Olev Subbi: lõpptulemus on ikkagi inimene
|
Olev Subbi. Tüdruk avatud akna all. 1977. |
Tallinna Kunstihoones on 6. augustini avatud
maalikunstnik Olev Subbi juubelinäitus “Olev Subbi – maale möödunud sajandi
viimasest kolmandikust”, millel on väljas märtsis 70. sünnipäeva tähistanud maestro
looming aastatest 1965 – 1999.
Kas teie loomingu arengut ja muutusi selles oleks võimalik seostada muutustega ajas,
käsitleda seda oludele vastandumisena?
Kõigepealt, esimesed tööd viimases saalis on maalitud tükk aega enne teie
sündimist, nii et neid olusid ei saa te kuigi hästi tunda. Teiseks, see
“vastandumine” pole päris õige sõna, kuigi ka mitte vale. Olen alati leidnud, et
kunstide jaoks on olemas üks teine keskkond, mis eksisteerib kogu aeg – me ei ela
selles keskkonnas, milles elavad kunstid. Mõnikord suudame me küll selle piire ületada,
kuid maalikunst on väga omaette seisev nähtus, mis ei ole kuigi mõjustatud ühiskonna
elust. Nii et soov näha ühiskonna arengut ühe autori arenguloos, sotsioloogiline
lähenemine kunstile, on kaunis nõukogudelik. Kunst eksisteerib iseseisvalt.
On kunst siis pelgalt esteetiline nähtus või ideaalmaailm?
Kunst on iseseisev – ja iseseisev ning esteetiline ei ole sünonüümid. Ma arvan, et
kunstil õnnestub vahel olla ideaal, kuid ta pole selleks kutsutud. Tuleb ikka arvestada,
et ta on paralleelmaailm, kus meil mõnikord õnnestub olla põhimõttekindlam ja end
filosoofiliselt paremini väljendada, olla rohkem iseenda nägu. Eksisteerimiskeskkonnana
on ta ideaalkeskkond: kõiki neid soovitusi, mida filosoofid meile aegade jooksul andnud
on, on äärmiselt raske ellu viia, kunstis see aeg-ajalt õnnestub, elus peaaegu mitte
kunagi.
Teie tegevust on alati seostatud iluga. Kas te loote uut ilu või pigem peegeldate
olemasolevat?
See on seesama tegevus – luua uut või olemasolevat kajastada. Ilu on äärmiselt lai
mõiste ja iluga opereerib tahes või tahtmata iga kunst. Mõnikord püütakse muuta
arusaamasid ilust, mõnikord just nimelt kinnistada juba juurdunud arusaamu, aga ilu on
meie suhe ümbritsevaga, positsioon esemete ja nähtuste suhtes, ja sellisena
möödapääsmatu. See mõiste on aga nii lai, et need, kes näiliselt tegelevad inetuga,
ebatavalisega, nemad taotlevad lihtsalt oma ilu. Ütleme, kui keegi maalib sõjakoledusi
– ega ta unusta seejuures ära, et tema pildi faktuur peab ilus olema. Ilu selles
mõttes, nagu mina seda kasutan, on inimese taotlus kunstis. Kõik taotlevad oma isiklikku
ilu, osa häbeneb seda sõna kasutada, aga see on nende probleem.
Kas võib väita, et ilu teie loomingus on eelkõige harmoonia ja tasakaal?
Minu arvates. Aga kellegi teise jaoks mitte. Ega harmoonia ja tasakaal ole ühtmoodi
mõistetud terminid. Mul on väga hea kolleeg, meie arusaamad harmooniast on aga sellised,
et kui ma tema tööd vaadates leian, et seal on huvitav dissonants, väidab ta vastu, et
teeb ju harmooniat. Need mõisted võivad täiesti mitte kattuda ka samal ajal töötavate
professionaalide jaoks.
Kas naisaktid teie maalidel on eelkõige esteetilised objektid, väljendamaks sedasama
ilu, või on naiselikkus teie jaoks omaette väärtus, mida soovite rõhutada?
Kardan, et teie lähtepunktist ei saa sellele probleemile väga hästi ligi. Ärge
rääkige naistest, rääkige piltidest. Te ei ole neid naisi kohanud ja ilmselt kunagi ei
kohtagi, olemas on pildid. Naine on, vähemalt mehe jaoks, suurepärane maailma sümbol,
ta on sümbolina väga mahukas. Mehe suhtumine naisesse kirjeldab väga hästi tema
suhtumist maailma, see on tihti selle maailma väga teravalt tema poole pööratud külg,
ja seetõttu loodan, et need naisekujutised minu piltidel ei ole väga isiklikud, vaid
omavad veidi rohkem kaalu kui ühe naise kirjeldus.
Näitust avades ütlesite, et kuigi maalite publikule, püüate tööd tehes selle
unustada. Milline on teie jaoks publiku roll ja kui tähtis teie tööde edasine elu?
