Tänane ajalehtede-kirjade lugeja peab lugema selliste ajakirjanike toodangut, kelle tööandjad ootavad välismaiste omanike giljotiini kukkumist, rabelevad müümise võluvalemi otsinguil, suruvad peale võõra ajakirjandustraditsiooni juurutajate ideid ning on valmis kasvõi homme vallandama ajakirjanikke, kes tahavad kogu hingest olla Eesti tegelikkuse vaatlejad-töötlejad ja pakkuda oma enese rahvale seda, mida rahvas tegelikult ootab.

Puud ei saa mitu korda raiuda
Täna on juba hilja arutleda, mis oleks Eesti ajakirjandusest saanud, kui kaks suurimat turukonkurenti olnuksid kaotusjulgemad ning poleks enam-vähem kogu trükiajakirjandust Lääne kapitalile müünud. Me ei saa enam teada, millised kontsernid meid teabega ja sündmuste tõlgendusega ja meediavääriliste inimeste ärakuulamisega varustaksid või ei varustaks. Meie maastikku jagab kaks võõrkapitalile kuuluvat kontserni ning peaaegu kogu meie ajakirjandus allub rahavõimule, mitte meie endi vaimule.
Ajakirjandus peaks olema ühiskonnas neljas võim – nagu teda väidetakse ka praeguses Eestis olevat. Ajakirjandus on kogu rahva asi, nende inimeste ühislooming, kes vaatlevad ja töötlevad meie seas toimuvat. Annavad ühisolulist teavet ja saavad läbi massisõna kujundada sellesse teabesse suhtumist.
Eestis on lastud kujuneda tõsilool, et nii kajastamisväärset osa kui ka selle tõlgendamist ei vali ega suuna enam meie eneste hulgast kasvanud isiksused, vaid Skandinaavia kapital.
Nüüd on hilja kritiseerida kõiki neid ajakirjandusmagnaatideks nimetatuid, kes müüsid rahvuslikult adekvaatse ajakirjanduse maha ning tegid oma materiaalse argusega võimalikuks praeguse meediakriisi.

Algul võim, siis kasum
Mispärast investeerisid Eesti ajakirjanduse uued välisomanikud meie ajalehtedesse-kirjadesse nii suuri summasid? Loomulikult mitte selleks, et meid kui euro-väikevendi aidata. Selleks, et kujundada Eestist massimeedia abil soodne naaber ja puhver – nii väidab proffide seas levinud usutav versioon.
Meie ajakirjandus osteti üles selleks, et kujundada Eesti turvaliseks puhvriks Lääne ja Venemaa vahel. Kohe pärast viimaseid valimisi, kui parempoolsed said võimule – nii, nagu investeerides planeeriti –, keerati kraanid kinni ja tõmmati investeeringud koomale.
Teise riigi rahvas suunati turvalist valitsust valima ning pärast seda hakati ajakirjadusväljaannetelt kasumit nõudma. Kasumit nõudes ei ole omanikest välismaalaste jaoks mõistagi oluline, mida eestlased oma ajakirjanduselt loodavad. Mida loodab eestlane, seda näitab Maalehe kui ühe vähese Eesti oma kapitalile kuuluva väljaande lugejaedu. Vaadake, kui erinev on menuka Maalehe sisu väljaannetest, mille olemust dikteerib väliskapital.
Eestlasest lugeja ei ole loll.

Suur Peeter ja väike Peeter
Rahastajad, kes meie äraostetud ajakirjanduselt nüüd kasumit nõuavad, peavad eestlast kardetavasti lolliks küll. Nõuavad kasumit, ilma et uuriksid, mida suhteliselt pika ajakirjandustraditsiooniga rahvas ajakirjanduselt nõuab.
Meie ajakirjandusjuhid rabelevad, kuna on jäänud tänamatusse palgatöölise seisusse. Raalivad kramplikult välja, milliste teemadega teistele kuuluvaid väljaandeid müüa – ja nõuavad alluvatelt võõrreeglitele allumist. Allumist seadustele, mis ei tunnista Skandinaavia riikide, Ameerika, Tallinna ja Tallinna-välise Eesti erinevust ning hävitavad just selle helgeima teadmise, mis on meie rahvuslikku ajakirjandust loonud ja alal hoidnud.
Kõmu-, kvaliteet- ja seltskonnaajakirjandus muutub omavahel järjest sarnasemaks, elukaugemaks ja Tallinna-kesksemaks. Varsti ei mäleta enam keegi, kui inimlikku ja avarat ajakirjandusteooriat õpetas meile ülikoolis Juhan Peegel – seda ei ole kusagil kasutada. Madis Jürgen on üks väheseid ajakirjanikke, kes on võtnud endale võimaluse “tavalistest” inimestest ilma kuivade reegliteta jutustada
.
Kõigile mööda muhku
Ajakirjanikul on praegu halb olla. Skandinaavia rahavõim on teinud temast konveieritöölise, kellel istub peas hirmunud brigadir – lehe juhtkond, kes ei tea, mida ära teha, et nõutud kasumit toota. Pidev koondamishirm teeb toimetustes õhkkonna väljakannatamatuks. Igamees tahab mõistetavalt olla see, kes tööle jäetakse. Aga rahvas peab lugema, mida masstoodavad need, kellel on koondamiskirves pea kohal. Arvates, et eestlane tarbib ainult kollast, pandi kõigepealt kinni kvaliteetväljaanne Favoriit. Siis jäi Kultuur vahele. Koondamised ja ka see, et Luup ei saanud kavandatult iganädalaseks, näitab, et seegi liigub loogeldes loojangu poole. Ja ajakirjanikud kui rahva teenrid on kapitali ees kaitsetud. Ajakirjanike liidu ülesanne oleks ühiselt Shibstedi ja Bonnieri surve vastu hakata. Aga vaevalt meie klähvimine karavani peatab. Seda enam, et töötuid ajakirjanikke tekib üha juurde ning need, kes veel palgal, ei julge väga valjusti klähvida.