K E E L E K E L L
Kuidas “mis iganes” sõi
välja “ükskõik mille”
Kas lugeja on märganud, kuidas paaril viimasel
aastal on emakeeles löönud lokkama ilus umbrohisõna? See
on “iganes”, millega moodustatakse lõpmatu arv tuletisi: kes iganes,
kus iganes, millal iganes, kellenagi iganes, millekskigi iganes jne. Varem
öeldi “ükskõik mis” või “mis tahes”, aga järsku
murdis “iganes” sisse. Mis võiks olla selle põhjus? Ehk mõjud
inglise keelest? Whatever, whenever jne. Saksa wann immer, wer
immer vaevalt praeguses keelekliimas mõjutada võiksid.
Praktilisest vaatenurgas on toimunud asendust raske seletada. Lühiduses
uus keelend olulist võitu ei anna. “Mis iganes’is” on tähti
ühe võrra vähem kui “ükskõik mis’is”, aga
viimases on jälle silpe ühe võrra vähem. Võibolla
on tegemist teatava rütmilis-rõhulise kvaliteediga, sest “mis
iganes’is” on rõhuline sõna lõpus, seega justkui andes
öeldule suuremat kaalukust. Rütmilisust tugevdab see, et kogu
värki hääldatakse kui terviklikku üksust.
“Ükskõik mis’i” puhul on rõhk
alguses, kõik kolm komponenti peaaegu võrdse kaalukusega
ning see sugereerib tõepoolest teatavat erapooletust ja parlamentaarsust,
bürokraatiat ning otsustamatust, mis aga ei sobi tänapäeva
“tegija” kõnepruuki, milles peab väljenduma energilisus ja
positiivsus.
Kokkuvõttes, mis sest halba on? Ainult
see, et nagu iga parasiitkeelend, muutub ka “iganes” koomiliseks või
suisa talumatuks.
“Iganes’t” kasutavad kõik. Pahklike sõrmedega
talumees, massimeediast nakatatud, räägib, et ta “realiseerib
kanu, sigu, veiseid – mida iganes”. Politseionu lubab “pättide elu
kibedaks teha kangialustes, prügimägedel, hiinalinnades – kus
iganes”. Nooruk käib reividel, vibeidel, klubides – kus iganes.
Kunstnik tegeleb installatsiooni, performansi, videoga – millega iganes.
Jne.
Siiani kuulus “iganes” teisele, mitteargisele
keeletasandile. See oli peaaegu luulekeelne, pidupäevaatmosfäärne,
sobis rahvarõivas tanuga etleja huulile. See oli sama poeetilise
kõlaväärtusega nagu “eal”. Seevastu “poldid, ressursid,
segistid – mis iganes” kõlab sama jõngalt kui “sind sulnilt
ihalen, mu kartulisalat.”
Samas on iganes-haiguse epideemia põhjuseks,
et – nagu iga parasiitväljend, on ka see hea jutujätk, kui mõttelõng
hetkeks kaob. Kui meie poliitikutel TV-kaamera ees enam midagi pähe
ei tule, siis nad pööritavad silmi, teevad kõiksust endasse
sulgeva ¯esti ning lausuvad “mis iganes”. Sellega nad demonstreerivad,
et annavad oma parima ja kontrollivad olukorda.
“Iganes” on “ükskõige” välja
tõrjunud nagu ameerika naarits euroopa naaritsa.
Mihkel Mutt
|