Ütlesin sõna-sõnalt: “Pildi õnnestumise huvides püüan maalides mitte mõelda
nendele, kes seda pilti vaatavad, aga kõik oma pildid olen ma maalinud teile.” Pildi
muudab iseseisvamaks ning loomisprotsessi loomulikumaks ja vabamaks, kui maalides mitte
mõelda võimalikule formaalsele, sisulisele, majanduslikule või psühholoogilisele
tellijale. See tuleb pildi kvaliteedile kasuks ja seega tegelikult ka tulevasele
vaatajale, nii et see suhtumine ei ole mingil juhul üleolek vaataja suhtes. Minu huvi
piltide käekäigu vastu piirdub peamiselt sellega, et jälgides hoolikalt tehnoloogiat,
teen võimalikuks nende piltide säilitamise pikka aega, kui kellelgi on see soov.
Mida arvate kriitiku rollist kunsti tõlgendamisel, on teile mõni teie loomingu
käsitlus südamelähedane?
Ega kriitika mind ei huvita küll. Mind see ei tohigi muuta ja abi ei ole temast
kunstnikule kunagi. Kriitiku töö ei ole ju kunstniku, vaid vaataja abistamine. Aga mina
olen kehv vaataja, ma teen ise pilte. Muidugi, niipalju see mind huvitab – et kui ma
vaatan, et kunstikirjeldaja on andnud vaatajale väga raskesti kasutatava võtme, siis on
mul sellest kahju, et ta teeb pildi vaatamise raskeks. Minu loomingu kohta on aja jooksul
öeldud küll üksikuid tabavaid lauseid ja komplimente, millel olen leidnud olevat
põhja. Heameelt on teinud, kui on kiidetud mu loomingu neid aspekte, mida olen püüdnud
isegi saavutada. Mõne kriitiku arusaamine kunstist on mulle südamelähedane olnud, aga
mul ei ole lemmikkriitikut, ja ega ühtki suuremat ülevaadet polegi keegi kirjutanud. Nii
et ei saa öelda, et keegi oleks mu loomingut väga hästi tõlgitsenud või kellegi töö
mulle tunduvalt rohkem meeldiks kui mõne teise oma.
Kuidas suhtute kuraatori rolli? Kas võiks teie enesegi tegevust näituse “Eesti
maalikunst aastatuhande vahetusel” koostajana sellega seostada?
Sellest järgmisest näitusest ma ei tahaks enne rääkida, kui see on lahti, siis on
selle koostamise printsiibid mõistetavad, ette ei tahaks seda tõesti kuidagi seletada
ega reklaamida. Mulle on jäänud niisugune mulje, et kuraatori seisus teatud näituste
puhul, mida olen Tallinnas näinud, on kirjandusliku või filosoofilise idee teostamine,
kus abimaterjaliks on kunstnike tööd. See on väga autorlik, väga isklik, ja on peaaegu
ükskõik, kelle töid sa kasutad. Need, kes kuraatorinäitusel aitavad seda ideed ellu
viia, ei ole tegelikult näitusel esinejad, neid ei peaks tulemus üldse huvitama, kui
neid just ei solvata. Sest ei eksponeerita üldse kunsti, vaid ühte mõtet, see on
kuraatori mõte, ja tööd on illustratsioonid, nii nagu maalija pilt koosneb
pintslilöökidest ja ükski löök omaette ei maksa mitte midagi.
Kas teie käesoleva näituse puhul selle kronoloogiline reastatus ei viita siiski ka
süstematiseerivale käele, loodud uuele tervikule?
Ei, sest selle näituse koostamisel, nagu ka varem, kui ma näituste koostamise ja
kujundamise juures olen olnud, on soov ikkagi see, et pildid oleksid võimalikult hästi
vaadeldavad ükshaaval ja et nad pääseksid mõjule. Nii et naabruse valik pole mitte
selleks, et kolme pildiga kokku midagi öelda, vaid et igaüks kolmest oleks paremini
vaadeldav. Ja kronoloogiline järjestus, mida vähemalt saalide viisi on järgitud, on
selleks, et pilte oleks kergem vaadata, sest 35 aasta jooksul autor muutub ja võivad
tekkida arusaamatused viimaste ja varasemate piltide vahel. Maalikunsti mõistmine on aja
jooksul muutunud nii kardinaalselt, et see võib tulla kahjuks mõlemale pildile. Praktika
on näidanud, et ajas lähestikku maalitud pildid ei ole üksteise suhtes hävitavad,
võib aga juhtuda, et eri aegade pildid hakkavad teineteise mõju vähendama. Näituse
kujundamisel ei ole piltide naabrus valitud mitte selleks, et neid vastandada või
kõrvutada, vaid lihtsalt, et naaber teeks teise iseloomu paremini mõistetavaks. Näituse
kujundamine on ka omaette töö, see sarnaneb natuke tõlketööga: kui raamat on hästi
tõlgitud, siis me tavaliselt ei vaata tõlkija nime, aga kehva tõlke puhul leiame selle
otsekohe. Hästi kujundatud näituse puhul ei märka keegi kujundaja tööd ega tule selle
pealegi, pildid on aga kergemini vaadeldavad ja vaataja leiab meelsasti, et näitus on
hea.
