Bruno Lukk, klaver. Tubin, Pärt, Hindemith, Schumann, Saar, Eller, Mozart. Restaureerinud Priit Kuulberg. Produtsent Lauri Väinmaa. Eesti Klaveriõpetajate Ühing, 1999.

Bruno Luki äsjailmunud CD kuulub eesti kultuuri ajaloomälestiste hulka. Selliseid Eesti Raadio rikkalikust heliarhiivist kokku pandud tunnipikkusi kodukontserte on ilmunud ja ilmub veelgi. Tahaks loota, et hästi palju ja kiiresti, sest lindid murenevad ja restauraatoritel on järjest raskem.
Olen varemgi öelnud, et klaverikunst on konservatiivne, vähemalt kahe sajandi vältel kooliliselt väga vähe muutunud. XIX saj. algul elanud Czerny klaverimängutehnika arendusmetoodika on tänaseni algõpetuse baasiks ja polüfoonia esitusoskuste õppimisel ei saa Bachist üle ega ümber.
Sellest tõdemusest järeldub, et tänapäeva pianist või ka lihtsalt klaverimuusika fänn on kõrvupidi pianismi ajaloo sees. Kui kuulata Bruno Luki plaati, et teki tunnet – oi, milline küll oli elu 50 aastat tagasi, küll ikka on klaverimäng selle ajaga muutunud. Tegelikult, teades Bruno Luki tõekspidamisi, mingit üllatusefekti ei saagi olla. Lihtsamalt öeldes, kogu klaverikultuur on veelgi rohkem liiknud 1920. – 30. aastate interpretatsiooni subjektiivsusest suurema autoritruuduse poole, seega põhimõtete poole, millised Lukil ammu olemas. Kõnealuse plaadi puhul saabki öelda, et nn. ajalooürik istub tänases päevas kindlamini sees kui oma salvestuste aegu.
Äsjaöeldu tuleb kõige eredamalt esile Schumanni Fantaasia esituse puhul. Traditsioonide tahmaga kattunud paljukuuldud vana hea Schumann kõlab maagiliselt ausalt, sügavutiminevalt, puhtalt. See on mõtete puhtus, mida nii mõnigi subjektiivne, seetõttu aga kaootiline esitus edasi anda ei suuda. Schumanni Fantaasia ongi kava koostajate tahtel plaadi kulminatsioon. Plaadi kui kontserdi vormiline ekspositsioon on aga Tubina “Ballaad” (salvest. 1947) ja Pärdi “Partita” (salvest. 1959). Üks eesti uusromatismi paremaid näiteid, teine tollal konservatooriumi II kursuse üliõpilase, tulevase maailmamehe vaimujõu esisähvatus. Fakt, et Lukk 1945. a. Rootsis kirjutatud teose raudse eesriide tagant kätte sai, on asja üks külg, teine aga hoopis teose väärtuse äratundmine. Sama kehtib ka Pärdi kohta. Kõhklematult võttis Lukk tollal tundmatu üliõpilase üllitise kavva, esitas ja lindistas. Mõlemad on tänaseni enammängitavad eesti klaveriteosed.
Kontserdi töötluse ehk arenduse kohal on plaadil Hindemithi sonaat nr. 2. Helilooja, kelle mõju teooriaõpetajana oli noore pianisti arengule ehk määravamgi kui klaveriõpetajatel. Siit see ülim tekstitruudus koos autori mõtete tuumani jõudmisega.
Kulminatsioonijärgne rahunemine on plaadil eesti klassikute päralt. Saare ja Elleri väikevormid on nagu pisikesed pärlid, millest tõusevad esile Saare b-moll prelüüd ja Elleri “Humoresk” (särav, elav, naerutav). Plaadi kooda, Mozarti d-moll fantaasia lõpetab kava tagasipöördumisega klassikalise ilu lätete juurde.