Maurice Maeterlinck. 
"Pelléas ja Mélisande".
Lavastaja Lembit Peterson. Tõlkija Marius Peterson. Kunstnik Lilja Blumenfeld. Valguskunstnik Airi Eras, Osades Anneli Tuulik, Marius Peterson, Leino Rei, Mart Aas, Lembit Peterson, Ülle Kaljuste, Andri Luup, Kadri Adamson, Eva Eensaar, Maria Joffe, Kärt Johanson, Mari Juhasoo, Merle Kriis, Anne Kirikal, Thea Luik, Marian Rütman, Pirkko Vähi.
Esietendus 19. novembril 1998. aastal Theatrumi saalis.
 

Anneli Tuulik, Leino Rei, Andri Luup ja Lembit Peterson.

"Seal on kohti, kuhu päike kunagi ei paista…" ütleb Geneviève äsja Arkeli lossi saabunud Mélisande’ile. See on lause, mis on Maeterlinckile üliiseloomulik, mis võiks ju olla ka kogu näidendi võti. Kas teate, kui mõnus on puhas sümbolism? Kristalne kandiline ilukõne? Tuleb siiski tunnistada, et esimese hooga käis etendus pisut närvidele. Oo tuska ja piina! Oo hävingut ja kadu! Oo ülekohut ja süüta surma! Aga see pisukene petlik pettumus kadus õige pea. Olen valmis Theatrumi lavastusele andeks andma väikesed komistused, sest materjal, mille Petersonid on ette võtnud, on tõeline delikatess. Olen valmis mind kriipinud seikadele läbi lillede vaatama ja oma nurisemised enda teada jätma. Võimalik muidugi, et see valmidus on enim tingitud võluvast, peaaegu antiiksest loost (Maeterlincki innustuseks olid ju Dante Paolo ja Francesca). Ka lavastuses on kohti, kuhu päike pole peaaegu paistnud.
Ils regardent la lumière
Nad vaatavad valgust. Vaatame meiegi kõigepealt lavastuse heledamaid külgi. Lilian Vellerand õhkas üsna pea pärast esietendust, et viimaks ometi on lavastatud nii, et vaataja saab eesti ebamäärasest keskmisest teatrist välja puhata. Kuid mis seal nii erilist on? Lavastaja on osanud rollid jagada õigetele näitlejatele, nood omakorda on suutnud end rollidesse sisse sulatada. Peab küll ütlema, et näitlejate ansambel ei võta üles kakofooniatuure. Tasapisi, raashaaval kootakse lummav atmosfäär. Alguses on see pisut kobav, kerge crescendo, enne kui lugu sujuvalt hakkab voolama. Ülle Kaljuste ja Lembit Peterson olid tudengitele suurepäraseks toeks, samas tekib küsimus, kas kooliteatris (seda Theatrum ju siiski on) ei võiks leida õpilaste endi hulgast kõiki osatäitjaid. Võibolla oleks lavastus olnud siis rabedam, kuid võibolla selle arvelt ka ausam. Kujuteldavaid lilli võib Arkëlile ja Geneviève’ile sülle loopida küll.
"Pelléas ja Mélisande" on eelkõige karakteri ja atmosfääri näidend. Sügavust andis Theatrumi lavastusele enim Petersoni Arkël. Madala ja rauge, äärmiselt tasase häälega loetud sugestiivne elukogenu tekst süvendas taotluslikku meditatiivset õhustikku. Arkël silus Golaudi (Leino Rei) rabedat armukadeduse pimedust, kuid triivis siiski omaenda tasasel tumedal jõel, sekkumata nooremate valutantsu. Igal juhul oli Arkël see, kes sidus erinevad karakterid buketiks kokku. Esimese hooga lõikas Anneli Tuuliku esitatud Mélisande’i roll liiga kiledalt õhku. Tema esialgne kriisklev haavatud linnu rabelus mõjus siiski liiga teatraalselt, arvestades seda, et hiljem saab temast vaikne valgusevaataja, nurgas tasahilju tihkuja. Pisut oleks tahtnud näha tema tulevast vaikivat haprust juba tema esimeste pisarate juures.
Une grande innocence!
Mélisande hakkab tõeliselt elama alles siis, kui talle astub kõrvale Marius Petersoni kehastatud Pelléas. Pelléas on süütuse musterkuju, ta on nagu sügavapõhjaline kristallselge allikas, millesse Mélisande oma sõrmuse uputab. Pelléasi imalavõitu mekiga kõrge hääl sulab Mélisande’i koleerilise tämbriga ühte, nende väline sarnasus on niivõrd ilmne, et polegi vaja kuulata ühtegi nende mõtet, et teada saada, kui väga paari nad sobivad ja kui väga ühel lainel nad liiguvad. Ja just see hääletämbrite, nende kõrguse ja tooni kokkukõla oli see, mis viimaks mängima hakkas. Esialgu võttis see nihelema – kaua võib?! 
Siis aga hakkas lumm tasapisi mõjuma, nii et viimaks jõudis see koguni nii kaugele, et võin soovi korral nende hääled veel tänagi kõrvu manada. Nende laulev hüpnootiline tekstiesituse maneer oli Arkëli tasase ümina kõrval teiseks tugevamaks atmosfääri sügavuse loojaks. See duett oli tõepoolest just see, mille kohta saab kõige tabavamaks iseloomustuseks öelda – kandev.
Tu m’aimes? Tu m’aimes aussi?
Kas Pelléas ja Mélisande on järjekordne suure armastuse traagiline lugu? Mis peaks selle eriliseks tegema? Kes armastab siin noorust, kes süütust, kes ausust, kes valgust, kes igatseb surma, kes sündi, kes vanadust, noorust? Kõik nad elavad ühes ruumis, kõrgete tumedate müüridega ümbritsetud lossis. Tüüpiline kriiplev Maeterlinck. Siiski, selles loos pole tema sümbolismi võrk mitte kuigi tihkelt kleepuv. On küll üheselt võetavaid sümboleid, kuid mõnus on mõelda, et kui ma tahan, siis jätan selle märkamata ja vaatan asja hoopis teise nurga alt. "Pelléas ja Mélisande" on ürgne elu lugu, aina korduv ja alati värske. Sellepärast ta ongi nii eriline. Sellepärast seda oligi väga mõnus vaadata. 
 

