Ilja Kabakov. Lev Lvovitši kokkusattumised. 1973.

Moskva kirjastus AdMarginem on välja andnud raamatu Ilja Kabakovi ja Boris Groysi vestlustega. Mõlemal kunstnikul on nii nõukogude kui lääne kunstimaailmas vahetu osalemise pikaajaline kogemus. Põnevam osa ongi peatükk “Dialoog läänest”, mis peaks huvi pakkuma kõigile post-sotsialistlike maade kunstnikele.
Nii Groys kui Kabakov tunnistavad, et üldi selt vastas raudse eesriide taga kujunenud ettekujutus lääne kunstist tegelikkusele, kuid paljuski tuli see ettekujutus ümberkonstrueerida, nagu ütleb Kabakov. Praegu kuulsaim vene kunstnik on varemgi kritiseerinud lääne kunstimaailma. Nüüd tunnistab ta, et elades N. Liidus jäi talle mulje, et “läänes mängisid suurt rolli kunstnikud ja nende isiklik loominguline aktiivsus ... Kunstiinstitutsioonid seevastu tundusid jäikadena, peaaegu bürokraatlike organisatsioonidena”. Tegelikult on kõik vastupidi: kunstnikud tunduvad bürokraatidena, kes suhtuvad üksteisesse ja isegi oma töösse igasuguse huvita. Kuigi väliselt on kõik kole viisakad, mõtlevad nad pidevalt sellele, et naaber varba peale ei astuks. Lääne kunstnik on sünge üksildane individualist. Kabakov leiab, et hoopis kunstiinstitutsioonid on loominguliselt aktiivsed ühendused, kes vastupidiselt kunstnikele on idealistlikult meelestatud: “Seal valitseb see, mida nimetatakse “vene lauaks kommunaalköögis”, kus igat küsimust arutatakse kui otsustavat”. Kabakov hindab inimesi, kes ühendavad endas kriitiku, kuraatori ja kunstiajaloolase. Hakkab tuttav ette tulema: palju meilgi enam kunstnikud omavahel midagi arutavad, pigem on nad kibestunud ja tigedad, hoopis elavam on elu muuseumides, galeriides, kunstiakadeemias ja niisama kriitikute-kuraatorite ringis. Aeg, mil kunstnikud kõik üheskoos sõimasid nõukogude kunstibürokraatiat, on möödas, kuigi näiteks Toomas Vint püüab leida ühisjooni tollase ideoloogiasekretäri ja praeguse kuraatori vahel. Kabakov ja Groys arvavad teisiti.
Paljuski on muutunud ka lääs ise. Sajandialguse kollektsionääride-metseenide ja 1960. aastate galeristide ning kunstikaupmeeste aeg on läbi, tõelise kunstitarbija roll on kandunud muuseumi direktoritele ja kuraatoritele. Groysi arvates on see muutus seotud kapitalismi aeglase loojumisega, mis on kiirem protsess kui seda oli sotsialismi langemine. “Mida kujutavad endast need institutsioonid?” küsib Groys. “Kunstiinstitutsioonid koosnevad inimestest, kellele ühiskond või riik delegeerib kunsti tarbimise sfääri. Erakollektsionääride, galeristide jne. probleem seisneb selles, et nad tegelevad kunstiga, omamata selleks ühiskondlikku õigust.” Kapitalistid võivad kunstiga edasi tegeleda, kuid Groysi arvates ei kaasne rahaga automaatselt hea maitse ühiskondlik tunnustamine. Nii nagu poliitikas delegeerib rahvas võimu poliitilistele institutsioonidele, nii delegeerib rahvas esteetilise maitse kuns tiinstitutsioonidele. 
Karta on, et sellises postulaadis on tubli annus idealismi. Võib olla kindel, et ka läänes delegeeriks demokraatlikul hääletamisel rahvas esteetilise maitse küllalt konservatiivset kunsti esindavatele galeriidele, kust nad ka ostavad oma maitsele vastavat kunsti. Kuid mõte, et kunsti peaks valitsema rahva maitsest ette nihutatud esteetiline eliit, on sümpaatne.
Kabakov kritiseerib Picasso ja Warholi mudelit, mõlemad pidasid silmas oma valuu ta loomist: Picasso on ise samasugune valuuta nagu dollar või frank. Groys leiab, et lääne kunstimaailm on praegu peata olekus: “Kaasaegsed kunstisuunad on muutunud moeasjaks, mis kombineerivad juba tuntud moodsa kunsti võtteid. On tekkinud salongikunsti olukord, mis meenutab XIX sajandi teist poolt: kaasaegne kunst suhtub Malevitši ja Mondriani revolutsioonilisse avangardi samuti, nagu Bougreau suhtus Davidi – me asume uuesti eelimpressionistlikus ajastus.” Sellises olukorras käitub lääs Groysi järgi nii, nagu ta alati on käitunud: pöördutakse nn “primitiivsete”, mitteläänelike kultuuride kunsti poole. Tõepoolest – juba 1980. aastate lõpul tekkis huvi ladina-ameerika kunsti vastu, siis avastati aafrika, siis kaguaasia kunst. Ka vene ja postsotsia listlike maade kunstilt oodati sama efekti, kuid nagu ütleb Groys, “ei saanud lääs vene kunstnikelt oodatud uut vormi, vaid ainult uue sisu, mis polnud talle tegelikult kaugeltki alati huvitav”.
Kokkuvõttes näevad mõlemad vestlejad väljapääsu uues sakraalsuses, mida võiks tulevikus kanda praegu profaneeruv ja kommertsialiseeruv vene kunst. Kabakov resümeerib: “Venemaa on nagu kapsas – tema pealmised lehed tulevad lahti, sekulariseeruvad, kuid tume rahvuslik tuum jääb”.