Ülesanne, mille Kauksi Ülle mulle andis, oli – tunnistan ausalt – kohutav. Kirjutada III etnofuturismi konverentsi jaoks etnofuturismi piibel! Ma siiski ei nõustunud teost piibliks nimetama, nimetasin maskiks. Elumaskiks. Teose sain valmis vaid mõni päev enne ülemaailmset etnofuristide kokkutulekut ja, tunnistan, mind vaevas konverentsi ajal kahtlus, kas poleks siiski olnud õigem teost piiblina esitledagi, mitte maskina. 
Kui üritus, ametliku nimetusega soome-ugri noorte loojate III etnofuturismikonverents "Kümme aastat etnofuturismi", 8. mail Võrumaal lõppes, olid otsad andnud ka minu kahtlused. 
See on väga vajalik piibel! Nii Kari Sallamaa kui Rein Taagepera, nii udmurdi sisask Nade�da Utkina kui ka Urvaste laulik Contra, geniaalne kunstnik Aleksander Ivanov Marimaalt, kõik teisedki näisid olevat sellel raskel teel, etnofuturismi olemuse mõistmise teel, jõudnud just nii kaugele, et nad haaravad rõõmuga kinni piiblist.
Mis siis etnofuturism on? Piibli abiga ma vastan sellele küsimusele.
Kõigepealt tunnistab etnofuturism õigeks õpetuse predikaadi lõputust peegeldusest iseendas. See tähendab, et mistahes predikaat, olles riivistanud mõne subjekti, võib saada selle sama predikaadi uueks subjektiks. See õpetus on esitatud piibli leheküljel 16 kujul:
"Kuid ma ei ole ju vaba," protesteeris Gregg Ebune pahuralt. – "Oled küll," ütles tüdruk, "konn inimese käes või inimene Jumala käes ei ole, kuid kui inimene muutub konnaks, siis on ta täiesti vaba."
Seda sama struktuuri väljendavad udmurtide ja teistegi mugride algupärased ringmängud. Siinkohal tuleb rõhutada, et eestlaste ringtantsudes on algne filosoofia kaduma läinud, rituaal on muutunud suvaliseks trallitamiseks.
Udmurdi-, Komi- ja Marimaal, etnofuturistliku mõtte kasvulaval, on aga rituaali tähendus säilinud. Inimene ringis ei ole vaba, ta on haaratud mõlemalt poolt. Kui inimene nüüd hakkab uurima võimalust vabaks saada ja ajab mööda ringjoont järge, et leida too algne kinnihoidja, kellest kõik teised kinni hoiavad, jõuab ta lõpuks paratamatult iseendani välja. Inimene hoiab iseendast kinni. Seega väljendab udmurdi ringtants üheaegselt nii ülimat individuaalsust kui ka ühtekuuluvust teistega. Kui inimene ütleb ugri-mugri vaimus "mina", siis on ta samal ajal ka juba öelnud "mina olen". Kui ta näeb selles küsimust, siis kaua ta ka ei otsiks, vastus saab ikka olla ainult: "mina olen mina". Öelnud aga selle teise "mina", ring sulgub, ja selle asemel, et kirjutada vormel lahti kujul "mina olen mina olen mina olen...", võib lihtsalt öelda: mina olen kõik. 
Ilmekalt väljendus see arusaam Nade�da Utkina udmurdi keeles setupäraselt lauldud saami rahvalaulus – laul on lõputu. Elu on teatavasti laulu ja tantsu mask. Et laul on lõputu nagu ringki, ja elu ei saa mitte midagi imiteerimata jätta, on ka elu lõputu, tähendagu see siis mida tahes Suremise võimalus on ainult inimesel, kes ei ole inimene – on näiteks konn. Selline mõttekonstruktsioon ei allu loogikale, järelikult pole ka surm loogiline.
Ja luule pole originaalne. Kuid ka siin on võimalus asja mõista kaheti. Nii nagu lõppude lõpuks on kõik paradoksaalne etnofuturismis. Klassikalisest, läänelikust kahtlemisest erineb etnofuturistlik arusaam selle poolest, et etnofuturism peab ka paradoksaalsust paradoksaalseks. Mis vahe on etno-fu-turistil ja öko-turistil? Aga kosmopolitrukil ja kosmopoliitsõbral?
Piibli leheküljel 64 on öeldud: "Laps poodu sees on õige, kes ei heitnud endalt püha rõivast – ema ehk Sofiat. Seepärast ta ei langenud alla puu otsast, vaid jäi igavesti taevasse." Etnofuturistlik mõte eeldab, et alati tuleb küsida. Kui sa tahad teada, miks su käsi halvasti käib, siis küsi käe käest. Kui tahad teada, kas põlvned ahvist, küsi ahvilt. Kui põlvned marist ja tahad teada, kes on su veel kaugemad esivanemad, siis küsi mari käest. Marid ütlevad, et marid põlvnevad Jumalast.
Ugri-mugri müüt pole etnofuturistile muud kui gnostikute püha rõivas. Selle ära-heitmine, sellest niiöelda välja-sündimine on aga kindel eeldus puu otsast allakukkumiseks. Etnofuturistlik ugri-mugri paleus erineb siin põhimõtteliselt müüdi algloojate arusaamast. Kuni viimase ajani nähti etnoses ja kõiges etnilises vaid uurimisobjekti. Ja mingi suvaline uus geneetiline analüüs võis muuta paradigmat päeva pealt. Etnofuturist aga ei uuri ega siple paradigmaatilistes probleemides. Tema pärib. Ta küsib otse, küsib setult, küsib marilt: kust me tuleme, miks me siia tulime? Küsimiseks pole vajagi tingimata Marimaale sõita, piisab pöördumisest iseenda poole, sest nii nagu mina olen kõik, on ka kõik marid minus.
Ugri-mugri müüdi oluline omadus on, et see asub täpselt etnofuturisti uskumisvõime piiril. On piisavalt põhjust selles kahelda, kuid võngub ta usutavuse sisse. Just seetõttu on etnofuturistlik rituaal, antud juhul see nn. konverents "Kümme aastat etnofuturismi", rituaal tõeliselt – see kinnitab müüti. Võrumaal Kiidil kulmineerunud riituse käigus hakkasid ilmnema kummalised geneetilised fenomenid. Hääletud hakkasid laulma, jalutud tantsima, sõnatud kõnelema korraga kõigis soome-ugri keeltes. NAKi luuletajad hakkasid tantsima vana setu meestetantsu, mis folkloristide allikate järgi on kakssada aastat tagasi välja surnud.
Etnofuturism on maailmavaade selle ülimas vormis – olles religioon. Ainus, mida luterlased ei ole suutnud meilt võtta. Muidugi, olles verest väljas, nad alles koguvad jõudu, neljandas Keeles ja Kirjanduses kutsus Mati Hint juba keskklassi appi. 
Tema rumal üritus põrkub tagasi etnofuturistliku-ahuramazdaliku-mani-faustliku loitsu ees:
Kasvi tamme, kasvi tamme, kasvi tamme taivahe,
 vaher valgõ, vaher jo valgõ, pilvemanoq
Ei kavatsegi etnofuturist heita endalt rüüd ja mõttetaevast alla sadada, ihaku keskklass ta häbet palju tahab!
Siinkohal ma lõpetan. Jõudsin etnofuturismi kolmeteistkümnest dogmast puudutada napilt kahte. Kellel on aga rohkem küsimusi, võib need mulle esitada meili teel aadressil jyrie@uninet.ee. Piibel on müügil raamatupoodides, kes ei jaksa osta, sellele saadan meilitsi tasuta.