Mart Aas ja Leino Rei.

Je n’ai pas de courage…
Miks ma ikkagi alguses mainisin, et tahaksin ka uriseda? Sellepärast, et käisin vaatamas selle hooaja viimast etendust. Kas võivad näitlejad end vabandada sellega, et nad on pikast sümbolismivalulemisest juba väsinud ja sellepärast kukubki lavastus kohati kergelt liimist lahti? Kui see oleks olnud esietendus, oleksin ma lavastust rohkemgi kiitnud, lootes, et asi loksub ajapikku paika. Kuna lool oli aega küpseda terve hooaeg ja ikka veel oli märgata traagelniite, siis tasub selle kallal pisut iriseda. On küll kooliteater, aga ega sellepärast tasu latti madalamale lasta. Lavakujunduse funktsionaalne minimalism oli suurepärane, kuid teenijad kiskusid kohati seda tuima tammumisega alla. Kui lavastus juba on nii üdini hingestatud, siis võiks ka teenijais olla rohkem elu. 
Kokkuvõttes tuleb öelda, et see lavastus on juba praegu peaaegu hea. Aga kuna lugu ise on väga hea, siis võiks lavastus veel parem olla. Kuuldavasti jätkab Theatrum sügisel "Pelléasi ja Mélisande’i" mängimist, loodetavasti on lavastusest selleks ajaks hägused kohad välja lihvitud.