Kontserdil, mis toimus Estonia kontserdisaalis 16. X, oli kavas XIII ja XIV sajandi euroopa muusika ansamblilt Hortus Musicus, araabia muusika ansamblilt Al Teslim ja Aleksandr Rabinovitši kantaat “Tiibeti palve”.
Alustanud Hortus Musicus on muutnud oma tavalist mängustiili, arvatavasti eesmärgiga mõjuda publikule tugevamini. Kunagi püüdis ta ette kanda vana muusikat nii täpselt kui võimalik. Praegu kasutatakse Andres Mustoneni sõnul nooditeksti ainult vihjena. XIII ja XIV sajandi teosed olid lähendatud tänapäevale ja organiseeritud vormi seisukohast klassikaliste reeglite järgi. Kava kujutas endast midagi süiditaolist: oma kulminatsioonide, lüüriliste keskpunktide ja mitmeosalise �anrilise finaaliga. Loomulikult, muusika sundis ikkagi teatud piiridesse hoidma – kava mängiti ju vanadel pillidel ja vanades kostüümides –, kuid interpretatsioon, näiteks “vinguv” vioola Mustoneni käes, oli kohati tekstiga vastuolus. Mõnikord oli laulupartiidele lisatud lugeja. See võte pärineb kahtlemata nüüdismuusikast, kuid mõjus antud juhul stiilselt, sest kõikide partiide sisuks olid palved.
Hortus Musicuse kava vastandas kaht tüüpi liikumisi: selgelt tantsulisi ja vabu, peaaegu improvisatsioonilisi rütme. Esimesed mängisid põhiosa, teised lisasid kontrasti. Ei saa jätta märkimata kaht suurepärast soolot, mis moodustasid lüürilise kulminatsiooni – esimest laulis Helle Mustonen, teist Jaan Arder. Suurt rolli mängisid ka lavaefektid. Nii kõlas esimene number pimeduses, teine lava tagant; siis tekkisid seinale gooti katedraali siluetid ja, näiteks baritonisoolo oli ette kantud näoga selle katedraali ja seljaga kuulajate poole. Ansambli mäng oli, nagu alati, väga kõrgel tasemel.
Araabia muusika ansambel Al Teslim avaldas muljet oma repertuaari ebatavalisuse ja idamaiste pillidega. Kaks esimest teost, mille autoriks on egiptuse heliloojad Hasan Abu el Saud ja Ibrahim el Arian, tuginesid folkloorimotiividele. Põhiteemasid varieeriti väga osavalt, muusikas oli palju kaunistusi, suurendatud sekundid andsid teostele traditsiooniliselt “idamaise” koloriidi. Suurt rolli mängis mõlemas teostes nai – väga ilusa tämbriga pillirooflööt. Nautida võis Said Darvishi teost, kus soleeris udil (lauto tüübi instrument) ansambli juht Leif Karlson, tõepoolest suurepärane muusik, kelle interpretatsioon on suuteline edasi andma peenemaid psühholoogilisi nüansse. Eriti õnnestus tal traditsiooniline improvisatsioon hijaz, mida ta esitas juba täiesti üksi ganunil (instrument, mis sarnaneb kandlega). Tema mäng oli hingestatud ja väljendusrikas; ansambel liitus Karlsoniga ainult lõpus, luues efektse kooda.
Huvitav oli ka selle ansambli vokaal: Burhan Hamadon laulis stiilis, mida võiks nimetada traditsioonilise araabia maneeri ja euroopaliku kerge muusika seguks. Viimasest on pärit selged rütmid, mida ei esine araabia folklooris. Arvan isegi, et araabia maades oleks niisugune esitusmaneer paistnud liiga võõras, “välismaine”; eurooplased aga naudivad seda, sest rahuldavad nii oma idamaise muusika huvi neile harjunud vormides. Hamadoni häälekasutus oli araabia maneerist: üleminekul kõrgesse registrisse muutis ta ka tämbrit, mis siis meenutas falsetti. Need kaks värvi võisid eksisteerida põhimõtteliselt kõigis registreis.
