kultuuriprovintsiks.
Eestivenelased hakkavad ikka enam erinema Venemaa pärisvenelastest ja kaotama suurvenelase mõtteviisi. Nende põhiprobleem on puudulik dialoog oma emamaaga, mis on nad just kultuurilises mõttes hüljanud, poliitilisest kõnelemata. Hiljutised vahejuhtumid erusõjaväelaste pensionite väljamaksmisega tekitavad häireolukorra, mis annab märku sellest, et ise raskustesse sattudes ei tunne emamaa välismaale jäänud/jäetud rahvuskaaslaste pärast mingit muret. Välisprovintsialiseeruvate ja metropoli venelaste nõrk dialoog ongi see, mis sunnib eestivenelasi pöörduma näoga Eesti suunas. Mitte suur eestilembus. Teisenenud tingimustes võiks siinsetele muulastele olla vastuvõetav Strasbourgi – Brüsseli doktriin, mille alusel nad kuulutataks läänlust kandvaks baltivenelaskonnaks (pribaltiskie zapadniki?), kes on koostöös põlisrahvaste ja viimaste omariiklust väljendavate institutsioonidega võimeline eurointegratsiooniks. 
EU suundumus on hetkel piitsutada eesti poliitikuid tegema külalisvenelaste suunas ikka suuremaid järeleandmisi. Alternatiivina võiks pakkuda präänikut nendele muulastele, kes on vabatahtlikult omandanud eesti keele ja kodakondsuse. Näiteks nii, et EU poolt toetatud kvaliteetse tasuta venekeelse gümnaasiumi- või kõrghariduse eelis on vaid Eesti kodakondsusega venelaste lastel.
Kui Eesti riik suudaks lähema kümne aastaga paindliku kultuuri- ja hariduspoliitika kaudu integreerida eesti ühiskonda praeguse 1/5 muulaskonna asemel 3/5, siis oleks ta väärt midagi Nobeli rahupreemia taolistst. Niisuguse perspektiivi seadmisel tuleks põhirõhk asetada mõlema rahvusgrupi uuenevate samasusotsingute toetamisele, mitte vastandamisele.
 
Aili Aarelaid