Moskvas ei küsi keegi, … kus asub Eesti. Küsitakse hoopis, kuidas me elame. Ja märgitakse õhates, et Tallinn on niiiii ilus…
EHLi uued suhted Moskvaga algasid paar aastat tagasi, kui sealtpoolt tuli idee Venemaa publikule eesti muusika olemasolust taas teada anda. Rohkem kui kaks aastat veninud ettevõtmine on nüüd kaante vahel: kvartaliajakiri Muzõkalnaja Akademia (kuukirja Sovetskaja Muzõka järeltulija) avaldas oma selle aasta teises numbris 60 lehekülge materjali eesti uuemast muusikast ja muusikaelust, st. 1990. aastatest. Eesti muusikaelu poole pöördutakse ka kvartalikirja järgmises numbris, kus on meie varase ja nüüdismuusika festivalist ajendatud vestlusring. 
Eestile pühendatud materjalidega tegelesid toimetajad Marina Nestjeva ja Alla Grigorjeva. Ajakiri ise on üsna paks, umbes 240 lehekülge. Siiani ilmub ka teine Moskva muusikaajakiri Muzõkalnaja �izn.
Ajakirja ilmumine oli ajendiks 28. oktoobril toimunud kokkusaamisele. Nimelt olin külaliseks neljapäevaõhtuses “Külalistetoas” Moskva Heliloojate Liidus. Teemaks siis uuem eesti muusika. Ligi neli tundi kestnud vestlusest jäi küll mulje, et nad tunnevad meie vastu endiselt suurt huvi. Tutvustasin plaatide-lintide vahendusel 1990. aastate eesti heliloomingut: Ester Mägi, Eino Tambergi, Jaan Räätsa, Lepo Sumera, Raimo Kangro, Erkki-Sven Tüüri, Urmas Sisaski, Mari Vihmandi, Toivo Tulevi, Helena Tulve, Tõnis Kaumanni ja Tõnu Kõrvitsa teoseid. Kas midagi mängitust jõuab ka aastal 2000 sealse suurima kaasaja muusika festivali “Moskva sügis” kavva, on omaette küsimus. Igatahes festivali kunstiline juht (ja Moskva Heliloojate Liidu esimees) Oleg Galahhov seda lubas. Selle aasta “Moskva sügis” algas just 1. novembril (ja kestab terve kuu!) ning seal on eri kontsert pühendatud leedu muusikale.
Moskva Heliloojate Liit tundub päris hästi funktsioneerivat. Liikmeid on umbes 600, sellest kolmandik muusikateadlased. Heliloojate Liidu maja on Brjussovi tänaval alles, kuigi selle ruumidest on suur osa välja üüritud. Lisaks autorikaitse vahendusel saadud rahale ongi rentnikud liidu peamine tuluallikas. Omaaegsest konglomeraadist pole küll suurt midagi järel, loomingulised majad pidid lihtsalt lagunema. Siiski on liidul olemas oma korralik saal, kus mitu korda nädalas toimuvad üritused ning mida kommertskaalutlustel ka välja üüritakse. Muide, helitehnika oli neil korralikul tasemel.
Moskva Heliloojate Liidu ukse kõrval oli üks teine uks, millel silt: Vene Heliloojate Liit. Kahe organisatsiooni suhteid ei õnnestunudki selgeks saada, nii palju vaid, et Moskva ja Peterburi liit tegutsevad täiesti omaette (ka oma rahaga) ning põhimõtteliselt omaette on ka väikerahvaste liidud. Aga väiksemaid organisatsioone asub Astrahanis ja Samaaras, Rostovis ja Krasnojarskis, Siberis ja Volgamaal, ja mujal.
Ja lõpuks veel kontrollimata fakte. Nagu eeldada võibki, pole tsaariaegsed ehitused pärast tolle re�iimi lõppu erilist remonti saanud. Nii on dramaatilises seisus Moskva Konservatoorium (suur saal on sulgemisel või juba suletudki) ja ka Moskva Suur Teater. Teatri töö jätkamiseks pidi ehitatama uus hoone, praegusega samas mõõdus, ja seal pidavat teater tööd jätkama. Vana maja läheb aga määramatuks ajaks remonti. Mis uuest majast siis saab, kui praegune hoone renoveeritud, sellele küsimusele ei osanud paraku keegi vastata.