Macquarie ülikooli (Austraalia, Sydney) majandusteaduste professor David Throsby pakub välja mõned põhjused, miks võib kultuurist ja majandusest rääkida samade terminitega (konverentsil “Culture Counts” peetud ettekanne Itaalias Firenzes 4. X 1999). Ta märkis, et viimase 20 aasta jooksul on kasvanud huvi “kultuurimajandusteaduse” (“cultural economics”) vastu, mis kujutab endast majandusteaduse teooriate ja analüüsi kohandamist kunsti ja kultuuri probleemidele. Kultuurimajandusteadusest on saanud kõikehõlmava majandusteaduse üks haru. On olemas ka selle alaga tegelev rahvusvaheline professionaalne liit, iga kahe aasta järel peetakse kongresse ning antakse välja teaduslikku ajakirja The Journal of Cultural Economics.
Miks on kultuur majandusteadlasi huvitama hakanud ja milles seisneb nende arvates kultuuri ja majanduse vastastikune mõju?

Esimene põhjus ja huvipiirkond on kultuuritööstusharud (“cultural industries”) – postindustriaalse ajastu majanduse uued lootustäratavad sektorid, mis tegutsevad omaette ja annavad oma osa toodangust, tööhõivest ja majanduskasvust.
Teine põhjus ja vastastikuse mõju piirkond on kultuuripoliitika. David Throsby järgi on valitsused viimase kümne aastaga saanud teadlikuks mitte ainult kultuuritööstusharude majanduslikust tähtsusest, vaid ka viisidest, kuidas valitsustegevus peaks inimeste kultuurilisi püüdlusi toetama ja tagant õhutama. Kultuurile kohandatud majandusteooria võib aidata kaasa paremate tegevusviiside leidmisele, mis ühtlustaksid majandusliku lähenemise mõju kultuurile ja aitaksid säilitada selle mittemateriaalset olemust.
Kolmas tegevuspiirkond on kultuuri roll arenguprotsessis. Inimeste rolli tähtsuse mõistmine majanduskasvus on muutnud arusaamu hariduse, oskuste omandamise, initsiatiivi ja eneseusalduse kaastööst kahe tänapäeva majandust valitseva protsessiga – tehnoloogiliste muudatuste ja struktuurilise kohandumisega.
Tänu neile eesmärkidele on juhtivad rahvusvahelised jõud nagu Maailmapank, Euroopa Nõukogu, UNESCO ja teised hakanud rääkima kultuuri rollist majanduse arengus, julgustamaks valitsusi hõlbustama kultuuri arengut ja võimaldama laenu kultuuri hüvanguks.
Kultuuri majanduslikke aspekte on laialt arutatud ülemaailmsete institutsioonide avaldatud arendusprogrammides – näiteks UNESCO avaldatud ÜRO Kultuuri ja Arenduse Maailmakomisjoni koostatud “Maailmakultuuri raportis”.

