Kultuurikolled¯i Tartu-gastrolli võiks võtta kui kultuurisündmust mitteformaalide jaoks. Isegi topeltmõttes. Laval olid Viljandi teatritudengid, niisiis EMA lavakunstikoolile alternatiivi pakkuvast teatrikoolist, toimumiskohaks värskelt ristitud Teatrilabor, Vanemuise kui Tartu teatrielu tsentrumi suhtes teisene näitlusfirma. Meeldivalt rahvarohkes saaliski torkas silma nägusid, kes kohe kindlasti mitte ei kuulu “päristeatrite” stamm-publiku hulka.
Nii et järjest enam kerkib esile tendents, kus suure hulga noorema publikumi teatrileigus ei ripu ära mitte niivõrd huvipuudusest teatri enese vastu, kuivõrd on seotud ületamatu(?) tõrksusega sisenemisel etableerunud, “tärgeldatud” teatrihoonete uksest. Võrreldagu vaid noorpubliku huvi kaasaegse(ma) tantsu vastu! Ei saa ju öelda, et kõik riigiteatrite tantsuprojektid oleksid nii radikaalselt teine tera kui Von Krahlis (või kuskil veel “nurgatagusemas” kohas) viljeldav. Näiteks siinsamas Tartu Teatrilaboriski tuli S.P.A. trupil oma “Suure Sekundiga” anda koguni lisaetendus, et kõiki kaasaegse koreograafia huvilisi ära mahutada.
Viljandi noored pakkusid oma eakaaslastele välja kaks Ingomar Vihmari lavastatud lugu, mis kumbki, julgen oletada, ei ole potentsiaalsele sihtrühmale lugudena just väga tuttavad. Eriti (taas kord!) marginaalne leid ses kontekstis on ilmselt Antti Tuuri korraga mitut keskea kriisijuhtumit eritlev “Novembri lõpp”. Aga ega kirjanduslik materjal siin see peaasi polegi, vaid ikka interpretatsioon ja aktsendid ning Vihmar interpreteerib teksti tunduvalt aktiivsemalt kui keskmine eesti teater. Ent kui Tuuri puhul saab rääkida teatavast dekonstruktsioonist (stseenide terav läbilõigatus, rolli ja osatäitja ealine mittevastavus, jne., pikemalt vt. ka Arter 7. X), siis Dylan Thomasega on juhtunud midagi sootuks pöörast. Valdavalt tegelaste sisekõnelustele, sõnastatud sisekaemuslikele refleksioonidele rajatud tekst on seekord muutunud peaaegu otsast otsani mingiks mulisevaks, kiirkõneliseks, lärmakaks, mulisevaks, deklamatiivseks, näkkupaiskavaks, mehaaniliseks, pasundavaks ja veel ja veel kord mulisevaks makro-massiiviks. Isegi mõningate formaalsest “näitlejateesklusest” puutumata lõikude puhul pruugitakse programmilist puänti, üleminekut argikeelsele intonatsioonile või eelnevat eitavale rõhumuutusele. Või siis tõmbab need passused poeetilistest kõrgustest maa peale näitleja võõritav sakris-samm või särjesilm, mis kuskil hoopis-hoopis kaugel näib viibivat. Või ka pea pidevalt kohal viibiv pealtvaatajaskond, vähemalt need kaks DJ-likku karnevalikostüümides noorsandi, kes korrigeerivad Llareggubi elanike avalikkuse ette paisatud pihtimusi valguspuldi ja trummikomplekti näppimise või siis oma pilkude ja kulmukergitustega.
Mille vastu võiks loomulikult ka protesteerida: Dylan Thomase, XX sajandi ühe suurema poeedi sõna on muudetud millekski tähtsusetuks, peaaegu prügisarnaseks! Kas polnuks kohasem kuuldud glossolaaliate autorina kasutada mõnd “vähem väärikat” klassikut? Kuid ometi “töötab” see lavastus kui ennast tõestav (teatri)teksti dekontekstualiseerimise näide: kirjutatud sõnaga julgelt opereeriv, kuid mitte ka viimast naeruvääristav või tagaplaanile tõrjuv (Piimmetsa-loo kohati monotoonseks kiskuv kisendamine viis siiski korraks mõttele, kas pole siin eos üks väga huvipakkuv peaaegu või päris ilma sõnadeta etendus?).
Kõige lihtsamalt öeldes: kirjapandud lugusid on vaja selleks, et ära rääkida omaenese lood. Väliselt vägagi dünaamilised, kohati ekstaasini rähklevad ja tudengiteatrilikult lennukad, on mõlemad lavastused oma sisekoelt üsna vaiksed ja tasases rütmis voogavad mõtisklused. Ei tea, kuidas mujal, kuid Tartu laboriõhustikus leidus kaasamõtlejaid. Mõeldi... millest? Sellest, et sina ja ainult sina võid kuulda ja ka näha magajate silmade taga teid ja maid ja labürinte ja värve ja hirme ja vikerkaari ja viise ja ihasid. Sellest, et aeg läheb mööda. Meil siin, Piimmetsa vilus.