a. välimusest

But we’re trash, you and me…

Suede, “Trash”

Välja näeb “Mõru maik” väga trendikas, meenutades väheke Võitlevat Sõna. Mitte ai nult selle tõttu, et ta oleks justkui sulatinasse kastetud, vaid ka lehtedel on küljes imeõhuke sinakaslilla helk, mis tugevam siis, kui lehti üksteisele lähemal hoida. See värv – või pigem selle värvi toime – meenutab neid lokaalide lampe, mis muudavad hambad tontlikult helkivaks.

b. sisemusest

I’m aching to see my heroine…

Suede, “Heroine”

Igasugune debüüt on hell asi. Hiram oleks justkui enesekaitseks muutnud raamatu väliselt soomustatud telliskivi sarnaseks.

Loomulikult on Hirami debüüti kerge rünnata. Ja ma ei räägi siin (ainult) Oskar Kruusist ja Heino Puhvelist, kelle jaoks “Mõru maik” võib väga kergesti olla jälle üks lüli postmo dernistliku peataoleku ahelas (tegevus ei toimu ju mitte mingil juhul Eestis, vaid pigem ikka kusagil Londonis või Manchesteris).

Siis võib talle veel ette heita igasugu asju. Noh, et elab välja oma provintsikompleksi, püüdes kujutada edukaid, andekaid (lausa geniaalseid), meedia tähelepanu keskmes olevaid noori inimesi õnnetuna. Või: peategelane Alex sooritab auhinna võitnud Ophelia rolli, olles samal ajal hingeliselt hulluksminemise ja kokkuvarisemise äärel. Sellist lugusid leidub ju ülipalju! Kas on sellest vaja jälle kirjutada!? Jne., jne., jne., jne., jms., jpm.

Mulle “Mõru maik” meeldis. Seda oli hea lugeda. See oli lugu, mille hoovuse tajumiseks pole vaja jõupingutusi. Tekst hakkas kaasa kiskuma ning on hea, et Hiram on seadnud jutustamise esiplaanile – kuigi “Mõru maik” tegeleb loo esitamise kõrval ka sellega, kuidas lugu esitada. (Sellest allpool.)

Ja olgu, mulle – nagu “Mõru maigu” peategelasele Alexilegi – meeldib ka Suede.

Teisikud ja kolmikud

we’d take the pills to find each other

Suede, “New Generation”

Pealegi ei ole asjad Hirami raamatus nii lihtsad. Ütleme nii: lähtekohta – üliandekat ja üliõnnetut noort, kuulsat ja ilusat inimest – võib pidada klišeelikuks. Seda, kuidas lugu edeneb, mitte. Alexi poiss-sõber – üliandekas ja väga ilus muusik Carl väga kuulsast ja heast ansamblist Z – ei ole sugugi selline klišeerokkar, kes loobib klavereid aknast alla või sõidab/tulistab/manustab enda/oma parima sõbra purjus peaga surnuks. Carl on pigem selline keskendunud, enesessetõmbunum, narkotsi ka vist eriti ei pane.

“Väike depressiivne tirts” Alex vist neelab rohkem. Peale selle on ta bi ja Hiram kulutab üpris sauterlikke ridasid Alexi riietumiskirjeldustele. Siiski ei ole Alex selline üheplaaniline pool-libu, kes tuigerdab seltskonnas ja imeb kõrt. Hiram hoiab Alexit väga diskreetselt, ta ei kirjelda eriti tema kehakuju, tema suguakte Carliga – ainult aeg-ajalt poetab ta lause verekaotusest. Üks huvitavamaid “Mõru maigu” telgi ongi Alexi alaväärsuse kasvamine, tema mässumine oma alaväärsusesse, mis tingib selle, et riietumiskirjeldused kaovad ning igaüks, kes teab, mida südametunnistus inimesega teha võib, tunneb Alexile kaasa.

Alexi tegudele annab ulatuse ja Carli olekule annab kuju just Carli vend Cal – suitsiidne vennike. Nii nagu Alex on andekas näitleja ja Carl andekas muusik, on Cal andekas luuletaja. Cali mahasurutud destruktiivsus moodustab esiteks huvitava paari Carli vaoshoitud kindlameelsusega, nende suhe ähvardab plahvatada Caracalla ja Geta; Kaini ja Abeli konflikti sarnaseks, aga ainult ähvardab: Carl on liiga kaine ja Cali enesekesksus on liiga jõuetu. Vennad moodustavad Alexiga kumedalt heliseva triangli. Kusjuures Carl – rockstaar – osutub vast kõige kaugemalseisvaks hävingu mõrust maigust.

