Eesti ja läti kunsti suhted on toiminud vastastikku juba pikka aega. Tartu kunstimuuseum tutvustab praegu kaht läti maalikunstnikku, kuu aega tagasi eksponeeris Läti väliskunsti muuseum Raul Meele viimase aja loomingut. Lätlased olid algselt huvitatud Meele maalist, kuid kunstnik ise soovis näidata graafikat ning oma kunsti uuemat külge, tuleetenduste foto- ja videodokumentatsiooni. Näituse deviis oli "Tuli ja rituaalid". Raul Meel ei ole esimene eestlane, kes on oma töid välja pannud Riias ja ka väliskunstimuuseumis. Kaks aastat tagasi oli samades ruumides teise eesti avangardismi isa Leonhard Lapini näitus. Kuid üllatav on tõsiasi, et Raul Meele tuleetendused äratasid Lätis väga suurt tähelepanu: näitusest ilmus kümmekond reportaazi, sellele lisaks mitmed analüüsid kunstikriitikutelt ning Läti televisioon pühendas näitusele lõigu kultuurisaates ning 11. aprillil veel tunnise vestlussaate. Järgmises kunstiajakirjas Studija ilmub veel Meele loominguline portree. Näituse kuraator, muuseumi asedirektor Irena Buzinska on teinud kokkuvõtte näituse retseptsioonist, millest tooksimegi allpool mõned huvitavamad näited. Stereotüüpe saab lõhkuda vaid ennast kõrvalt vaadates.

Diena kriitik Ieva Rupenheite: "… Raul Meele kunstile oma spiraalirütmiliste taastulekutega ja kunstniku tegevusele elus – mesindus ja täpsuslaskmine – on iseloomulik tingliku ringi formuleering, milles väljendub "tehnikainimese süsteemse mõtlemisviisi ning emotsionaalse impulsi sünteetiline ühendus" (Anu Liivak). Meele kunst on näilikult distantseeritud ja esteetiline ning loob petliku kujutuse ponnistuse ja higi puudumisest kunstniku loomingus".
Läti kaasaegse kunsti keskuse direktor, Eesti ja eesti kunsti vana hea sõber Janis Borgs ütles Läti televisioonile antud intervjuus: "Mulle meeldib, et Raul Meel ei tee jahedat, ratsionaalselt kaalutletud dekoratiivset kunsti, nii nagu see eesti kunstist rääkides lätlastele üsna tihti meelde tuleb. Ja mind rõõmustab, et ajal, mil läände rännanud Moskva kuulsad dissidendid on mandunud oma kunagi leitud kunstivormide lõpmatusse kordamisse, on Meele kunst olnud pidevas arengus. Meel pole oma kuulsast minevikust tänaseni kestnud saurus, Meel on veenev, elav ja loov kunstnik – klassik ja kartmatu novaator ühes terviklikus isikus. 
Ühte asja tahan Meele puhul eriti ära märkida: kui lätlaste meelest on eesti kunst vahest liiga ratsionaalne ja väheemotsionaalne, siis eesti parimate kunstnike puhul, ja nende seas ka Meele kunstis, võib väga selgelt täheldada ürgjõulist intuitsiooni, vahedat mõistust ja haaravaid tundeid… Meel võib lihtsast asjast teha vägevalt hinge kriipiva lavastuse, rituaali. Meel on jõuline isiksus, kes suudab endas saavutatud elu täielikkuse tunde kõlama panna ka oma kunsti vastuvõtjais. 
Raul Meele näituse avamisel esinesid tema tudengid Pärnu alternatiivsest Academia Non Gratast. Diena teine kriitik Ingrida Zemzare andis etendusele omapoolse tõlgenduse: "Kaks tugevat alasti napilt läbipaistvasse kilesse mähitud meest kandsid treppi mööda üles ja asetasid vaatajate ette teised performanceis osalejad, kes olid samuti kilesse mähitud. Need valkjalt kumavad läikivad hiidvaglad suundusid tõugu kombel liikudes aeglaselt läbi galeriisaalide kummalise fataalse järjekindlusega, mõjudes ähvardavana, sest neid toodi ja visati näoli põrandale, loodi tunne selle protsessi katkematusest. Peaaegu nagu fragment Jozef Shaini 70ndate teatri traditsioonist, mis niivõrd ehedalt pole veel Lätisse jõudnudki."
Näitus ja avamise performance mõjusid nii veenvalt, et Meel kutsuti osalema augustis Pedvales korraldatavale rahvusvahelisele sümpoosonile "Tuli – kunstimeedium". Academia Non Grata ja Läti kunstiakadeemia leppisid kokku tulevases koostöös.