Pärnus filmidega elu uurimas
  
XII Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalil jättis sügava mulje Rumeenia tänavalaste elu näitav “Gigi, Monica ja Bianca”, mida ¯ürii auhindas tiitliga “Parim film ellujäämisest”.  Taiwani film “Hääled Orhidee saarelt” paljastas imeilusat saart tallavaid turiste, Taani “Ega nad ei põleta preestreid?” portreteeris vallalist naispastorit ja tema konflikti kiriku juhtkonnaga ning Pärnu filmifestivali peaauhinna pälvinud “Gaia lapsed” kujutas puudulike kehaga elurõõmsaid inimesi, kelles pulbitseb täiuslik ja teravmeelne hing. Heidikute ja hulkurite teema on iseenesest ohtlik. TV-uudised on loonud prototüübi vaestest, tänavaelanikest ja eriti veel lastest kui sotsiaalhooldussüsteemi möödalaskmisest. Nendesse suhtumises on haletsus kohustuslik komponent, aga ka ettevaatus – sellistest kasvavad ju tihtipeale kriminaalid. Yasmina Abdellaoui ja Benoit Dervaux’ “Gigi, Monica ja Bianca” suutis selle eelarvamuse kummutada. Gigi ja Monica on rohkem väljakujunenud isiksused kui paljud nendevanused kodus elavad noored. 17aastane Gigi ja 15aastane Monica armastavad üksteist ja neil sünnib laps. Hämmastav on rongijaamas elava 15aastase tüdruku optimism, kui ta on just teada saanud, et ootab last.  Monicalt küsitakse, mis ta lapsega peale hakkab. Algul ütleb ta kavala, mõne arvates hullumeelse säraga silmades: “Kurg viib Gigi, minu ja lapse ära. Aga minu viib ilusam kurg, sest ma olen ise ka ilusam.” Vaid veidi tõsinedes möönab ta, et ju nad siis hakkavad kõik kolmekesi jaamas elama. Monica arvates ei olekski see variant eriti hirmus.  Peamine mulje, mis mul tekkis noorte tumeda tulevikuga elu vaadates, oli äratundmine, et ka Eesti tänavatel on elanikud. Näiteks Tartus jooksevad ringi pisikesed poisikesed, kes joovad õllepudelite põhju, küsivad võõrastelt leivaraha, karjuvad endast üle kümne aasta vanematele neiudele roppusi jne. Ka kõigil neil on oma lugu, tihti alkohoolikutest vanemate, kodust põgenemise ja varaküpsemise lugu. Miks keegi neist filmi ei tee? Kui lähedale võib? “Gigi, Monica ja Bianca” juures hämmastas ka see, kui lähedale filmijad lastele jõudnud olid. Gigi ja Monica rääkisid kaamera ees enda elu tähtsamatest hetkedest, salamõtetest, tulevikuplaanidest. Aeg-ajalt tundus, nagu oleks tegu olnud mängufilmiga, nii head sü¯eed saaks nagu ainult fabritseerida. Antropoloogiliste filmide tegijatel on probleem, kuidas saada filmitavaid haavamata neile võimalikult lähedale. Veel parem oleks, kui filmija suudab ülesvõetavat hoopis aidata. Selline eesmärk oli Taiwani re¯issööril Hu Tai-Lil, kes näitas filmis “Hääled Orhidee saarelt”, kuidas turistid on imeilusa saare jalge alla tallanud.  Turistide suhtumine pärismaalastesse on isegi hullem kui maale sõitnud tallinlastel filmis “Siin me oleme”, kus peategelasest paks tädi avastas peale mõningaid kahtlusi, et kohalikud on “ikkagi inimesed!”. Enamik Orhidee saare külastajaid sellise äratundmiseni ei jõuagi.  Hu Tai-Li ütles pärast filmi linastust Endla teatris, et Orhidee saare elanikud olid alguses väga filmimise vastu, et tema neid filmima hakkas. Pärast valmis filmi vaatamist olid nad aga nõus, et seda peaks kogu maailmas näitama. Hoiatusena eraldatud kaunite paikade rahu hävitamise eest olekski see vajalik paljudes maades, kindlasti ka Eestis. Mark Soosaar saigi autorilt nõusoleku seda varsti Eesti Televisioonis näidata.  Kino kirikuvõlvide all  Kurb on fakt, et sel aastal ei ületanud ühegi Eesti filmi tase Pärnu filmifestivali võistlustulle pääsemiseks vajalikku künnist. “Eesti kino- ja filmisüsteem on ju kokku varisenud,” torises Mark Soosaar enne ühe festivalipäeva algust ajast ja arust projektsiooniaparaadiga jännates.  Ka filminäitamise kohti oli päris raske leida. Õnneks tuli vastu praost Andres Põder, kes andis mõne filmiprogrammi vaatamiseks kasutada Pärnu Eliisabeti kiriku. Altari varjamist ekraaniga põhjendas praost sellega, et koosneb ju piibelgi piltidest. 
Sel aastal olid paljud filmid seotud usu ja kirikuga. Kohe pärast avamist ja eelmise aasta võitja Thomas Stenderupi autasustamist näidati taanlanna Annette Mari Olseni filmi “Ega nad ei põleta preestreid?”. Portree naispastorist, kellelt kiriku juhtkond võttis ära tema koguduse ainult sellepärast, et tavaliselt pastorid ei ole ju vallalised naised, on lausa eelarvamustevastane manifest.  Ka festivali võidufilmi “Gaia lapsed” näidati öösel kirikus. Tõsiste puuetega inimesi oli filmitud antiikkreeka skulptuuride vahel. Tekkis konflikt: miks peetakse näiteks armastusjumalanna Venuse käteta kuju ilu sümboliks, aga elava, käteta naise ilu ei taha paljud tunnistada?  Film suutis tõepoolest edasi anda noore re¯issööri Bente Miltoni ideed: puudulikus kehas võib elada täiuslik ja teravmeelne hing. Üks peategelastest, kätetu naine, ütles välja hirmutava idee: kui aretataks ideaalne inimene, siis oleks ta eetiliselt võttes kohutav monstrum. Ega Hitlerilgi see ideaalinime kuigi hästi õnnestunud. 

Mele Pesti