Milliseid järeldusi võib siis teha, kui vaadelda kultuuri majanduse terminitest lähtuvalt?
Esiteks. Kultuur on üks rahvusliku majanduse sektoreid, mis nagu teised sektorid, vajab mingit toorainet ning mille saaduseks on mittemateriaalsed ja materiaalsed vormid, mida kasutatakse kas kohapeal või eksporditakse. Kultuuriprodukte on võimalik ka importida. Ka kultuuritoodang on osa rahvuslikust kogutoodangust. Sellest seisukohast lähtuvalt ei erine kultuur teistest majandussektoritest ning seda võib majanduslikest kategooriatest lähtuvalt analüüsida ja maksustada.
Teiseks. Tänapäeval toetub majandus turul valitsevatele jõududele ning et nende tundmine võimaldab ressursside paremat paigutamist, tunneb ka kultuur turu survet. Kultuur võistleb nii teiste majandussektoritega kui ka kultuurisiseselt klientide ja rahastamise eest. Tõeline turusurve tagajärg on kultuuri mõjustava tehnoloogia arenemine. Kultuur on nagu hiigelsuur panipaik, mis kogub ja tarbib “vana” ja “uut”. Mõlemad pooled on olulised ja inimestele vajalikud, kuigi “uus” juhindub alati enam turust ja on kultuuriväärtuse seisukohalt riskantsem. “Uus” on segu sisust ja tehnoloogiast, ning uus tehnoloogia moodustab tavaliselt kultuuritööstuse aluspõhja.
Kultuur hõlbustab progressi ja progress on kultuuri jaoks ülimalt olulise tähtsusega. Pealiskaudsel vaatlemisel on kultuur endasisese progressi suhtes üpris tõrges ja kriitiline. “Uut” on alati rohkem kritiseeritud, seda põhiliselt sidemete tõttu turu ja tööstusega. David Throsby märgib: “Mõned kunstnikud tunnevad end ebamugavalt, kui peavad rääkima kunstist kui tööstusest, neil on tunne, et kunst on liiga tähelepanuväärne ja ainuline, et seda tarbekaubaks muuta.” Kunstil on raske mõista, et tema olemasolu ei ole midagi hävimatut ja täiesti muutumatut, et kultuuri säilimiseks tuleb kaaluda majanduslikku konteksti ning et kultuuritoodangule tuleb luua turg. Siin valitseb silmaga nähtav konflikt: ühel pool on kunst, mis oma loomult on rohkem “majanduslik”, ja teisel pool kunst, mis seda pole. Turule orienteeritud majanduse puhul muudab selline lähenemine kultuuri olukorra veelgi keerulisemaks.
“Tegelikult on kunst alati olnud äri. Kunstile majandusanalüüsi meetmetega lähenemine on lihtsalt üks võimalus paremini mõista, kuidas see äri käib.” Antud tingimustel aitab majandusanalüüsi rakendamine kultuuri puhul leida säilitamis- ja arenemispüüdluste kooskõla – ja seda koostöös haridusega.
Kolmandaks. Kultuur allub ülemaailmsetele protsessidele. Mõnes sektoris loob välispidine surve suuremad nõudmised tehnilistele vahenditele ja tehnoloogiatele (näiteks raamatukogud, filmitööstus). Riiklikul tasandil tähendab see neis sektorites kõrgemaid ülalpidamiskulusid, ent samas ka kõrgemat käivet. Majandusteaduslike vahendite kasutamisega võivad majandusteadlased ette panna valiku – kas kulutada tehnoloogiate täiustamisele või mitte.
Neljandaks. Kultuur ja majandus moodustavad terviku. Teiste sõnadega on ühed sektorid, mis loovad kultuuritoodangu, teised sektorid, mis viivad kultuuritoodangu kliendini, ja kolmandad, mis kasutavad kultuuritoodangut oma toodete loomiseks. Suuremas plaanis mõjutab kultuur inimese elus kõike ning seda on põhjendatult samastatud elamisviisiga. Sel põhjusel ei ole kultuurikäsitamine majandusanalüüsi subjektina lihtne ülesanne. See tähendab, et kultuuri analüüsimisel majanduslikes terminites tuleb kasutusele võtta teistsugused meetodid.
Viiendaks. Tänu kõrgele välispoolsele mõjule toodab kultuur alati enam kui tarbib; see kujundab elustiili, tööjõu kvaliteeti, rahu ja üksmeelt jne. Majandusteadlased peavad määrama, mil määral tuleb kultuuri ühiskondlikest vahenditest toetada nii, et see säiliks, kuid oleks endiselt turgu mõjutavate jõudude ja konkurentsi mõjusfääris, seda kõike eeldusel, et toimub areng.
Kultuuri otseseid majanduslikke mõjutajaid võib iseloomustada mitme näitaja kaudu: riiklik ulatus, rahvuslik kogutoodang, toodang loomulikes ja rahalistes terminites, eksport, mõju investeeringutele. Kaudset mõju saab mõõta kasvanud majandusliku aktiivsusega teistes tööstusharudes, kasvanud tööhõivega, tööjõu kvaliteedi paranemisega, regionaalse arengu täiustamisega.
Majandusteadlaste jaoks olulised küsimused on toodang, turg, konkurents, rahastamine, töö organiseerimine, koostöö ja partnerlus. Need mõisted vajavad siinkohal selgitust.

Toodang
Et mõista kultuuri arengut, tuleb kõigepealt identifitseerida toodang ning hinnata seda võrreldaval ja arusaadaval viisil, nimelt rahas. Toote identifitseerimine on vajalik selleks, et defineerida analüüsiväli ja korrastada statistika. Tagajärjed ja mõjutused tuleb kokku võtta või neid üksteisega võrrelda, kusjuures hinnata tulebvõrreldava ühiku, nimelt raha abil.
Siiani ei peegeldu statistilistes ettekannetes otse ei kultuuritoodangut iseloomustavad näitajad ega seda puudutavad tootmisfaktorid (tööhõive kultuuris, investeeringud) – need on varjatud teiste näitajatega ja seega ei saa neid analüüsida. Väga võimalik on, et kultuuritoodangut ei ole rahvusliku kogutoodangu puhul täiel määral arvesse võetudki.
Kõige keerulisem teoreetiline probleem on kultuuritoodangu väärtus ja selle hindamine. Lihtne on kalkuleerida rahalistes terminites turul vabalt saada olevate kaupade ja teenuste puhul. Kultuuritoodete tähenduslik väärtusosis (mittemateriaalsed väärtused, mõju ümbruskonnale) tekib väljaspool turgu ja sel pole mingit hinda, mida kasutada nende turuväliste väärtuste arvestamisel. Probleemi sarnasuse tõttu on tehtud ettepanekuid kohaldada kultuuri puhul meetodeid, mida on kasutatud keskkonnatulude väärtustamisel.

