J. Kaplinski

F. Kafka

Sõnavõtud oktoobri lõpul toimunud Baltimaade kultuurikonverentsil näitasid, et seadustega saab kultuuri mõjutada nii negatiivselt kui positiivselt. Hoolimata sellest, kas neid kultuuriseadusi on 82 nagu Leedus või 13 nagu Eestis, oleme ilmselt kõik kolm kõige raskemast süsteemivahetuse ajast läbi saanud ja suhtelise stabiilsuseaja esmased vajadused terendavad üsna sarnaselt. Mõni neist on päris selge. Loovisiku seaduse vajaduses oleme põhimõtteliselt kõik ühte meelt. Seda on tarvis, ja kiiresti, sest ka elu kulgeb aina kiiremini.
Eestis oleme kutsunud seda seadust vabakutselise või loomeliitude seaduseks. Seda on aastaid arutanud kõigi loomeliitude ja kahe akadeemia esindajad eelmise ministri poolt kokku kutsutud Kaunite Kunstide Nõukojas. Tuleb tunnistada, et oleme raisanud palju aega katsega defineerida, kes on see salapärane sõltumatu loovisik. Korduvate luhtumiste peale valisime väga konkreetse lähenemisviisi – loovisik on ühe eksisteeriva ja seaduses määratletud loomingulise liidu liige, kellel vabakutselise-elu riskile minnes on tarvis praegusest suuremat ja õiglasemat kaitstust. Neid liite on meil kaheksa – klassikalised kaunid kunstid. Liit omandaks niiviisi professionaalse loovuse atesteerija vastutuse. Konkretiseeruks liitude kui mittetulunduslike mitteriiklike kutseühingute roll.
Oleme saanud Kultuurkapitalilt toetust seaduseelnõu väljatöötamiseks ning leidnud ka selle väljakutse vastu võtnud advokaadibüroo. Kultuuriminister on nimetanud kõiki loomeliite esindava töörühma, kes peab juriste nõustama, et tulemusena tekiks vabakutselise loovisiku seadus(eelnõu).
Selge, et loovisik on kutse nagu ämmaemand või surnumatja või miks mitte prostituut – on lihtsalt läbi aegade alati olnud ja jääb olema. Ja jääb alati ka erandlikuks muude kutsetega võrreldes – professionaalne loovisik panustab oma loomingusse kogu oma isiksuse, hinge, ei tee ajatööd, ei tooda. Kunst sünteesib, tihendab universaalset olemist, annab sellele mõtte. Hinge sööb seest justiits- või rahandusministeeriumi väide, et saun on sama mis teater või saunamees sama mis kirjanik: ühed FIEd mõlemad. Arvan, et selline hoiak on jõledus meile kõigile, küsimus on, kuidas sellist psühholoogilist mõistmatuse barjääri ületada. Üks võimalik argumenteerimisloogika, lisaks igavikulisele, tugineb ilmselt majanduslikule lähenemisele, nagu seda esitab käesolevas numbris avaldatud Läti TA teadlase Ruta Karnite artikkel.
Praegu on olukord selline, et vabakutselisele loovisikule on jäetud kaks valikut: olla kas töötu või nn. füüsilisest isikust ettevõtja ehk FIE. FIE peab omama raamatupidamist, teenima kasumit, st. võtma omaks kasumimõtlemise, ja igal aastal rakendama oma fantaasiat ning kõneosavust, et veenda maksuametnikku, millised kulud olid tulusaamiseks vältimatud.
“Ma ei ole tänini hakkama saand enda vormistamisega ametlikult aktsepteeritud kirjanikuks. Olen pidand ikka mõnd töökohta juba sellegipärast, et mitte olla FIE ja iseenda raamatupidaja. See oleks tülikas ja peale selle hakkab vastu ka. Tunnen, et olen nõukogude ajal piisavalt täitnud igasugu ankeete ja vormulare ja ei taha enam. Ja peale selle ei taha ka võimudele ja maksuametile luuletada, välja mõelda oma kirjaniku-kulusid ja nende põhjendusi. Tahaks, et oma riik oleks riik, kus seadused oleksid selged ja neid saaks täita ka ilma luuleannet appi võtmata.” (J. Kaplinski, Eesti Ekspress, 4. V 2000).

