Argiundist üldse (ja müütidest)

Müüdi ning argiteksti vahe on varjatus. Müüt ei võta seisukohta või teeb seda läbi mitmete tegelaste, kel ka erinev seisukoht: paral leelsed tegelased erineva subjektiivse aegruu miga. Kirjandusega tegelevaid inimesi (nagu kõiki teisigi) võib labaselt kaheks klassifitseerida: mehed/naised metsast, kes tulevad ja laulavad oma hinge paberisse, ning tõsised tööinimesed, kes õpivad kirjutama. Esimesed lõpetavad enamalt jaolt kõrtsis, vanglas või (sagedaminigi) seevaldis. See on kaasasündinud šamaanlus. Võime liha taas sõnaks muuta.

Sellele tasandile võib ka tööga jõuda. On lapsi, kes pole imelapsed, ent kel saab mängida nagu viiulil. Vaja läheb vaid tõuget. Lord Henryt Dorianile. Intuitsioon tuleb hiljem, see on enesedressuuri ülim saavutus, see on õpitav. Ning lõpuks sünnivad raamatud lausa sündsusetult lihtsalt – aga et ava likkus paneb pahaks kergust nii nurga naistele kui kirjameestele, peavad mõlemad vormi täiteks oigama ja loomevaludest rääkima. Sarnane kirjarahvas on loomulikult aldis alalhoidlikkusele, sest teab vaeva väärtust.

Argimütoloogia idee on atraktiivne, sest lubab mängida. Baseerub võimalikul müüdimaterjalil, aeg ja juhus teevad valiku. Argimüütlus on enese jumalikustamine, mis muuhulgas jumalikkuse inimlikustamine. Tegelikult on jumalikkuse eelduseks võime luua iseennast variatsioonides. Ülejäänu on alati olnud. Roland Barthes´i esseekogu “Mütoloogiad”, mida peetakse strukturalismi aluseks, näib olevat ka Undi “Argimüto loogiate” aluseks. R. B. eelmainit esseekogu näis olevat enesemääramise katse omas ajas. Sama põhimõte on ehk Undilgi. Loomulikult erine vad, ent mõlemad Euroo pas, üldiselt sarnases kultuuriruumis, mis piirab ka lõhede pikkust.

Kuna Eesti on kolgas, pole siin kuigi raske uuenduslikuna mõjuda. Unt on alati oma ajast (Eesti ajast) ees olnud, olles postmoder nist enne modernistegi. Postmodernism näib algavat 90ndail. Unt jookseb ajaga võidu ning võidab pidevalt.

Raamatud on rikutuse allikaks, nad pane vad kahtlema, kas pole ehk kõik juba ära kirjutet. Seepärast nõjatub M. U. Jungile, kes peab hirmu pärisosaks, kes tõlgendab müüte ning kelle abil on võimalik vastupidine protsess – müüdiloomine. Jung peab müüdiks kollektiivse alateadvuse ilmnemisvorme. Mis peaks ehk tähendama, et Unt kirjutab eestlast lahti. Ebakindlalt nagu eestlane.

On võimalik, et M. U. kirjutab lahti iseennast, tegelikult täiesti ignorantsena lugeja suhtes, mis on omamoodi huvide konflikt, sest nii käituvad vaid sahtlikirjanikud, geeniused – kes võivad publikule näkku naerda ja saavad sellegipoolest (ehk isegi selle eest) nobeli, ja Kivisildnik, aga tema on tegelikult sotsialismi-mees.

M. U. on sada protsenti postmodernist, seda lahjendab hooti vaid undiigavus(s.o. lugeja mürgistus, mis tekib tasapisi, kui loetud kümnest tekstist vaid kahest on mingi pinge kätte saadud). Üpris kafkalik, kuna ka too kirjutas iseendale, ent ülbem, kuna kipub end avaldama, erinevalt Kafkast. Kirjanik peab pidevalt õigustama oma eksistentsi, paljalt kirjanik olemisest ei piisa, seega täidab ta massiliselt tühje lehti tühjade sõnadega, müües neid raamatute pähe. Näib, kui paneks postmoderniste tööle mitte raha, vaid süükompleks.

On muidugi võimalik, et oma pool sajandit tagasi sööstis Tartu toksilisse suurlinna ellu rikkumata ja geniaalne maanooruk, kes imekombel oma noorusepuhtuse ja tõsise talupojaliku tööinnu on säilitada suutnud, olles samal ajal hingeline nagu väidetav onu Juhan Liiv (“Öös on asju”, lk. 27). Mis muidugi sellele teooriale vastu käib, on fakt, et Unt on ikka veel elus, kuna: a) ainus hea klassik on surnud klassik, b) tal hakkab juba liiga palju teoseid kogunema – rahvas armastab lühidalt ja intensiivselt säravaid tähti rohkem (n: Baudelaire, kel vaid kaks teost) tüüpidest, kellega võib kõik toaseinad ära soojustada. Edgar Rice Burroughsi õnnelik näide muidugi välja arvatud.

