Detektiiviks saada tahtsin kord minagi. See soov on dokumenteeritud mu lasteaia lõputunnistusel. Hiljem hakkasin aimama, et krimifiktsiooni (eriti mõrvaloo) ja tegeliku juurdlustöö vahel on määratu erinevus. Inimese tapmine, kahtlusaluste hingesaasta ilmsikstulek ja nende kummatine näiline lunastamine “tegeliku” mõrtsuka avastamisel on kujunenud üheks meelelahutuse anriks ning see tõik on ühtaegu eksistentsiaalselt õudne ja kosmiliselt naljakas.
Enamasti võimendatakse krimifiktsiooni üht olemust teise arvel. Lugejale/vaatajale/kuulajale võidakse sisendada, et ta ei või kuskil ega kellegi pääle kindel olla, ka mitte iseenese pääle – iga hetk võib hämaram pool kellestki võitu saada, riskantsest mängust saab räige tõelus ning argirütm paisatakse pöördumatult segi. Või siis jällegi on krimka pelk salongikomöödia, mis võimaldab lugejal/vaatajal/kuulajal hämarapoolsusest distantseeruda, jälgida hää-kurja võitlust kui kelmikalt kõhevil nukumängu ja tunda rõõmsat kergendust omaenda vankumatust normaalsusest. Kuid mulle tundub, et kõige autentsem on krimka õuduse ja nalja tasakaalus, pidevas ja lõpuni väljapeetud nendevahelise üksteiseksmurdumise punktis. Struktuurselt autentne seejuures mitte läheduses argijuurdluse käigule, vaid ehk isegi maksimaalses kauguses sellest, kajades tõelusele vastu fiktsioonipeegli kaugeimast sügavusest; kuid seda enam peab kaja emotsionaalselt sööstma läbi mänguruumi piiril asuva lugeja/vaataja/kuulaja skepsisest, eitamatusse äratundmisse.
Sestap pani lavastaja Vahur Kelleri intervjuu Sven Karjale (Postimees 20. X) mind uuslavastusse üsnagi ettevaatlikult suhtuma, kuivõrd Keller väitis end “kindlasti mitte” tahtvat “anri üle nalja heita”: “Olen püüdnud rõhutada, et õud ja oht, mis tekib laval näidatud mikroühiskonnas, on reaalne: iga hetk võidakse keegi tappa.” Samas on Agatha Christie’ algtekst ja ka Edgar Alleni dramatiseering väga ilmselt just ülalmainitud tasakaalu arendav krimka, kus psühholoogiline pinge on loodud mitmete klassikalise komöödia vahenditega nagu sugukondlikud varjamised ja äravahetamised. (Loodan, et arvustuse lugejad andestavad mulle viidete ja näidete ebamäärasuse – kuid krimka tutvustamisel oleks detailsus ju karuteene!)
Vaevalt maksab siis imestada, et kui lavastajakontseptsioon vedas pendli tõlgendusruumi ühte serva, kõikus lavalejõudnu ise teise? Vanemuise “Kutse mõrvale” oli esietendusel siiski üsna üheselt salongikomöödia. Pigem imestasin, kuivõrd too tasakaal siiski hetketi taastus – ent ikkagi kõikuva pendli põgususes; kunagi polnud mul päris õudne ja päris lõbus ühtaegu. Eeltutvus tekstiga mitmes variandis (romaan, Pärnu teatri aastatetagune lavastus sama dramatiseeringu alusel, briti teleseriaal romaani põhjal) ei olnud siin mitte segav, vaid just soodustav faktor: teadsin toda õudlõbusust igatseda näiteks Dora Bunneri (Herta Elviste) sünnipäevapeost – kuid pinge saalis tõusis ilmsesti pigem seepärast, et tükk aega justkui polnud midagi juhtunud, mitte gradatsioonis, mida eeldas näiliselt suvaline ja tegelikult siiski aimatavalt karmile kulminatsioonile viitav teelaua-keskustelu.
Rääkimata siis argisematest situatsioonidest: ma vaatasin neid inimesi nende “majas” ega suutnud uskuda, et sääl on toimunud mõrv. Kui tegelikkuses on toimunud isegi midagi suhteliselt vähem traagilist – kellegi loomulik surm või siis sissemurdmine –, on inimesed aina halvasti varjatud pinges. Nad püüavad teha näo, et kõik on korras ja nad on juhtunust üle saanud, kuid ikkagi võpatavad iga krõbina pääle; näperdavad midagi, ise seda märkamatagi; räägivad rusutult, vastumeelselt, lauseid katkestades ja alla neelates; siis äkki purskudes kiledahäälselt kohatutesse naljadesse või südamepuistamisse, et kohe jälle kalkvelsilmil endasse tõmbuda. Little Paddocksi majulised aga enamjaolt artikuleerisid selgelt, ei kaotanud vihastudeski enda üle kontrolli, esinesid, lahutasid publiku meelt, tegid hääd teatrit. (Üks tegelastest siiski närveeris veenvalt, aga ma ei ütle, kes… olgu see kogu trupile stimulatsiooniks!) Selle pideva pinge puudumine muutis aga lausa uinutavaks need stseenid, mis olid kavandatudki päämiselt informatiivseks, vajalike taustfaktide esituspinnaks (näiteks arutelud Goedleri päranduse üle), millele ju vaataja tähelepanu pidanuks eriti ergastatud olema.
