K E E L E K E L L

Kuidas “mis iganes” sõi välja “ükskõik mille” 

Kas lugeja on märganud, kuidas paaril viimasel aastal on emakeeles löönud lokkama ilus umbrohisõna? See on “iganes”, millega moodustatakse lõpmatu arv tuletisi: kes iganes, kus iganes, millal iganes, kellenagi iganes, millekskigi iganes jne. Varem öeldi “ükskõik mis” või “mis tahes”, aga järsku murdis “iganes” sisse. Mis võiks olla selle põhjus? Ehk mõjud inglise keelest? Whatever, whenever jne. Saksa wann immer, wer immer vaevalt praeguses keelekliimas mõjutada võiksid. Praktilisest vaatenurgas on toimunud asendust raske seletada. Lühiduses uus keelend olulist võitu ei anna. “Mis iganes’is” on tähti ühe võrra vähem kui “ükskõik mis’is”, aga viimases on jälle silpe ühe võrra vähem. Võibolla on tegemist teatava rütmilis-rõhulise kvaliteediga, sest “mis iganes’is” on rõhuline sõna lõpus, seega justkui andes öeldule suuremat kaalukust. Rütmilisust tugevdab see, et kogu värki hääldatakse kui terviklikku üksust. 
“Ükskõik mis’i” puhul on rõhk alguses, kõik kolm komponenti peaaegu võrdse kaalukusega ning see sugereerib tõepoolest teatavat erapooletust ja parlamentaarsust, bürokraatiat ning otsustamatust, mis aga ei sobi tänapäeva “tegija” kõnepruuki, milles peab väljenduma energilisus ja positiivsus.
Kokkuvõttes, mis sest halba on? Ainult see, et nagu iga parasiitkeelend, muutub ka “iganes” koomiliseks või suisa talumatuks. 
“Iganes’t” kasutavad kõik. Pahklike sõrmedega talumees, massimeediast nakatatud, räägib, et ta “realiseerib kanu, sigu, veiseid – mida iganes”. Politseionu lubab “pättide elu kibedaks teha kangialustes, prügimägedel, hiinalinnades – kus iganes”. Nooruk käib reividel, vibeidel, klubides – kus iganes. Kunstnik tegeleb installatsiooni, performansi, videoga – millega iganes. Jne.
Siiani kuulus “iganes” teisele, mitteargisele keeletasandile. See oli peaaegu luulekeelne, pidupäevaatmosfäärne, sobis rahvarõivas tanuga etleja huulile. See oli sama poeetilise kõlaväärtusega nagu “eal”. Seevastu “poldid, ressursid, segistid – mis iganes” kõlab sama jõngalt kui “sind sulnilt ihalen, mu kartulisalat.” 
Samas on iganes-haiguse epideemia põhjuseks, et – nagu iga parasiitväljend, on ka see hea jutujätk, kui mõttelõng hetkeks kaob. Kui meie poliitikutel TV-kaamera ees enam midagi pähe ei tule, siis nad pööritavad silmi, teevad kõiksust endasse sulgeva ¯esti ning lausuvad “mis iganes”. Sellega nad demonstreerivad, et annavad oma parima ja kontrollivad olukorda. 
“Iganes” on “ükskõige” välja tõrjunud nagu ameerika naarits euroopa naaritsa.

Mihkel Mutt