Anekdoodiks muutuv narratiiv Riigikogu otsus
teha ringhäälingule täiendav rahasüst on taas pingeid kruttinud. Ikka seoses ETV-ga
(ka järgnev jutt puudutab ainult seda).
Kohuvatest dispuutidest jääb teiste kõrval meelde üks argument. See väljendub kas
asjaosaliste endi hirmus, et ETV kaotab või ongi kaotanud turuliidri rolli. Või kõlab
see oponentide hurjutustes, et kuigi ETV-sse pumbatakse üha uut raha, ei paista see
ennast õigustavat, sest viimaste küsitluste järgi ETV ongi langenud vaatajate arvult
tahapoole TV 3-st. Näiteks esmapäevases Postimehes kirjutas Mart Kadastik: “… tekib
küsimus, kas ETV programm on tõepoolest väärt rohkem kui kolme erakanali saated kokku?
Vaatajauuringud seda küll ei kinnita.” Iseenesest täiesti aktsepteeritav tõdemus, aga
põhimõtteline kriteerium selle tuvastamiseks äratab kahtlust. Ikka see vaatajate arv
kui viimase instantsi argument!
Ma ei kavatse kaugeltki öelda, et see üldse tähtis ei ole. Lõppeks on televisioon juba
loomuldasa laiema publiku jaoks mõeldud kui näiteks mõni nišiajakiri. TV on alati ja
kõikjal olnud suhteliselt massiline kanal, sest selle tegemine on kallis. Ei kujuta
hästi ette spetsiaalse programmi tootmist niisuguse auditooriumi tarvis nagu meie
kultuuriväljaannetel, vähemasti mitte Eesti riigi praeguse majandusliku olukorra juures.
Aga nii intellektuaalsest programmist nagu need meie legendaarsed kultuuriväljaanded,
pole ju keegi rääkinudki.
Vaatajaedetabelite tähtsus on pigem psühholoogiline. Esimene, teine kolmas …
tegelikult on vahed suhteliselt väiksed, suurusjärgus mõnikümmend tuhat. Teisiti see
ei võigi olla, sest ega osa või nende summa saa ju olla suurem tervikust! Ja pole karta,
et need vahed väga suureks paisuvad. Inimeste harjumuse jõud on suur. Nii näiteks on
enamik sõnavõtjaid möönnud, et kuigi AK pole ehk suveräänselt parim uudisteprogramm,
on ta ikkagi kõige populaarsem. Nii et ohtu, nagu võiks ETV vaatajaskond kokku kuivada
näiteks kümne tuhandeni, ei saa tõsiseks pidada.
Võtame selle taustal palju vaieldud reklaami – sõltuvussuhetes vaataja ning rahaga.
Ega siis keegi ei vaata telekat reklaami pärast. Kuigi reklaam on ka kunst, klõpsutab
suur hulk inimesi teleka kõrvalkanalile või läheb WC-sse, kui kahekümnes kord sama
klippi näidatakse. Olen kindel, et kui reklaam ära jätta, siis võiks kanali vaadatavus
vaid suureneda. Mis siis juhtuks? Tegijatele tuleks vähem raha sisse. Milleks seda raha
nii palju vaja on? Kas see jagatakse vaatajate vahel laiali? Avalikõiguslik televisioon
kui tohutu rahvakapitali aktsiaselts? Muidugi mitte. Raha on tarvis Suureks Kanaliks.
Arvan, et see kontseptsioon on aegunud. Totaalse grandioosse ETV peaprogrammi
säilitamine, kus oleks kõigile kõike, on kui mammutid või saurused, nagu
Austria-Ungari või Nõukogude Liit. Säärast “igaühele midagi” TV-d ei peaks riik
tegema, rahva meelt lahutavad ja tema soove “intelligentsete molekulide” järele
dirigeerivad ülejäänud kolm programmi niigi.
Eelmainitud Mart Kadastiku loos nagu paljude teistegi omades on nenditud asjaosaliste
selgusetust, mida õieti tahetakse. Sellest johtub tõsiseid arusaamatusi. Kaheldav, kas
ETV uus juht ametit vastu võttes teadis, mida ta hakkab täpselt tegema. Mul on tõsine
tunne, et mõni viimasel ajal esile kerkinud juht subjektiivselt täiesti ausalt ei taju
oma eelmise ja praeguse ameti spetsiifika teatud erinevusi. Ükskõik, kas siis juhtides
linnatäit inimesi või meediakanalit. Ja keegi kõrvaline ei ütle ka, kuna ei tea isegi.
Arvan, et kõnealusel juhtumil on selgusetus otseselt seotud Suur-Televisooni ideest
kinnihoidmisega.
Vaatajaskonna fetišeerimine on nonsenss. Kas siis tõesti ei ole mõõdukas hulk
haritumaid, mõtlemisvõimelisemaid ja mingilgi määral sotsiaalselt aktiivseid vaatajaid
enam väärt kui suure arvu lihtsalt potentsiaalsete kaubatarbijate omamine? (Kui
näiteks Sirbi tellijaskond kasvaks paarikümne tuhandeni, läheksin väga rahutuks, kuna
midagi oleks lehe sisuga ilmselt viltu). Fetišeerijad poleks nagu midagi kuulnud
arvamusliidrite olemasolust, massist ja eliidist, kogu tänapäevase ühiskonna sisemisest
hierarhilisest ülesehitusest.
On täiesti loomulik, kui sedaviisi mõtleks erakanali omanik, sest tema toodab tulu ja
(üldjuhul, on siingi erandeid) lolli vaataja kroon on talle täpselt sama kallis kui
targa vaataja kroon. Aga niimoodi ei tohiks arutleda maksumaksja raha eest ülalpeetava
meediakanali liidrid. Seal on tegemist teiste väärtustega. Nii et pole häda midagi, kui
ETV oleks vaadatavuselt ka kolmandal või isegi neljandal kohal.
Tuleks esmalt maksta võlad ja alustada puhtalt leheküljelt. Siis aga (kasvõi “osa
voodikohti vahepeal tühjaks jättes”) jätkata olemasolevate riiklike vahendite piires
põhimõttel parem vähem, aga paremini. Mitte Arte-taolist kultuuriprogrammi, vaid TV-d
mõtlemisvõimelisele inimesele. See on võimalus vältida andekdoodiks muutumist.
MIHKEL MUTT
|