See kolmik moodustab “Mõru maigu” unenäolise maailma põhitelje, mille kiud aineks on alaväärsuse küsimus. Seda küsimust ei tahaks siinkohal hakata lahti harutama, sest ühelt poolt on ta harutamatu ning teisalt jällegi pole mõtet tervet raamatut ette kanda.

Hävingu aimdus ja teostumine

She and I into the night

Suede, “Still life”

Hiram oskab oma ees- ja küsimärkide võimendamiseks kihte seada. Alexi väljajoonistumisel hakkab silma kolm peamist. Esiteks: Alexile meeldib Suede’i “Still life” ja teiseks: tema lemmiknäitleja on Michael Wincott, kes on kinolinal esitanud igasugu jõletisi, nagu Alex Proyase kaames filmis “The Crow”, kus ta mängib tegelast, kes sööb inimese silmamunasid ja on üldse üks väga retsidivistlik, aga samas stiilne ja cool lokaal-Hitler. Tavaliselt leiab Wincott filmis surma. Nagu filmides “Alien Resurrection” ja “Strange Days”. Nii et Wincotti ja Suede’i “Still life’i” ümber hõljub morbiidsuse aur, mille taustal Alex üha rohkem nurka surutakse. Isegi ta vaimustus Wincotti vastu hakkab surema.

Ning kolmas: Ophelia. Ühelt poolt ühendab Alexi esinemine “Hamletis” popkultuuri ja kõrgkultuuri. Kuid teisalt on Ophelia oluline tegelane sünges loos, kus selgub, et Taani riigis on miski mäda. Ophelia isa Poloniuse surmab Hamleti mõõgahoop. Sellele järgneb Ophelia hullumine ja uppumine: kõigepealt hävineb vaim, seejärel keha. Hiram lõpetab loo hetkel, kui Alexi vaim ja elukorraldus on viidud hävinemise äärele. Muuseas, Ophelia häving on ju Claudiuse vennamõrva kaudne tagajärg. Nii hakkab ka Alexi ja Cali vahekord toimima teatud sorti metafoorse mõrvana – ohvriks Carli (ning ka Alexi, Cali ja Cali narko uimse ja passiiv-agressiivse naise Zoe) elu kor raldus.

Ning päris mõjuv, kuidas trianglisse tungib neljandaid noote, näiteks Zoe või prääksa tuste seeria, mis kuulub tegelasele nimega Avalikkus.

Kass

I’ll buy us a bottle and we’ll drink in the petrol fumes.

Suede, “Picnic by the motorway”

Ja-jah, ja siis näiteks see kass, nagu unbilled actor-filmides, kes mõjus Alexi sõbrale Adria nile väga rahustavalt. Kassi poegadest jättis Adrian endale ainult ühe. Aga kiisu suri ära ja ema kadus. Adriani segiminek liigub para lleelselt Alexi tundega, et ta kaotab Carli, para lleelselt tüdruku oksendamiste ja nutu hoogude sagenemisega; suutmatusega oma elu kontrollida. Ning kuidas saaksid inime sed, kes ei suuda oma elu kontrollida, hoida elu sees ühel väiksel kassipojal, kes on justkui kogemata sattunud neoontulede ja betoonmajade valda?

Ja veel

Primaarne pole see, kuidas ja kas Hirami raamat mahutub/ei mahutu olemasolevasse kirjandustraditsiooni, kindel on see, et “Mõru maik” muudab meie eesti kirjanduse maigu mitmekesisemaks, püüdes ulatuda väljapoole Eestit. Katse lokaalset kirjandust globaliseerida? Miks mitte, popkultuur pole ideaalis kohaga seotud, Z-l võib olla austajaid kõikjal. Ning Hirami raamat on võetav püüdena esitada nägemuspäevikut popkultuuri loojatest ja tarbijatest: siin astub mängu teose paljuräägitud keel, mis viitab sellele, nagu oleks “Mõru maik” suhteliselt vilets tõlge (“Jeesus kuradi Kristus” jmt.) ning näiteks intervjuu Z-ga, mis oleks justkui maha kirjutatud mõnest selle aasta “Q-st”.

Siit tekibki mõte: mis siis, kui Hiram ongi terve raamatu sü¯ee ja/või õhkkonna omandanud mõnelt võõra ruumi autorilt? Kas ei ole kohalikul kirjandusel olemas siis oma pisike Pierre Menard? Viimane oli Jorge Luis Borgese tegelane, kes tahtis kirjutada “Don Quijote”, mis langeks sõna-sõnalt kokku Cervantese tekstiga, ent oleks “lõpmata tähendusrikkam. (Kahemõttelisem, ütleksid tema tagakiusajad, kuid kahemõttelisus ongi tähendusrikkus.)”.