Turg
Kui toode on identifitseeritud, tuleb otsida turg ja rakendada meetodeid turu saavutustele. Kultuuri korraldamine ja turustamine on mõisted, mida viimase kümne aasta jooksul on laialt kasutatud. Esimene reaktsioon oli hariduse intensiivistamine neil aladel. Kuid siiski vajavad spetsialistid oma kohustuste edukaks täitmiseks niihästi põhjalikumat kultuuriuuringut kui enam informatsiooni kultuuriarendamise ja turutrendide kohta nii kodu- kui välismaal.

Konkurents
Konkurents on kultuuris uus mõiste. Konkurents on tehnoloogia arengu peamine tõukejõud, kultuurile on see aga väga ohtlik. Majanduslik lähenemine aitab paremini aru saada konkurentsi suundadest ja reeglitest ning luua konkurentsi käsitlemise strateegiat.

Rahastamine
Klassikaliselt kasutatakse kultuuri rahastamiseks riigi raha. Et aga riigieelarve on järjest väiksem, ei piisa sellest kultuuri rahastamiseks ning selleks tuleb leida uusi vahendeid. On veel üks põhjus, miks kultuuri rahastamine vajab läbivaatamist, ja see on aina suurenev integratsioon majanduse suunas, mis muudab kultuuri iseloomu. Arvatakse, et tänapäeval on era- või turukaupade osatähtsus kultuuris kasvanud, mis tähendab, et kultuuri rahastamine ei saa enam toimuda ainult riiklikul tasandil.
Kui kultuur on osa kõigist majandussektoritest, võib seega taotleda toetust kõigist majandussektoritest. Küsimus on selles, kuidas saavutada toetuse võrdset jaotamist otseste tootjate ja kaudsete kaasaaitajate vahel. Nii on selge, et turumajanduslikus süsteemis tuleks kaastööd, mis see ka poleks, kirjeldada ärimaailmale arusaadavates kvantitatiivsetes ja kvalitatiivsetes terminites. Kultuuri käsitlemine majandusteooria terminites aitab selgitada, millist kasu iga sektor kultuurist saab, motiveerides rahastamist.

Koostöö ja partnerlus
Kui majanduslik integratsioon turumajanduslike protsesside läbi kasvab, peavad ka institutsioonid rohkem integreeruma. Kultuuri rahastamise aluseks on kaks suunda – koostöö ja partnerlus. See ei puuduta ainult kultuuri ja teiste majandussektorite suhteid, vaid ka suhteid ühe riigi erinevate kultuuriharude vahel.
Sellest lähtuvalt tuleks administratiivsel tasandil teha muudatusi, mis aitaksid kaasa erinevate kultuuriharude koostoimimisele. Teisest küljest peab kultuur institutsionaliseerima oma kohalolu teistes sektorites, st. aktiivsemat osalemist teiste sektorite arendusprojektides. Kultuur peab õigustama oma kohta ja rolli iga probleemi ja projekti juures ning algatama usaldusväärseid ideid koostööks. Ka siin on keskkonnakaitse heaks näiteks. Pärast pikki arutelusid ja keskkonnakaitseasutuste järjekindlat survet üle kogu maailma on praeguseks selge, et keskkonnakaitset tuleb arvesse võtta kõigi projektide ja ettepanekute juures, mis võivad avaldada mõju loodusele või inimeste tervisele. Keskkonnakaitse on tihedalt seotud mõistega “stabiilne areng”.
Minevikku esindava ja säilitava ning oleviku ja tuleviku väärtusi kandva kultuuri hoiak peaks olema samasugune. Tõenäoline on, et selle eesmärgi saavutamisel on oluline koht rahvusvahelisel koostööl.

Raita Karnite,
Läti Teaduste Akadeemia Majandusteaduste Instituudi direktor
Tõlkinud
Kätlin Kaldmaa

Teksti aluseks on ettekanne 26. ja 27. oktoobril Tallinnas toimunud konverentsil “Uued võimalused Eesti, Läti ja Leedu kultuuripoliitikas”.