Mitte et millalgi päriselt igav hakanuks. Lavategevus püsis valdavalt küllalt särtsakana. Kuid see särts oli saavutatud asendusvõttega ehk karakterrollidega. Õigupoolest oli küll hetki, kus laval olid ühtaegu veenvalt naeruväärne ja kõhedusttekitav atmosfäär – kuid kummati ei kippunud need eriti kokku saama. Mõnikord tundus, et toimumas on kaks erinevat etendust. Ühe tegelased olid salapärasemad ja vaoshoitumad (Külliki Saldre kui Miss Blacklock ning ta noored kodakondsed Riho Kütsari, Helena Merzini ja Marika Barabanštšikova mängituna), teise omad jälle koomilisevõitu (Herta Elviste õnneleenalik ampluaaroll Dora Bunnerina, Aivar Tommingase inspektor Craddock – õige küll, ka tema mõjus närviliselt, aga tema ju just poleks pidanud!) või suisa groteski kalduvad (Swettenhamid Liis Bender ja Margus Jaanovits, Katrin Pärn teenija Mitzina). Eriti Katrin Pärna Mitzi puhul tundsin kahju mõneti pääliskaudsest lähenemisest huvitavale rolliülesandele: milliseid vigu võiks inglise keeles teha idaeurooplanna – eeldatavasti lisaks juuditar – ja kuidas seda eesti keelde üle tuua? Mitzi aga lihtsalt kõneles kanget ja kandilist eesti keelt, liiatigi tuntava järjepidevuseta vigades. Vahest ka liigagi üheselt elizadoolittle’liku bravuuriga, kui ometi sõnutsi vihjas end olevat hääst perekonnast. Seesinane pärit- ja kohaloluline ambivalents – sotsiaalse rolli muutumine ja selle mõju psüühikale, ka mujalolu kui varjupaik ja mujaltolek kui kahtluseallikas on aga näidendi üks intrigeerivamaid kõikehõlmavaid allhoovusi, mis antud etenduses jäi paraku unarusse (mitte siiski lootusetult).
Nood kaks erinevat etendust nõelus siiski kokku Maimu Krinali Miss Marple. Kui brittide Joan Hickson ja pärnakate Tiia Kriisa olid lausa ujeduseni reserveeritud (ohtlikud just oma varjatud terasuses), ning Eesti tele-Marple Ita Ever jällegi kelmikas ja kildupilduv kodanlasprouakene, siis Maimu Krinali lahendus asub kuskil vahepääl, tasa ringi uidates ja ometi pidevalt nähtut analüüsides, säästes sõnu vaid olulise jaoks; sooja ja hoolitsevana, kuid kriisihetkes ootamatult külma närviga. See on common sense’i kehastus, mis võib sama hästi kuuluda nii inglise kui ka eesti kultuuriruumi. Võib-olla ka seepärast, et Maimu Krinal ei proovinudki iga hinna eest näida inglaslik, nagu enam või vähem tundusid püüdvat teised tegelased, jäädes seetõttu ikkagi tuntavalt eestlaslikeks?
Õigupoolest on aga vägagi raske väita, kuivõrd tasakaalu taotlemine lähte- ja sihtkultuuriruumi vahel võiks lavastuses õnnestunud olla – kuna lavastusruumi kaart suudab vaataja põhjalikult ära eksitada. Ehk siis, kavalehes on nii kultuurid kui krimifiktsiooni olemuslikud osapooled kurvastavalt maitselagedal moel puntrasse mässitud. Nii on kava kaaned kujundatud vana ajalehe kuulutusrubriigi stiilis – kuid et inglise lehte vististi polnud võtta, on kuulutused pärit ammusest Postimehest. Ainult et… “Kutse mõrvale” tegevusaeg on pääle Teist maailmasõda ning sõja vari on näidendis vägagi tuntav. Kava kaaned on aga kirjatud sõjaeelse Eesti teatistega! Muidugi poleks ka stalinistlikud väljalõiked kõlvanud, kuid säärane sõjateema eiramine pääliskaudse “vana hää Eesti” ja “vana hää Inglismaa” kõrvutamise kasuks ei tundu siiski õigustatuna. Seda enam, et näidendit esitletakse säälsamas kavas ikkagi “kriminaaldraamana” – ning kas pole üks draama olemuslikumaid jooni mikro- ja makrokatastroofide suhe, isiklike murdumiste kumuleerumine ühiskondlikuks või globaalsekski ja ühiskondliku (või globaalsegi) murdumise järellainetus inimeludes ja väärtushinnangutes?
Lõplikult keeratakse kavas vint üle trupi tutvustuses, kus lavastusega seotud inimesi on pildistatud tänapäevasis argirõivais, teatri interjööris üksteist burlesksel kombel mõrvata üritamas. Kuidas peaks see (Huizinga-tsitaadi ja seltskonnamängude kirjeldustega tsementeeritud) “mängulisus” kokku sobima lavastaja väidetega, et mingit paroodiaelementi pole kavatsetud ja et “kriminullis on säilinud aukartus elu ees”? Vahest peakski see karjuv kontrast vaatajas tolle tarviliku õudlõbusulamina vastu kajama – kuid hoopis summutab lavateose enese hääled, säälse teemade ja allhoovuste külluse, pöörab keeruka mõrvaloo pelgaks võllahuumoriks.
Üks etenduse liigutavamaid stseene oli kantud küsimusest, kas rahajahil oma mina mahasalanu on üldse võimeline siiraiks tundeiks. Ma ei ole kindel, et saalist õdusasse täisvalgustuses interjööri kohvi ja konjakit mekkima astuvad vaatajad sedasama ka teatrilt küsisid. Mina küsisin – ega saanud vastust. Aga ma tahaksin uskuda, et on võimeline.
“Kutse mõrvale” esietendus kogu oma hõlpelu-otsingute kirevas identiteedihägususes oli nõnda siiski ka flaieriks, veenvaks soodus-lubatäheks järgmistele ja kindlasti tõsiseltvõetavamaile etendustele, ka sama trupi ja teatri järgmistele tõsisematele (krimka)lavastustele.