Loovisiku seaduse siht ja taotlus on leida kolmas tee vabakutselisele loojale, kuidas FIE või töötu olemata maksta kutsespetsiifikat arvestades ja lojaalse riigikodanikuna ära oma maksud ning olla kindel sotsiaalturvas.
Ühe võimaliku eeskujuna asja vaagimisel võiks kasutada Luksemburgis juba kehtivat seadust kutselise sõltumatu loovisiku ja vaatemängude vahendaja statuudi ja loometöö soodustamise kohta. 380 000 elanikuga Luksemburgis on kultuuriministeeriumi haldusalas registreeritud vabakutselisi ligikaudu 600. Eesti loomeliitudes on ligikaudu 3000 liiget ja usun, et tegelikke vabakutselisi mitte rohkem kui Luxemburgis. Ministeriaalse registreerimise asemel võiks meil olla vabakutseliste turvaeelduseks liikmesus loomeliidus. Mõned tsitaadid mainitud seadusest: “Iseseisev kutseline loovisik on isik, kes on vähemalt kolm aastat igasuguste alluvusvahekordadeta määranud tingimused, millel ta oma kunstiloomega tegeleb, ning kes võtab enesele kogu sellega seotud majandusliku ja sotsiaalse riski, omamata mingisugust muud kutselist tegevust…” – “Vaatemängude vahendaja on isik, kes… osaleb kinematograafiliste, teatri- või muusikalavastuste valmimises, ja kellele makstakse tema teenuste eest honorari või muud liiki tasu kunstniku töölepingu alusel.”
Veel mõni oluline lõik: “…loovisikutele, kelle tööst saadav tulu on väiksem kui … maksustatav miinimum, katab ühiskondlik kultuurifond riiklikust miinimumpalgast puudu jääva osa; siiski ei tohi fondi poolt makstav summa ületada poolt mainitud palgast.” – “… Loovisikutel… on õigus arvata töökuludena maksuvabaks 25% nende loometööga seonduvatest kuludest, ilma et maksuvaba summa ületaks 500 000 franki aastas.” Jne.
Kuhu tüürib meie spontaan- või suundmõtlemine? “Oleme turumajanduses. Kunst ja äri võivad esmapilgul tunduda täielike vastanditena, oma loominguga (tööga, toodanguga) elatist teenida (kui see just ainult sahtli tarvis pole) tahab ka looja. Üks asi on toota (luua), palju raskem on toodang (looming) maha müüa. Ka suurimast boheemlasest loomeinimesele on siiski lihtsaim ja parim viis oma loome eest raha saada FIE staatus, st ise olla nii loov- kui müüvisik.” (Äripäev, 13. IV 2000, esiletõst allakirjutanult). Kuidas nüüd selle kana ja munaga oligi? Mõtteviis kui selline on hirmuäratav: luua – see on kukepea, asja otsustab müügimees, kelle jaoks loomine ja tootmine on võrdsed mõisted.
Muidugi on olemasolevate loomeliitude spetsiifika küllaltki erinev: kuidas viia ühe seaduse alla arhitektide, filmimeeste ja heliloojate vabakutselisus? Töörühma ülesandeks on leida optimaalne variant, et kirik seisaks kindlalt keset küla. Loodame, et see õnnestub. Ja siis oleks pall juba poliitikute käes, kellel lisaks väga õnnestunud Kultuurkapitali eeskujulisusele on harvaesinev võimalus luua ja viia ka rahvusvahelisse käibesse nii positiivne pretsedent, pealegi kui see on riigikogu otsusega 16. IX 1998 “Kultuuripoliitika põhialuste” kohta paika pandud. Taas kord võib Eestil oma ülevaatlikust väiksusest kasu olla. Loovisikud on ühiskonnas tervikuna küll mittearvukas, kuid ühiskonna toimimiseks asendamatu “tülikus”. Ilma nendeta läheb maa umbe ja reostub vaimne õhkkond. Seadus peab tagama vaimse keskkonnakaitse ja looma neile, kes süveneda soovivad ning oskavad ja keda on reeglina vähe, võimalused seda tõesti ka teha. Elame me, kes kuidas, kõik, aga lisaks vähestele särajatele võiks ära elada ka ülejäänud süvenejate kogukond, tegeldes täiel määral sellega, mida nemad ja ainult nemad kõige paremini oskavad – elu isiksusliku sünteesimisega, kunstiks kutsutud.

MATI SIRKEL