Kolm traditsioonilist klassikalist muwashshahi laulu esitas laulja kergelt, folkloorses vaimus. Hiilgavalt kõlas ka Al Teslimi kava lõpetanud teine traditsiooniline süit, mis põhines aeglaste ja vabade ning rõhutatult rütmiliste laulude vastandamisel. Kuid kõige rohkem meeldis mulle lauluimprovisatsioon “Mawwal”. Laulja alustas lühikestest fraasidest aeglases tempos ansambli pikkade nootide taustal (neid fraase imiteeris aeg-ajalt Karlson udil, mis nõudis ka suurt meisterlikkust). Meeleolu tasapisi teisenes, fraasid läksid pikemaks ja temperamentsemaks, algas registrite ja esitusmaneeride mäng, ilmusid tempo ja dünaamika kontrastid, mis vallutasid kuulajat üha rohkem ja rohkem, ning lõpuks tungis liikumine saate sisse – tempo muutus kiiremaks ning järgnes efektne lõpp.
Kontserdi kolmas osa oli aga täiesti ebarahuldav. Aleksandr Rabinovitš, kantaadi “Tiibeti palve” autor, on vene päritoluga juudi helilooja, kes elab praegu Šveitsis, minevikus Kabalevski õpilane. Kahjuks on seda tunda juba tema muusika esimestest taktidest. Teatavasti lõi Kabalevski omal ajal “teooria”, mille kohaselt kogu muusika ürgallikateks olid laul, tants ja marss, mis pole õige isegi faktiliselt; sellel �anrilisel alusel baseerus kogu tema süvamuusika. Omal ajal vastandati niisuguseid lauluoratooriume ja -oopereid Prokofjevi või Šostakovitši “formalistlikele” teostele. Tõtt-öelda arvasin, et need on surnud koos Kabalevskiga, kuid olin liigoptimistlik. Rabinovitši kantaat on just niisugune nõukogude massilaul Kabalevski vaimus, ent on viidud absoluutse primitivismini ja kestab tund aega.
Kujutage ette pikka teost, mis tugineb algusest lõpuni suurendatud kolmkõlale, mida mõnikord muudetakse ka sekstakordiks või kvartsekstakordiks ja mida lahendatakse ühe või kahe hääle liikumisega kord minoori, kord ma�oori – ja midagi muud ei juhtu kogu kantaati vältel. Selge, et niisugune muusika ei anna peaaegu mingit informatsiooni. Loomulikult kasutasid suurendatud kolmkõla idamaise koloriidi loomiseks paljud heliloojad Glinkast Messiaenini; Rabinovitš ei ole siin kuigi originaalne. Kuid harmoonia suhteline vaesus oli alati varjatud rikkalike rütmidega – näiteks Messiaenil võib ainult partituuri järgi määrata, et tegu on just suurendatud kolmkõlaga. Rabinovitši puhul on efekt vastupidine – nõukogude massilaulu primitiivsed rütmid kriipsutavad alla väljendusvahendite vaesust. Pealegi ei sobi muusika tekstiga. Kantaat on loodud india mantra tekstile, mis on pühendatud kaastundejumalusele. Selge, et muusikalise keele demokratism üldse ja nõukogude massilaul eriti on seetõttu välistatud – jumalus ei ole niisugune olend, kellega suheldakse familiaarselt. Muide, teksti ei olnud ka kuulda – see oli helilooja poolt “lahti lauldud” niimoodi, et kantaat kõlas praktiliselt nagu pikk vokaliis. Meie solistid ja kammerkoor mängisid ja laulsid kõrgel tasemel. Kahjuks ei suutnud nende meisterlikkus ega dirigent Rabinovitši jõupingutused päästa nii nõrka teost nagu “Tiibeti palve”.