Igal elualal kujuneb välja oma töörütm ja kõnepruuk, kehtib erinev kalender, valitsevad omad iidolid. Eesti klaveriõpetajate-kalendris paikneb sügisene pöörijoon oktoobri lõpus – novembri alguses. Just siis toimub iga-aastane täienduskoolitus (lahtised tunnid, loengud, kontserdid) ja ühingu konverents. Läinud aastal jäi samasse aega ka esimene rahvusvaheline pianistide festival. Seekord oli üleriigilise kokkusaamise keskmeks legendaarse klaveripedagoogi Bruno Luki 90. sünniaastapäevale pühendatud mälestuspäev.
Muusikutele on iseloomulik, et nad kas räägivad oma pedagoogist meelsasti või ei räägi üldse. Ja sellest, kuidas nad räägivad või vaikivad, saab üht-teist välja lugeda nii õpetaja kui õpilase kohta. 31. oktoobri mälestuspäeval kõnelesid oma õpetajast Bruno Lukist Kölni muusikakõrgkooli õppejõud Arbo Valdma ja Eesti muusikaakadeemia pedagoog Toivo Nahkur. Aga enne kui peatuda ettekannetel, mida mitmesajaline publik hiirvaikselt kuulas, tooksin mõne katkendi, kus Bruno Lukk iseloomustab oma õpetajaid. Olgu see traditsioonilise eluloolise ülevaate asemel.
Bruno Lukk kirjutab: Martha Bäthge (Tartu kõrgem muusikakool) oli tark ja erudeeritud õpetaja, hea muusikalise maitsega. /---/ Professor Jazeps Vitolsile (Riia konservatoorium, muusikateooria) olen palju tänu võlgu. /---/ Ta oli mitte ainult erudeeritud, vaid ka erakordselt võimas, võimekas ja tark õpetaja. /---/ Leonid Kreutzer (Berliini kõrgem muusikakool) oli suurepärane muusik, laitmatu pianist. /---/ ja Paul Hindemithi (Berliini kõrgem muusikakool, muusikateooria) kohta: kunstitõdesid, mõjutusi, mida ma sain sellelt suurelt muusikult, on raske üle hinnata.
Kõigis neis ütlustes kõlab lugupidamine ja austus. Ent samas on ka teada, et suurimaiks mõjutajaiks ei pidanud Bruno Lukk mitte oma õpetajaid, vaid üht sajandi esimese poole liiderinterpreeti Artur Schnabelit. Kas pole selles midagi iseloomulikku? Alluda pigem kaugemale kui lähedasele kiirgusväljale. Pianismiajalugu tunneb selliseid näiteid veelgi. Claudio Arrau, Maurizio Pollini… Nad on asja veelgi lihtsamalt lahendanud, öeldes, et õppisid oma õpetajailt üht-teist väga kasulikku, kuid peavad end tegelikult autodidaktiks.
Oma õpetaja kiirgusväljast ja valgusest, millesse esmapilgul lausa võimatu vaadata, kõneles ka Arbo Valdma. Tema ettekanne “Seoste võlu ja vaev. Õpetaja B. Luki jälgedes” üritas kuulajale edasi anda selle energiaruumi õhustikku, kus hinnangud võnkusid vaid fantastilise ja kohutava piirväärtuste vahel, kus lahendustes ei tunnistatud kompromisse, ent kus samas valitses ka orkaani keskpunktile omane sügav meelerahu, mis lubas ära kuulata kõige valemad ja ebaõnnestunumadki üritused. Sest õpetaja oli alati valmis igatsema ja ära ootama värsked lahendused.
Toivo Nahkuri ettekanne “Bruno Luki muusikalistest ja pedagoogilistest nõuannetest” algas puhtsüdamliku ülestunnistusega, et oli aeg, mil ta püüdis õpetaja mõjust vabaneda, et minna muusikas oma teed. Ta vastandas ja põhjendas värvikalt iseenda ja Bruno Luki seisukohti ja kujunemismotiive. Ettekande varjatud märksõnaks oli taas valgus, mis saab osaks vaid tugevatele ja mille genealoogia viis hetkiti müstikasse kalduvat rada mööda otse Johann Sebastian Bachini välja. Väga paeluvalt avanes esineja jutus Bruno Luki kirglik autodidakti loomus ja sai mõistetavaks seegi, mis puhkudel üldiselt äärmuslikke seisukohti pooldav professor iseenda otsuseid ja arvamusi soostus eitama.
Nii Arbo Valdma kui Toivo Nahkur leidsid, et Bruno Luki pedagoogikas polnud kohta tuimal drillil ja tema õpetamismeetod ei ole aksioomide raudvara. Eelkõige iseloomustas seda süsteemi ideede loomingulisus, täielik keeldumine mugandumisest, mängulisuse (“nuputamise”) ja kontsentreeritud töö vaheldamine ning Bruno Luki jäägitu pühendumine tööle.
Piret Väinmaa võrdles Artur Schnabeli ja Bruno Luki pedagoogilisi põhimõtteid ja näitas, mil määral on sajandi edenedes muutunud nõudmised esinejale. Publikuga koketeeriv lavatuus on jäädavalt taandunud, asemele aga tulnud klaaspärlimängu meister.
Enne ettekandeid oli mul teatav eelarvamus mälestuste vahendamisse arvuka publiku ees, ent tunnistan, et müüt Bruno Lukist, mis juba tema eluajal ringles ja ka asjasse mittepühendatud kuulajaid köitis, sai hulgaliselt juurde emotsionaalset ja tõetruud tausta.
Bruno Luki laserplaadi tutvustus kulges algusest lõpuni Lauri Väinmaa juhtimisel. Julgen arvata, et ta oli ka idee peamine autor ja põhiline teostaja. 
Ja õhtu lõpuks kontsert. Ühiskontserte on oma õpetaja mälestuseks korraldatud juba aastaid. Nüüd esinesid Erna Saar, Leelo Kõlar, Kalle Randalu, Jüri Alperten, Irene Tehva-Lindi, Imbi Tarum, Lembit Orgse, Lauri Väinmaa, Mati Mikalai, Arbo Valdma, Matti Reimann, Toomas Vana, Mart Lille, Martti Raide ja trio Marrit Gerretz-Traksmann, Harri Traksmann, Kaido Kelder. 
Kuulates seda kontserti, kus esinesid nimekad, auväärsed, kuulsad ja kuulsust koguvad…, kus kõlasid Bruno Luki lemmikautorid Mozart, Schubert, Brahms, Chopin, Eller, Pärt…, kus tajusid orgaanilist sidet teose, interpreedi ja instrumendi vahel ja kus publik reageeris ühtviisi sooja tänuga Irene Tehva-Lindi Mozarti pärlendavatele passaa�idele, klaveritrio Elleri lõikavkiirgavatele mõtetele…, tekkis mul tahtmine laenata selle jutu lõpukujund Toivo Nahkurilt, kes vihjamisi kõneles tõrvikust. Tõrvikust, mille tuli on pärit kaugest allikast. See on kaunis kujund, mille pärandasid maailmale kreeklased. Tõrvikukulgemises on nähtud vihjet võimsate suguvõsade elujõule ja ka kohustust mitte muretseda selle pärast, kui pikka maad keegi jõuab joosta või kui heleda leegiga kellegi tõrvik särab. Oluline on tõrvikut mitte kunagi kustuda lasta ja see omakorda edasi anda. Igaveseks. Nii kõnelevad muistsed bareljeefid.