Jaan Elkeni, Marko Mäetamme ja Kaido Ole näitus “Homöopaatiline apteek” Tartu Kunstimajas 
17. XI – 7. XII.

Aasta oli siis 1997, kui Mari Sobolev visuaalsete kunstide festivali raames kogus autoritelt arvamusi abstraktse väljendusvii si kohta. Jaan Elken deklareeris, et seda laadi kunsti on vaja selleks, et veetase Emajões ei langeks alla kriitilise piiri. 1999. aastal täheldati, eriti kevadel, Emajõe ebatavaliselt kõrget veeseisu, tänu millele tärkas taas Pallas. Kuidas on nende protsessidega seotud eesti esimene “Homöopaatiline apteek”? 
Me teame tandemitest Tommy & Laurentsius ning Nagel-Rebane, kuid uuest kolmikust annab põhjust rääkida just homöopaatiline reaktsioon – Jaan Elkeni, Marko Mäetamme ja Kaido Ole ühiselt maalitud taiestega näitus. 
Üks kahasse maalitud töödest on loovutanud oma struktuuris esineva nimetuse “Homöopaatiline apteek” näituse pealkirjaks ja jäänud ise “Nimetuks”. Esmasünniõiguse müüdavus on ennegi kutsunud esile ajaloo irvitust, paraku ka kunstihariduse põllul. 
Tartu, nagu enamik armastusväärseist kohtadest, näib pidavat oma kunstist ja sealseist tegijaist. Kuid ühtäkki töötab kunst nikemaja välispidine kood näituse akende valgeks võõpamise tõttu remontikuulutavalt suletuna. Olukord eeldab juhuslikult kunstipublikult sisenemiseks parajat annust nahhaalsust või vastupandamatut uudishimu. Vaadete sulgemisega on näitus hermetiseeritud. Olles linna südames, kuid tinglikult isoleeritud sealsest kultuuriruumist, lõigatakse näitusekülastaja ära turvalisest ümbrusest. Võõrastus on šoki vaarema. Kuid küsimus näib olevat hoopis muus. Sõnumis. Dialoo gis, partnerluses ja ikkagi ego ravis. Selles kliinilises kliimas võivad ristuda visuaal sete olemiste erinevad jutlused meie meeltes. 
Näituse eriomase värvingu loovad ühispildid. Kolmekesi koos pilte maalides jõutakse postmodernistliku akvatooriumi polkelikult muutliku pildiruumi. Ole-Mäetamme kujundid ja piktogrammid upuvad Elkeni maalilisuse suppi, muutudes vastandlikeks ja üksteist eraldavateks kihtideks. Olles fragmentaariumina huvitav ja terviklik, kus kõik on iseenda eest väljas – nii saavutatakse edu. Paljude hargnemistega konteksti- ja topeltmänge ääristavad autorite egod. Seda nähtust puudutas avakõnes ka Mariann Raisma. Ta rõhutas kolme autori ühispiltides selgelt väljajoo nistuvat individualismi, mis peegeldub tegijate käekirjas ja temaatikas. See on justkui oma ala märgistamine, territoriaalne triaad, mille määratleb tükk lõuendit, kuid mille dialektikat piiravad egod. Kui palju erinevaid positsioone mahub üksteist täiendavalt ühte ja ainsasse pilti, mitu kultuuritsentrit ja -tasandit Eestisse? Teoreetiliselt peaks ju tugevate ja omanäoliste keskuste (Tallinn, Tartu, Pärnu), ka kunstihariduse mõttes, vahel tekkima lõpuks optimaalselt tervema kliimaga kunstielu ja dialoog, mis võiks rikastada valdkonna arengut. 
Kaido Ole on jutustajana samavõrd omanäoline nagu tema leitud lakoonilis-esteetiline kujundikeel. Puändikas. Täpne. Selge. Valiv. 
Halli trendi jätkates on K. Ole uudsena piltidesse sisestanud iseenda fotorealistlikult elusuuruse kuju. Looja ja loodu vahelised stseenid mängitakse välja ümarpea liste kriipsmehikeste vahendusel nuti kateks lavastusteks. Firmastiil ja loominguline pagas võimaldavad tal sujuvalt siseneda enesekesksesse ja kergelt iroonilise varjundiga topeltmängu, mille varjus muigab varjatud edevuski. 
Abstraktse tegevusmaali vabastava iseloomu tõttu on Jaan Elken triivinud pil dis tuntavalt huligaanse vabaduse piirimaile. Tema teoste aus, lahtine, haarav ja haavatav maaliline struktuur on spontaanne ja habras, räige ja hõrk bukett. Selle tähenduslik kude on tepitud eesti-, poola- ja inglisekeelsete tekstikatketega ja mitte ainult... Teostes “Analüüs I-II” on ilmunud hägusa koloriidi kergelt rütmilisse struktuuri kondoomid ja sidemed. 
Oma piktogrammiliste skeemidega on Marko Mäetamm keskendunud suurtele narratiividele, mis on rüütatud reklaami ajastu mõttemallidesse. Katkestusekultuur on kärpinud nende jutustuste väljundit olla skandaalne. Seetõttu on nad samas reas lugematute kinematograafia kõverpeeglis vändatud loomislugude paroodiatega. Kirikukalendri järjekindlusega esitatud sündmuste visualiseeritud reas muutub Mäetamme tõlgenduses põhjuslikuks teguriks hoopis mitmenda järgu detail või tähendus. Kuigi sellele ei järgne enam piikemurdvat ristisõda, on inimlik eksitus ja tsivilisatsioonide konfliktid ohtlik reaalsus. 
Loomulikult on selle kolmiku tulemise ettekuulutajaks omaaegne Estonia laemaaling, kuid esteetilise joone ja loominguliste otsustuste vabaduse poolest võib triaadi Elken-Mäetamm-Ole lugeda omanäoliseks algupärandiks millenniumiaegses Eestis.