Olete öelnud, et aja jooksul arenedes ja edasi püüeldes olete midagi uut võites
pidanud vahel ka millestki vanast loobuma. Kas ajaloolise maalikogemuse ja isikliku arengu
baasil oleks võimalik ka areneda mitmes suunas korraga, ja kas see on see, mille poole
teie püüdlete?
Kui see oleks võimalik, oleks keegi seda kunagi teinud, aga ma ei ole küll kuulnud. Uue
võitmine käib ikkagi millestki loobumise hinnaga, sest kõik erisuunalised soovid ei saa
ühte pilti mahtuda. See on möödapääsmatu, aga vahel on kahju, sest mõnikord annab
see vihje sellest, mida muud antud materjaliga oleks teha võinud. Maalimine ise on aga
siiski lootusrikas situatsioon – see, mida ma teen, on olulisem kui see, mida ära
andsin. Hiljem võivad tekkida kahtlused, töö ajal mitte. Soov mitmes suunas korraga
liikuda on peaaegu alaline loominguline situatsioon. Kui need suunad on ristuvad ja ühes
suunas minek viib teisest eemale, ongi käes loomingulise valiku hetk. Nii et töö
õnnestumise alus ongi valida õige liikumissuund.
Kas teie rolli kunstnikuna teeb kergemaks või raskemaks tõsiasi, et teie tegevusala
minevik ulatub sedavõrd kaugele ja on nii rikas?
Ei ole võimalik kujutada ette maailma esimest kunstiteost, ikka on sellele veel midagi
eelnenud. Ma ei kujuta ette eelkäijateta kunstnikku. Kõik need eelkäijad on ühtemoodi
aidanud ja seganud järelkäijaid – omada eelkäijaid tähendab ka omada enda ees
tallatud radu, kuhu ei tahaks minna. See on kunsti alaline situatsioon olla ahelalüli ja
omada ees pikka tuntud ahelat ning järel pikka tundmatut, võtta arvesse kõike, mida me
kunsti kohta teame ja siiski veel midagi teha. Nii et ma ei oska öelda, kas see on hea
või halb, see on möödapääsmatu kunsti eksistentsi vorm.
Teil on sedavõrd selge arusaamine ja kindlad tõekspidamised kunstist, kuidas need on
tekkinud?
Need tekivad ikka ainult pikaajalise tööga. Palju aastaid tagasi olin seisukohal, et
kunstnik seisab oma töö varjus ja tema isik pole eriti tähtis. Praegu arvan, et
piltide, mida kunstnik elu jooksul teeb, üks funktsioon on muidugi täita muuseumite
ladusid, aga teine – muuta kunstnikku, lõpptulemus on ikkagi inimene.
Siiski on teie jaoks väga olulisel kohal ka maalitehnika?
Mida kaugemale tagasi maalikunsti ajaloos, seda rohkem on pööratud tähelepanu heale
tehnikale, mängureeglitele, võtetele, kuidas saavutada maalis tolle aja mõttes häid
tulemusi. Mida edasi maalikunst on arenenud, seda vähem tähtsaks on muutunud tehnoloogia
roll. Maalikunsti ajalugu tunneb juhtumeid, kus tehnoloogia tõttu on pildid hävinud, see
on tehnoloogia ja kunsti arengu konflikt. Aga tegelikult on lootus väljendada ennast,
pööramata tähelepanu vahenditele, naiivne – kuidas sa ikka luuletad, kui pole ära
õppinud keelt. Professionaalsus on eri aegadel erinev. Kui kunagi oli tähtis, et
natüürmort või sidrunikoor sellel oleksid täpselt maalitud, siis mõnisada aastat
hiljem huvitas kunstnikku palju rohkem pintslilöök, millega ta sidrunit kujutab, kuidas
see lõuendil välja näeb. See oli uus professionaalsus, mis tegeles rohkem autori
käekirjaga kui loodusest saadud impulssidega. Ja nii on see professionaalsus kogu aeg
muutunud. Professionaalsus pole mitte oskus eset kujutada või kujutamata jätta, vaid
oskus oma soove väljendada, kõige otsem tee oma soovi teostamiseks.
Kas professionaalsus eeldab ka oma ühiskondliku rolli määratlemist?
Oma koha otsimine ühiskonnas või ajaloos on juba filosoofiline probleem. Seegi on
vajalik – tipp-professionaali filosoofiata ei ole.
|