Autoriõiguse objekt: TEA 1995. a. kirjastatud inglise-eesti majandussõnaraamat.
Autoriõiguse subjekt: sõnaraamatu koostaja Vahur Raid.

Kuna pr. S. Tomingas ei suutnud 8. novembri pressikonverentsil oma materjali loogiliselt ning veenvalt ajakirjandusele esitada ja autoriõigus on enamikule meist “tume maa”, hakkasid ilmuma artiklid, millega sai rikutud autori hea maine. Selgitan vaidluse sisu ja tagamaid, et küsimus oleks üheselt arusaadav. Selle konfliktiga loodi pretsedent ja õpetlikku leidub selles kõigile.
Väited. Pr. S. Tomingas (edaspidi TEA) rõhutab pressile, (1) et Raid oli vaid kaasautor, kelle materjali töötlesid enne trükkiminekut paljud toimetajad ja asjatundjad. Me võime vaielda, kas Raidil oli õigus seda teha (mida?), kuid selguse toob kohus (PL 9. XI); (2) Raidil puudus teosele autoriõigus. Ta oli küll majandussõnaraamatu kaasautor, kuid mitte ainuautor. Ja pöörane väide (3), et meie maksime ainuüksi tõlkimise (mille?) eest peaaegu miljoni (PM 9. XI).
Kui Raid on kaasautor, küsin, kes on teised kaasautorid? TEA müüb teatavasti edukalt minu raamatut 4 aastat ja märkab alles nüüd, et ma olen kaasautor. Kuid miks ei saa TEA olla kaasautor? Aga sellepärast, et autoriõiguse seaduse (AÕS) järgi on autoriõiguse subjekt ainult füüsiline isik või isikud, aga mitte kunagi juriidiline isik ega riik (AÕS, § 28). Väide, et minu sõnaraamatu kallal töötasid toimetajad ja asjatundjad, on vale. Tegemist ei saa olla ühise autorsusega (AÕS, §30), mida ekslikult väidetakse, sest autorite konsulteerimine, administratiivse juhtimise funktsioonide täitmine, teose toimetamine, graafikute, skeemide jms. joonestamine ja muu tehnilise abi osutamine autoritele pole aluseks ühise autorsuse tekkimisele. Vastupidi, TEA jättis sõnaraamatu eestikeelse poole hoopiski toimetamata, mis on leebelt öeldes ostjate petmine. Kõne all oleva sõnaraamatu tegemise juures oli vaid kaks meest – A. Pihlak inglise keele toimetajana ja mina kui koostaja. Lisaks küljendaja. Materjali esitasin TEA-le disketil.
Olge ettevaatlikud lepingu koostamisel. Taotlege sinna kinnitavat klauslit, et autoriõigus kuulub teile ja see on tagatud. Muidu juhtub nii, nagu selles näites. Nõudke tüüplepingut, vastasel korral kirjutatakse lepingu esimesele lehele teie kohustused ja teisel leiate oma ainsaks õiguseks õiguse teatud tingimustel leping üles öelda. Kus on tüüplepingud? Kogemuse põhjal tean, et Soomes on kirjastamisleping 14 lk. pikk. Aga tegelikult pole häda midagi, sest AÕSi § 50 järgi “autoriga sõlmitud lepingu tingimused, mis halvendavad autori olukorda, võrreldes käesolevas seaduses või tüüplepingus kindlaks määratud olukorraga, on kehtetud ja asendatakse seaduse või tüüplepinguga kindlaks määratud tingimustega.”Leppige lepinguga kokku kordustrükkide honoraris. TEAs pole näiteks tavaks neid tasuda.
AÕSi §12 järgi on “teose autoril õigus oma avalikustatud teost täiendada ja parandada (õigus teose täiendamisele)”. tegin korduvalt TEA-le sellise ettepaneku. Viimati kahel korral möödunud aasta detsembris. Asi ei võtnud kuidagi vedu. Täiendanud oma sõnaraamatut 20 000 terminiga, kirjastas selle minu kui koostaja nime all seekord OÜ Festart. Autoril on õigus kirjastust valida ja vastupidi. Valik oli minu. Kui väidetakse, et sellise raamatu tegemise juures on armee spetsialiste ja toimetajaid, tõestasime taas praktikas, et nii see ei ole. Uus inglise-eesti majandussõnaraamat sai valmis seitsme kuuga ja tegid selle, nimetan ennast ebaviisakalt enne teisi, mina kui koostaja, mõlema keele toimetaja ja küljendaja – kokku neli inimest.
Vältige avalikke konflikte, sest “autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumise korral võib vaidluse ühe või mõlema vaidleva poole avalduse alusel lahendada kultuuriministeeriumi autoriõiguse komisjon poolte lepitamise teel. Kokkuleppe mittesaavutamise korral või ühe poole poolt lepitustegevuse käigus saavutatud kokkuleppe täitmata jätmise korral lahendab vaidluse kohus” (AÕS, § 82).
Suhtumisest. Te ei leia naljalt TEA kirjastatud raamatute tiitellehtedel autori või tõlkija nime. Arvan, et see selgitab suhtumist põhitöötegijasse ja on halb kirjastamistava.
Vastupidiselt TEA süüdistustele, on kirjastus ise korra rängalt eksinud minu, oma autori vastu, trükkides pärast põhitiraa�i läbimüümist minu teadmata täiendava trüki. See tuli ilmsiks tänu trükiveakuradile (ükskordki õigel kohal!). Härrasmehena ei esitanud ma asja politseile ega löönud isegi lamenti, sest olin sõna tõsises mõttes pahviks löödud. Sain siiski väga-väga tagasihoidliku valuraha – Eesti kroonides 4.20 (sic!) eksemplarilt puhtalt kätte (tiraa� oli aga tuhat). Seda raamatut tira�eeriti CD-ROMidel, mille eest pole mulle tasutud praktiliselt midagi. Nüüd olen mina, autor, vastupidi, osutunud piraadiks.
Kogu see lugu võinuks lõppeda avalikkuse ette tulemata. Raamatut on müüdud neli aastat ja see on nüüdseks moraalselt vananenud*. (Ühe toote elutsükkel sai majandusterminiga väljendatult lihtsalt läbi. Arvan, et mina olen oma kohustused kirjastuse ees auga täitnud. TEA sai minu tootest tulu, ka mina sain oma “kah tulu” kätte. Ja kõik pidanuks nii või teisiti viisakal kombel raugema. Taheti paremat, aga välja kukkus, nagu alati a�iotaa�iga.
Moraal: autorid, oma relva – autoriõigust tundmata vajute tingimata teoorjuse sügavasse sohu. Ja te ei hakka kunagi elama Meriväljal, vaid jäätegi Mustamäele, nagu mina. Märkasite ju leheartiklites, nende pealkirjades, et TEA tulude ja kulude (kasu-kahju) suurusjärku mõõdetakse vaid miljonites.