Kui praegu mõni välismaalane Tallinnasse peaks juhtuma, teeks ta järelduse, et ükski kaasaegse kunsti tehnika ega strateegia pole Maarjamaale veel jõudnud. Peaaegu kõik kohad on täis maale (eelnevad kaks lauset ei ole hinnangulised). Kui see imaginaarne välismaalane piirduks vaid kesklinnas jalutamisega, arvaks ta ilmselt, et ka maalikunstiga on suhteliselt kehvasti, sest kõik parem kraam on äärelinnu pidi laiali. 
Meie eliitgaleriiks loetud Vaal sisaldab eriskummalist väliseestlast Markus Anderssoni. On tore, kui inimesed kunstiga tegelevad. Terve mõistus ütleb siiski, et parim paik nende piltide eksponeerimiseks oleks Rohelise Konna nimeline tatrapudrubaar Kadriorus (see lause on hinnanguline). Tegelikult mulle üks tema akvarell täitsa meeldis, see, kus jahimees hiigeljänese eest põgeneb. 
Vaevalt leevendanuks muulase hämmingut ka eelmine Vaala väliseestlane, Rein Tammik. Muulane poleks vahest teadnud, et Tammik on meie hüperrealismiklassik ja pidanuks näitust kitšiks.
Kunstihoone haldusala on küll ultramoodne, kuid kaks kolmest näitusest on importkaup. Ei olegi rohkem suurt mujale kesklinnas sattuda kui Raatusesse. Sealgi avaneb galerii kohta küllalt kummaline vaatepilt. Koolitööd jäävad koolitöödeks, olgugi nad kõige parema tahtmisega tehtud. Raatuse eelmine Sütevaka Andrese näitus oli huvipakkuvam, esitades kunstniku ühe seninägematu palge. Abstraktsioonidega alustanud Sütevaka jõudis vahepeal euro- ja väikekodanlusekriitilise maalilise popini (tema oli see, kes paiskas käibesse slogani "Pekske pihku, kodanlased"!). Nüüd näib ta olevat loosungitest tüdinud, tegeledes maalilise figuraalsusega. Konformismiks seda siiski nimetada ei saa, sest ikka on osanud ta põimida piltidesse midagi ärritavat, olgu selleks siis iseenda Jumalana kujutamine või tsenseerimise objektiks langenud suguakti kujutis.
Õige koht koolitööde jaoks on kunstiakadeemia (EKA) galerii. "Strateegiline maal II" on paremik mitte-maalieriala tudengite õppetöödest. Nimi on parem kui näitus ise. Üldmulje on siiski veenev. EKA näitustelt on varemgi silma jäänud (ja isegi graafikatriennaali tudengipreemia saanud) Allan Tõnissoo. Sarnaselt Tarrvi Laamannile ajab Tõnissoogi piltmõistatuse rida, st. raske on näha, mida on kujutatud, kui selle aga üles leiad, osutub asi idee poolest kandvaks. Andres Vihmand teeb strateegilist kontseptualismi, millel on küll maaliga vähe pistmist. See-eest on ta ehitanud fuajeesse ühe täiendava posti, tekitades nii kohaspetsiifilise, majas sageli käijatele teravalt tunnetatava nihke. Suurte ja efektsete Kristel Sibula maalide juures jääb häirima Peeter Alliku strateegiline mõju. Ilma selletagi on Sibul täitsa hea kunstnik. Mulle avaldasid muljet näiteks tema tekstidega varustatud ja käibetõdesid analüüsivad klaasobjektid "Pärnu in graafika" näitusel.
Veelgi ääremaa poole jääb Tammsaare muuseum. Miks tegid Lilian Mosolainen, Tiina Tammetalu ja Jaan Elken selle näituse? Võibolla plaanitäitmiseks, sest enamik töödest on juba eksponeeritud. Sellegipoolest on "2+1" nauditav maalielamus, sest kõik kolm tunnevad asja ja selles koosluses pole neid varem tõesti nähtud. 
Kõige parem kraam on kupatatud kõige kaugemale – Kastellaanimajja. Lemming Nagel täidab mõneti Raul Rajangu tühjaks jäänud kohta eesti kunstis. Tõsi, Rajangu assamblaazides oli sisu olulisem kui vorm, Nagelil on tasakaal ilmselt veidi teises suunas. Kuid kui sa juba kasutad mingeid kujutavaid elemente, tekivad tahes-tahtmata tähendused, eriti kui need elemendid kuuluvad veel isiklikku ajalugu omavate valmisesemete valdkonda. Maalidele on kleebitud ohtralt massitekstiilikunsti (millised tehnikast hoolimata on teatud ringkondades pälvinud kõneka üldnimetuse "punutised"). Need on asjakesed, mis on tehtud ilu pärast, aga kultiveeritud maitse jaoks neis erilist ilu pole. Ka kunst on ajalooliselt seotud ilutemaatikaga. Nagel teeb tänapäeva strateegiatele vastavaid ilusaid maale, kasutades küsitava iluastmega leidmaterjale ja esitades seega küsimusi ilu piiride kohta. 
See Nageli iluparaad viib mõtted ühele teisele punutiste näitusele, Ele Praksi, Helen Lehismetsa ja Kadi Soosalu varjamatult feministlikule väljaastumisele Kunstihoone galeriis. Ka siin on välja pandud leidtikandeid, neid isetehtutega täiendades. Tüdrukute projekti vaadates tekkis ketserlik mõte: miks mõnedele kunstnikele (näiteks transpopi viljelejatele) heidetakse kehva teostust ette, teistele (feministidele) aga mitte, sest nende ideestik vastab nö. eurostandardile. Tegelikult ei armasta muidugi meie kriitikutest keegi peale Varblase eriti ka neid. Hakkasin mõtlema, et huvitav, miks tüdrukud oma kontseptuaalsetele punutistele esteetilist mõõdet ei lisa, nagu tegelikult üsna analoogilise materjali puhul oli teinud Nagel. Asi on selles, et kogu meie noorem põlvkond kunstnikke, popparitest femudeni, ja seda eriti Tallinna koolkond, on ju üles kasvanud puhtalt kontseptsioonikunsti peal. Meie kõigi ainsad õpetajad-autoriteedid on suuresti Peeter Linnap ja Heie Treier, kes mõlemad räägivad lakkamatult tähendustest. Esteetika on mingi tüütu kõrvalaine, milles tuleb lihtsalt arvestus ära teha. Reaalses kunstipraktikas (kus pumba juures on vanem põlvkond, kes on esteetikat kurguni täis) on aga kunsti väljanägemine, efektsus, esteetilisus tegelikult vägagi olulised. Idee võib olla ükskõik milline, edukamad on ikka suured ja ilusad tööd, mitte väiksed ja koledad. Ses mõttes on postmodernism teinud noortele paraja karuteene – nad nagu teevad kõik nii nagu vaja, aga ikka ei olda rahul. Nutikatele ideedele orienteeritud tähenduste-kunsti ümbritseb müürina võimuka esteetika vaikiv kokkulepe.