Eesti teatrikriitika on keskpärane. Ta lausa kutsub enda kohale nietzschelikult haamerdama. Keskpärasus ei tähenda siin mingist hierarhiast lähtuvat hinnangut. Lihtsalt üks kriitika mall on end kesksele kohale hõivanud ja kõik muu on selle pärane. Selles nišis tegutsevad nii mõtestavad tipud kui teatriarmastajad kirjutajad, täites kogu ruumi, milles tuntakse end täiesti eneseküllaselt. 
Häda ei ole mitte selles, et see valitsev mall oleks halb, rumal või küündimatu – parim osa sellest kriitikast on teatava teatri suhtes viljakalt kaasamõtlev. Häda on pigem selles, et olemasolevas kriitikas puudub sisuline vastumõtlemine teatripildis domineerivate suundade suhtes ja selles, et see kriitika on dialoogivõimetu või -huvitu kõige suhtes, mis jääb ta mõttemaailmast väljapoole. Loomulikult meie kriitika ei represseeri – ta lihtsalt ei võta kontakti või teeb seda nii ebasisuliselt, et ei usuks, kui poleks lugenud. Samuti pole selle kriitika keel suuteline analüüsima mitmeid meie teatripildis esinevaid fenomene, ja mis kõige hullem – see kriitika on ainuvalitsev. Tänase mõttepaljususe taustalt vaadates pole meie teatrikriitikas kuidagi võimalik eristada rohkem kui vaid ühte koolkonda. Hea on, kui juhtub kvartal, mille jooksul ilmub üks teatriartikkel, mille tagant on aimata muud kui meie teatrikriitika tavapärast mõttemaailma. 
Selle kriitika iseloomulikuks jooneks on peetud tädilikkust, mis pole minu arvates õige. Vaadates TMK ankeeti, näen ma seal mehepurakaid kolmandikuvõrra daamidest enam. Tundub, et tippu jagub mõlemaid võrdselt, millest võib järeldada, et just mehed moodustavad olulise osa igavalt laiutavast massist. Ka on sooline võrdsus teatrikirjutiste avaldamise üle otsustajate hulgas ja suurimat jama ja ühetaolisust tuleb meestoimetajate käe alt, kes samuti torkavad silma väikese tolerantsiga. Ei saa teatrikriitika lamedust ei soo, sama tausta ega onupojapoliitika arvele kirjutada. Ei mõistagi meie teatrimaailma – tegijate, koolitajate ja mõtestajate monoliitsust millegagi seletada. Küll tooksin välja kolm seda monoliitsust iseloomustavat märksõna: näitlejakultus, psühholoogilisus ja humanism. 
Kahe viimase märksõna alla jääb see, et meie teatrimaailm eeldab inimese teatud kindlapiirilise antusena ees leiduvat ja arvab psühholoogilisuse abil end sellele eesseisvale ligi pääsevat ja end nii midagi inimlikult sügavat öelda suutvat. Siinkohal ei peaks toodud mõttetausta lühinägelikkust tõestada püüdma. Loetagu mida tahes, no kasvõi suvalist eksistentsialismikriitikat. Seda ei pea ju ilmtingimata omaks võtma, aga loetagu siis vähemalt ja antagu tunda, et loetuga ollakse kuidagi suhestatud või dialoogis. Ent ei ole tunda. "Näitlejakultus" on märksõna, mis iseloomustab meie teatrimaailma süvenevat kallet kõnekuseta iluasjaks muutumise suunas. Kuivõrd psühholoogilisuse ja humanismina märgistatud mõttetaust on omane suuresti oma aja ära elanud ajastuvaimsusele, ei tule sellelt taustalt enam põrutavaid avastusi ega kuulmata kultuurisõnumit. Need on küllalt stabiilselt selginenud ja neile pole olulist lisada. Eripärastes kvaliteetides varieerib aga näitleja mäng, mille igakordselt omanäolise suhestumise juba teada sõnumiga meie teatrimaailm oma teemaks ja mängumaaks on teinudki. See on nagu missivõistlus, kus igal korral eri näolapp eri tooniga ütleb sama asja. Kuigi juba üle sajandi valitseb lavastajateater, on meie teatrimaailmas kõik tööd ühtviisi head ja ehitustöölistel on tagumine aeg emantsipeeruda tirimaks end arhitektide kõrvale meediavalgusse. Kuni teatrielu on selline, et ülivähesed näitlejad suudavad ja tahavad mõjutada tükkide sisulist suunitlust, ei näe ma nende valdkondade vahel vahet. Kuni teater jätkab äratoodud vaimsusega, võib vaid juhus sellesse maailma midagi kultuuriliselt või ühiskondlikult tähelepanuväärset tuua. 
Mida ma siis teatrilt tänases kultuurisituatsioonis ootaksin. Ootaksin, et teater hülgaks sajandialguse šabloonis meelelahutuse ja tuleks vastu tänapäevasele popkultuurile. Kasvõi sellesama popkultuuri lameduse ja pornostumise vastustamiseks meie noortes ja massides, kui triviaalselt või tädilikult öelda. Minu nägemust mööda oleks igati tervitatav, kui teatri egiidi all toimuksid tähendusnihked, mida esindavad näiteks naisansambel Click OK või Beavis ja Butthead. Ma ei näe mingit põhjust, miks teater ei peaks püüdma neid ja teisi nišše meie kultuuris intelligentselt täita. Nihkeid meie kultuuris tabab ja teostab keskmise vaimsusega väikekodanlikust lastetoast võrsunud lasteaed koos kõigi eakohaste läbipõdemistega, mida siis Unt oma lavastustes stiliseeritult kasutab. Lavaka noored aga idealiseerivad Dostojevskit. Peab viimane selleks hauast tõusma, et teada anda, et dostojevskilikkus täna ei tähenda enam Dostojevskiga sarnaselt mõelda?
Teatrilt ootaks ka vastutulemist tänapäevasele intellektuaalsele mõttele. Ta on seda juba teinudki küllalt tähelepanuväärsel määral. Kõivu lavastustega on käibele tulnud mõiste "olemuslik teater", mis Kõivu enda sõnutsi on teadlikult midagi muud, kui meil valitsev psühholoogiline paradigma. Meil mõtestatakse Kõivu aga sama keelekasutuse abil, saavutamata vähimaidki tulemusi. Ei saa öelda, et meie teater poleks moeteemasid üles võtnud. Nn. "feminism" figureerib iganädalaselt laval ja leheveergudel. Aga tase on selline, et nüüd on meil siis ka naised trammijuhid ja et juba Jeanne d'Arc kandis kiivrit, ilma et see Shakespeare'i hämmastanud oleks. Samas on seesama Kõiv avaldanud juba aastaid tagasi artikli "Schopenhauerlikud anamneesid", millest leiab sedavõrd originaalse feminismikäsitluse, et  ka Toril Moil endal oleks millestki mõelda. On veel senikõlamatut, millesse feminismigi puhul süveneda, aga pole, kes süveneks ja selleteemalist teatrit teeks. 
Lugupeetud teatrimaailm. Mõelda ei tähenda ju mitte seda hästi meeles hoida, millest koolis räägiti, vaid ikka seda meelde saada, mis rääkimata jäi. Rohkem avatud aknaid on vaja. Tõstmaks oma olulisust tänases maailmas näen ma teatri jaoks ainult ühte teed – otsida, leida ja tuua enda juurde meie teatris kivistunud vaimsusest erineva mõttemaailmaga inimesi. Ei saa endassesulgunult ainult ühest allikast ammutada.