Arsen Savadov ja Oleksandr Hartšenko (Ukraina). Modellid surnuaias. 1998.

Juba kaks kuud avatud Kesk- ja Ida-Euroo pa kunsti suurnäitusest Moderna Museetis on meie ajakirjanduses ja televisioonis mitmel korral juttu olnud. 22 maalt 118 kunstnikku hõlmav projekt, konverentsist, filmiprogrammist ja viimast kümmet aastat kokkuvõtvast artiklite kogumikust kõnelemata, on tegelikult sootuks suuremat tähele panu väärt. Kahtlemata on see meie regiooni mööduva aasta tähtsaim kunstisündmus, seda enam, et Eestist võtab sellest osa koguni neli kunst nikku – Inessa Josing, Kai Kaljo, Liina Siib ja Jaan Toomik.
Meie retseptsioon on rõhutanud peamiselt kaht aspekti: väljapaneku (üle)politiseeritust ning vaimse barjääri jätkumist ka pärast poliitiliste müüride langemist. Näituse kolme kuraatorit – Bojana Pejicit, David Elliotti ja Iris Müller-Westermanni on huvitanud viimase kümne aasta suured muutused Euroopa kunstis, aga ka kultuuris laiemalt või õigemini, kuidas Kesk- ja Ida-Euroopa maade kunstnikud on reageerinud dramaatilistele muutustele. Näiliselt on taas tegu välise vaatepunktiga – tarkade varjaagidega, kes on tulnud rumalaid barbareid avastama. Elliott ja Müller-Westermann on täiesti lääne kultuuritaustaga ning kuigi projekti peakuraator Pejic on pärit küll Jugoslaaviast, on ta suurte muutuste ajal elanud ja töötanud Berliinis. Kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine mõjutas ju vähemal või suuremal määral kogu maailma ning postkommunistliku Euroopa kunsti ja kultuu ri analüüs oleks hoopis sügavam ning ülevaatlikum, kui see oleks hõlmanud ka viimase kümne aasta lääne kunsti. Näituse avamise ajal jäi tõesti tunne, et kogu see üritus oli mõeldud ida inimeste omavaheliseks kokkusaamiseks läänlaste heakskiidul ning valiku järgi. Valitses samasugune üleolek nagu New Yorgi kuraatori Laura Hoptmanni neli aastat tagasi kokku pandud Kesk-Euroopa kunsti näitusel “Sealpool usku” (“Beyond Belief”) – ehtameerikalik vaatepunkt eksootilistele kannatavatele aborigeenidele. Ka Chicago nüüdiskunsti muuseumis eksponeeritud näitus oli varustatud põhjaliku kataloogiga ning Kesk-Euroopa kunstiteoreetikute analüüsidega. Kuid Stockholmi projekti peale lähemalt mõeldes – kuraatorite tekste ja Rootsi retseptsiooni lugedes – tekib õnneks arusaam, et lääne ja ida vastandamise asemel (kõrval) on seekord mängitud veel millelegi muule.
Viimase kümne aasta kunstimuutuste kokkuvõtmine on Moderna Museeti direktori David Elliotti idee: tema kutsus projekti peakuraatoriks Bojana Pejici ja haaras kaasa oma muuseumi töötaja Iris Müller-Westermanni. Elliott on varjaag, kuid antud kontekstis mitte niivõrd Kesk- ja Ida-Euroopa kunsti ja kunstnike, kuivõrd Rootsi kunstiavalikkuse (aga vahest uinuva heaolu) suh tes. Moderna Museeti esimene välismaalasest direktor Elliott alustas väga võimsalt: muuseumi uue hoone avanäitus “Haavad” (“Wounds”) oli tema kureeritud subjektiivne ning poliitiliselt terav tervik, va lulisem ja väljakutsuvam kui ükski teine viimase kümne aasta jooksul Stockholmis eksponeeritud näitus. Ka käesolevas projektis on väljas teistsuguse esteetikaga, teistsuguses võtmes loodud kunsti, kui tavapäraselt võib Rootsis kohata. Nihe pole suur, sest ka Rootsis tehakse veenvat ja head sotsiaalset kunsti, mõelgem või Ann Sofi Sidéni peale, kuid nihe on olemas. Oma kataloogi eessõnas (“Vaadates asjadele otsa”) toob David Elliott kaks mõtlemapanevat võrdlust: Uus-Meremaa poliitilise kommentaatori David Low’ karikatuuri lääne ja ida (kõver)peegelpildi ning juudi päritolu vene kunstniku Oscar Rabini ja ameeriklase Carl Andre tööd. Low’ demokraatlik läänlane seisab peegli ees, vabade valimiste urn kaenlas, ja näeb peeglist dogmaatilist idalast, silmaklapid peas ja Marxi-Lenini doktriin kaenla all. Kui 1945. aasta karikatuuri hinnanguline vastandamine on ilmne, siis Elliotti meelest oleneb kõik kontekstist, kas demokraatia, mis ei oska enda eest seista, on hea või halb, kas totalitaar sest ühiskonnast tulnud inimene on tark või loll. Carl Andre on nimetanud ühe oma tellistest objekti ateistlikuks, sest selles puudub vaimne või intellektuaalne kvaliteet, materialistlikuks, sest see ei pretendeeri ühelegi teisele materjalile peale tellise ja kommunistlikuks, sest see on kõigile võrdselt kättesaadav. Andre objekt on just see, mida selles näha on. Rabini Pravda ja heeringaga natüürmort on aga kõik see, mida seal näha pole. Küsimus pole sugugi vaid peidetud koodis, vaid kogemu ses, mis jääb alles ka siis, kui peidetud koode pole enam kellelegi vaja. Elliott on Rootsi ühiskonnas võõras – Teine, kutsutud ja hinnatud, kuid siiski Teine. Ka sakslanna Iris Müller-Westermann on samas positsioonis, Bojana Pejicist kõnelemata. Tema on topelt-Teine – kogemustega emi g rant. Elliott on mänginud topeltvarjaagi Rootsi ühiskonna suhtes. Ei saa küll kõnelda enam 1950ndate avalikust suletusest, sest nii sotsialistlikku ühiskonnakorraldust, kui on Rootsis, polnud üheski sotsialistlikus riigis, kuid uinunud heaolu vajab tugevat torget.
Näitus on lahti 16. jaanuarini.

Kuidas on Rootsi kunstipublik ja -kriitika võtnud vastu näituse “Pärast müüri”? Kas see vastab kuraatorite ootustele?

David Elliott
Tänan küsimuse eest. Olen väga rahul näituse retseptsiooniga. Paljud on mulle öelnud, et nad ootasid vanamoodsat või igavat näitust ning nad on rõõmsalt hämmastunud, et näitusel on nii palju energiat, üllatusi ja kunstiküpsust. Kaks kunstikrii tikut ütlesid, et see näitus tuletas neile meelde Mo derna Museeti kõrgaega – 1960. aastaid. See on tõeliselt võimas kiitus! Näitust on palju külastatud ja Rootsi kunsti publik on aru saanud, et nad näevad midagi tõesti erilist.