Teatrikriitika ei ole tõsiseltvõetav asi, vähemalt siin mitte. Teatrikriitikal ei ole oma teooriat ega õieti oma teoreetikutki. Me leiame kogu eesti peale mõne üksiku teatrist kirjutaja, kellel on teoreetilise mõtlemisega parem suhe kui rebasel torupillimänguga. Ülejäänu kõlab nagu stepilaulikute koor – mida näeme, sellest laulamegi.
Stepilaulikul kahtlemata on selline õigus. Ja kriitikul kahtlemata ei ole. Kriitik peab taipama rohkem, kui tema isiklikud eelistused tal taibata lubaks. Isiklik maitse ei saa olla eksperthinnangu aluseks. Aga ikka on.
See on vilets lugu. Teatrihuviline saab rumalalt lobiseva ümberjutustuse, aga mitte mõtlemisainet. Tegija saab teksti, millest tal on samapalju abi kui vanast viisust padja all. Kaaskriitikul on piinlik lugeda. Milles probleem?
Tegelikult on selge, milles. Mingit teooriat ei ole. Ausalt. Kui me seame mingi valdkonna tõsiseltvõetavuse kriteeriumiks tema teoreetilise põhjendatuse (ja kultuurimudelis, milles me oleme, on see peaaegu paratamatu), siis näiteks popmuusika ja popkultuuriga võrreldes on teatrikunst vaimne juurvili. Tema teoreetiline põhjendatus ei kannata popkultuuri teoreetilise põhjendatusega võrreldes välja üleüldse mingit võrdlust, sest seda põhjendatust polegi. Sellel ajal kui Krull tegeleb skisoanalüütiliste kartograafiate ja territoriaalsete masinatega, kui Kahu näitab meile popmuusikateooria kõrgemat pilotaazi, sellel ajal vadistab teatrikriitik õnnelikult näitleja hingestatud rollilahendusest. Kui armas!
Okay, on ka teisi meetodeid. Tantsuteater näiteks on praegu viisakamas seisus kui draama, sest selle kohale hakkab tekkima juba miski mõttesüsteemi korrastatusele pretendeeriv. Aga see keel, mis kirjandus- või kunstikriitikas on enesestmõistetav, tundub täieliku arusaamatusena teatrikriitika naiiv-narratiivsete heietuste taustal. 
Tegelikult ma hakkan tasapisi aru saama, millest tuleb tegijate nii sagedane pahameel ja tõrjuv hoiak kriitikute suhtes. Keskmine kriitik on oma arvamuseavaldustes väga kohmakas, kohati lausa abitu. Ja sealsamas üllatavalt direktiivne, andes nõu, kuidas üht või teist stseeni oleks tulnud lavastada või kuidas näitleja oleks pidanud mängima, mitte aga, kuidas struktuur toimis. 
Või näiteks, mida teeb keskmine traditsionalist, kui ta puutub kokku talle uue ja arusaamatu süsteemiga? Ta toob sisse selle ainsa asja, mida ta justkui teab — näiteks räägib ta pikalt Tšehhovist arvutikeskkondade ja popkultuuriga tegeleva etenduse juures. Midagi vähem asjasse puutuvat on kahtlemata raske kõneks võtta, aga just seda ta teeb. 
On üsna ükskõik, kas valida taustsüsteemiks popkultuur, Deleuze või nganassaanide lugulaulud. Eesti teatrikriitik ei ole suuteline sellistel teemadel kaasa rääkima. Ta ei suuda öelda, mis läks valesti, sest ta ei tunne konteksti, ja ta ei oska kiita, sest teadmisi nõudvate asjade sisemine loogika on talle tabamatu. Ta võib vabalt kiita seda, mis läks metsa, ja laita õiget asja. 
See teeb viha, hirmsat moodi teeb. Sest tegija ootab tuge. Ta ise ei saa (õieti ei tohigi) oma töid süsteemi asetada, neid hinnata ja võrrelda – lähidistants ei lase. Selleks on vaja teoreetikut ja veel kord teoreetikut. Aga teooriat ei tule. Ja tegijapoolset usaldust ka mitte, sest pole, mida usaldada. Kusjuures, pole enam vist isegi traditsiooni, mille baasil sellist usaldamist eeldada. Sest eesti teoreetiline teatrimõte tundub lõppevat Jaak Rähesooga. 
Ka teatriuuendusest on niisugustes tingimustes raske rääkida, sest ei saa olla (enam ei saa!) veenvat uuendust ilma toestava mõttetegevuseta. Isegi kui mõnel andekal loojal peaks plahvatama, sumbub see plahvatus teoreetilisse vaakumisse – puudub sõrestik, millele toetuda, ja kriitika laiutab abitult käsi või ei märka üldse, et midagi toimus. 
Ma ei usu, et praegu oleks võimalik pöörduda niisugusesse süütuse aega, kus uuendus ilmub iseenesliku plahvatusena ega vaja teoreetilist tagasipeegeldust. 60ndate lõpu teatriuuenduse tegid kolm etendust, siis oli uuenduse kõrgpunkt läbitud ja ületatud, osutab Jaak Rähesoo (artikkel "Hermaküla ja Tooming"). See ei saa olla praeguse aja mudel, aga isegi kui me räägime ainult arvust kolm – ma kardan, tänane kriitika magaks kolm nihkele pretendeerivat etendust maha, nagu midagi poleks juhtunudki. Samas, ma eeldan, et tõeline teoreetik suudaks nihkeid ette ennustada, või isegi tekitada. Eesti kaasaegses kirjanduskriitikas oleme  näinud küllalt, kuidas teooria liigub praktikast kaugel ees ja tõmbab seda pidevalt järele. Teatris me sellisest asjast  rääkida ei saa. Valetada pole ilus.Ma olen üsna nõus Valle-Sten Maistega, et peaaegu kogu teatrikriitikute tsunft toetub lihtsalt liiga ühtemoodi mõttemudelitele ja et selles võibki olla põhiline probleem. Pluss veel, et see mõttemudel on kaotanud igasuguse toimevõime. Kuni ei ilmu praktika seisukohast arvestatavat teooriat, seni jääbki eesti teatrikriitika sinna, kus ta on – mõtlemise halvastivalgustatud perifeeriasse. Mitte sinna, kus ideed tekivad. Sinna teisele poole, kus ideid kunagi olnudki pole, kus nad olematuse tõttu isegi mitte kivistuda ja surra ei saa. Esialgu aitaks selle ausast teadvustamisest.