Vanaisale antud aukiri on Aleksander Kofkini Tallinna kabinetis seinal.

Mihkel Mutt: Hr. Kofkin, keda Teie fond toetab? 
Teatriinimeste enesetäiendust välismaal.
Miks teater?
Teater meeldib mulle, eriti operett, muusikal.
Kuidas see mõte tekkis?
Soov oli varem, 1993. aastal avanesid selleks võimalused. Seltskond, kellega selles asjas Rahvuskultuuri Fondis suhtlesin, tundus mulle respektaabel. Ma tahtsin, et mu annetus ei lahustuks üldises katlas. Seda võimaldati, sain asutada omanimelise fondi. See sobis mulle
Kuidas teie fondil läheb?
Algul annetasin teatava summa, siis lisasin. Praegu kaalun, kas põhikapitali mitte veelgi suurendada. Raha jaguneb nii, et 60 protsenti jagatakse välja, 10 läheb haldamiseks ja 30 investeeritakse taas. Viimasel aastal oli tootlikkus 17 protsenti. Olen rahul.
Miks te üldse toetate kultuuri? 
Tuleb välja, et heategevus on perekonnas. Kui ma asutasin omanimelist fondi, tõi Eri Klas mulle aukirja, mis on antud mu vanaisale Peterburis keisrinna Katariina nimel. Vanaisa oli rätsep, aga tegeles ka heategevusega. Keegi oli selle aukirja kusagilt arhiivist leidnud. See on üks kõige kallimaid kingitusi, mis mul üldse on. 
Aga võib ju ka teistlaadi heategevust arendada?
Ükskõik mis rahvale on tähtis säilitada ja edasi anda oma kultuuri. Seda kultuuri peab olema võimalikult rohkem. Ajaloolist traditsiooni ei asenda miski. Ajalukku vaadates näeme, kui tähtis on oma keel ja kultuur mõne rahva püsima jäämiseks olnud. Vaatasin neil päevil siinsamas hotellis ühelt Saksa TV-kanalilt saadet setudest. Neil pole ju suurt midagi peale oma laulude ja rõivaste. Mõelda vaid, üks laulik teadis ligi 3000 laulu peast. Minagi olen üles kasvanud koos eesti laulu- ja tantsupidude traditsiooniga. Muide, ma tegelen ka teistsuguse heategevusega, aga see selleks.
Hea küll, see on nii eesti või mõne teise väikse rahvuse puhul. Siin on selge, et kultuur teenib etnose säilimist. Aga suurtel rahvastel ju kadumise hirmu ei ole? 
Kultuuri vajalikkusel on palju põhjusi. Kunstil on muu hulgas see omadus, et ta aitab lõdvestuda, aitab taastuda. Kui inimene töötab mingis konkreetses ametis, olgu labida või kompuutriga, siis ei jää tal selleks alati aega. Vannitoas hommikuti tualetti tehes läheb mul mõistagi kauem aega kui nooruses. Mul mängib seal nüüd ka hea muusika. Ma väljun sealt nagu uus inimene, et päeva alustada. 
Kultuur tõstab elutoonust. Ma ei mõtle praegu konkreetselt mõnd raamatut või filmi. Kultuuril on meeleolu loov väärtus. Ilma kultuurilise õhkkonnata pole võimalik elada.
Teie enda kokkupuuted kunstiga?
Mitte kuigi nimetamisväärsed. Ma kasvasin raskel sõjajärgsel ajal. Meid oli neli last, isa kasvatas üksi, Pärnus. Lühemat aega tegin Tallinnas kaasa tookordses ETKVLi teatriringis. Lisaks teatrile kuulan meeldi muusikat ja loen.
Mis kirjandust eelistate? 
Ajalooteemalist ilukirjandust. Loen seda vene keeles. Kodus räägin eesti keelt. Nii et päeva jooksul tuleb suhelda viies-kuues keeles.
Kas suur raha rikub inimesi? Ma mõtlen kunstnikke?
Sõltub inimesest. Mõni mu tuttav, kes on väga rikkaks saanud, on tagasihoidlik ja meeldiv inimene edasi. Mõne kunstnikuga on pärast seda, kui ta on rikkaks saanud, aga raske suhelda. Mitte sellepärast, et ta oleks kunstnikuna nüüd vähem andekas, vaid tema iseloomuomadused on muutunud.
Eestis ma pole väga rikkaid kunstnikke veel kohanud. Läänes on neil võimalus oma põhitööga paremini teenida. Ka saab seal oma nimega reklaami teha. Üldiselt on nii, et kui riik on rikas, on inimesed rikkad, ja vastupidi. 
Kuidas toimib sponsorlus läänes võrreldes meiega?
Ma ei oska seda pikalt kommenteerida, kuna ei tunne sealset maailma nii hästi. Aga mulle tundub, et Eestis peab kunstnik liiga palju rabelema, liiga palju kulutama oma loominguks mõeldud energiat, et raha hankida. 
Mul on mulje, et sealsed kunsti toetamise süsteemid toimivad paremini. Näiteks Zürichi ooperil on oma fännklubi, mis praktiliselt ostab teatud etendused ära, s.t. see raha läheb teatrile. Sinna klubisse valitakse mõistagi jõukaid inimesi.
Aga põhimõtteliselt kunst(nikud) vajavad toetust?
Jah. Kunstnikud on reeglina natuke teistsugused inimesed kui ülejäänud. Mõned üksikud saavad ka iseseisvalt hästi hakkama, aga üldiselt on nad väga tundlikud, nende psüühika on hapram. Nende majanduslik mõtlemine ei ole eriti tugev ja nad ei oska oma talenti n.-ö. rahaks teha. On hea, kui neil on seejuures abimehi ja nõustajaid.
Kuidas kontrollite omanimelise fondi tööd?
Aruannete põhjal, mida juhatuselt iga aasta saan. Ma olen rahul. Ükskord tekkis mõtete lahknevus, kui raha ei läinud konkreetsetele isikutele, nagu on minu põhimõtteline soov, vaid erialaliidu käsutusse, aga me jõudsime selle erandi otstarbekuse suhtes ühisele keelele. 
Mida on fond teile veel andnud?
Kokkupuuted kunstiinimestega on inimlikus plaanis mulle palju andnud. Mul on palju meeldivaid tuttavaid. Näiteks on mul olnud võimalus õppida tundma nii sümpaatset inimest nagu Eri Klas. Oleme, muide, enam-vähem üheealised.
Kas massikultuur ähvardab eesti kultuuri?
Tagasilööke võib loomulikult tekkida. Inimesed on Eestis praegu väga rahalismajanduslikult meelestatud. Vene ajal tegeldi palju kunstiga, sest muid võimalusi eriti ei olnud.
Aga Euroopa Liit?
Kuigi osa eesti oma traditsioone võib Euroopaga liitudes kaduma minna, ei ole ma mingil juhul europessimist. Ei, tervikuna integratsioon ei ohusta eesti kultuuri. Oma kultuur jääb.
Kuidas teile meeldib Tallinn?
Tallinna suhtes on mul kõige paremad tunded. Käin siin iga paari kolme kuu tagant ja alati märkan, kuidas jälle miski on muutunud, uueks saanud. Kuskil ehitatakse, värvitakse. Linn on puhtam kui varem, palju uusi söögikohti on tekkinud. Nende tase võiks mõnikord muidugi parem olla, aga küll seegi tuleb.