(Mõtlesin kunagi kaua, kuidas defineerida, et mis kirjandus ja mis mitte. Sain aru, et kaalu järgi. Sest – mis eristab näiteks reklaami kirjandusest? Reklaamid on kinnimakstud laused veenmaks mingit kindlat sihtgruppi mingi idee õigsuses. Ja mitu reklaami moodustavad juba midagi ideoloogialaadset. Ka kirjanikud makstakse ju kinni. Kliente kutsuvad nad metseenideks. Vergilius näiteks – harrastas teine poolmitteteadlikku reklaami roomlasile roomlasist. “Aeneis” on kontseptsioonilt ju sama, mis Coca Cola reklaamiseeria. Vaid füüsilised parameetrid eristavad, mitte mõte.)

Tundub, et Unt kasutab mütoloogiat (sage li võõrast) varjamaks, et tal pole sõnumit. Ta on postmodernist, ent seda on ka Kundera. Kundera kasutab küll samuti raamatuvälist informatsiooni: loetelusid, võõraid mõtteid, mis on mujaleminek võrrelduna Kafkaga, kes elab vaid oma teoses, vajamata teiste autorite toetust, mis postmodernistidele kui hapnik, ent tal on hetked, kirjeldused, mis näivad ta enese süvauuringuna nõnda, et ta otsekui kaob ja jääb midagi üldinimlikku, millega samastuda on lihtne.

Undiga on raskem, vaid “Sügisballis” oli taolist. Ta on liiga palju filosoof, et olla sisendav kirjanik, et olla mütoloog. Ta lihtsalt kasutab kujundeid mõtete maskeerimiseks, see on nagu peitus, kus vahel unustab ta ise ka ära, millises nurgas ta parajasti varjub, ja leiab hoopis muud, kui sissejuhatus näib lubavat. Luiskasin, väites, et sõnumit pole. On küll, isegi väga kaasaegne. Ilmneb ebaisi kulisest jutustamisviisist. Inimesed võivad ju elada kaasa “tavalisele inimesele koos kõigi nende puudustega”, ent looja vaatab kõike kõrvalt, olles üle oma tegelasist, sellega ka lugejaist. Mis veidraim, kaasates raamatusse enese kui kõrvaltegelase, kuulutab ta sõltu matust iseendast. Unt on surnud, elagu Unt?

Kirjanduse mitmekesisuse eelduseks peaks olema usk, et kõik on relatiivne. Muidu eksisteeriks vaid usundiloolised teks tid, ent kirjandus ise pole enam ammu nõnda ühene. Seneca väitis vist kunagi, et inime inimesele püha on. Nii palju, kui aru sain, on postmodernism kantud ideest, et kõik on sakraalne/mütoloogiline ja selle pärast pole tähtis, mida kirjutatakse, kuna jumalik on surematu, kuni kirjutatakse. Kõik korduv on lõpuks mütoloogia, sest kui kordub, siis omab võimu mõjutada kulgu. Kont rollib tegevustikku. Seega – credo, quia absurdum, kui Tertullianust uskuda.

Inimesed on kohastunud elama inimes test. Nii inimene kui putukas armastavad õgida ja paljuneda, eristab nn. mõistus – väiksem hulk inimesi jaksab rohkem hävitada. On`s misantroopia putuka vihkamine inimeses või vastupidi? Kui resümeerida “Öös on asju” (lk. 32): võib-olla põhineb kosmo poliitiline mõtteviis sellel, et mitte vaid hiinlased ja aafriklased, vaid ka väljasurevad väike rahvad peaksid vähem tahtma ning sigi mise lõpetama.

Lavastaja on ka parasiit, ent ta ei paljune tavapäraselt, ta nakatab, nii et tegelikult tuleks loobuda ka sotsiaalsusest. Elada karantiinis, et päästa ühiskonda. Või parandada. Vaid pühameestel tuli see välja, ent sajandil, mil Antonius ning sambad pole moes, tõuseb rahvaarv. Võib-olla on paratamatuse teadmine taagaks. Vohamine on meile sisse kodeeritud soome-ugri müütidega – kõik teavad ju, et elasid kord seitse venda, kolm õde jne.

“Läksin esimese prügikasti juurde ja asetasin lihapaki sinna sisse. Sulgesin kaane ja kavatsesin juba ära tulla, kuid äkiline mõte kärbestest, kes kohe liha ründavad, pani mind peatuma. Tegin kaane lahti ja keerasin liha ajalehte.” (“Öös on asju”, lk.163.) Äkki keeraski. R. Barthes’i esseed “Kirjanik puhkusel” võib tõlgendada, et kirjanik elab, nagu kirjutab.

Definitsioon: vurle kompleks, mis maakeeli tähendab, et linnainimene on libaini mene. Süüdlaslik postmodernist – tuleb nagu tuttav ette? Soomeugrilased, kes tulid seitsme mäe ja mere tagant, hakkasid maaharijateks. Nad tegid kõik vajaliku oma kätega. Vurlel pole midagi teha, seepärast kirjutabki. Peaks hoopis maale minema.

Las mürtsuga sulgub see uks sinu järel”

Edevus pole algselt üldse naiselik joon. Kuna väidetavalt pärineb inimene loomarii gist, siis pole ehk väär sealt ka näiteid tuua. Vaid isastel: a) lõvidel on lakk, b) vaudel kirju saba. Seega on arusaamatu, miks naistele heidetakse ette peegeldavate pindade lembust, kui meeste vaimne edevus palju mõõtmatum on.

Ning ohtlikum, kuna avaldub kumma liselt. Usun, Hesse on edev (kirjanike puhul minevikku kasutada oleks pööraselt julm) oma raamatuis. Niipalju, kui mäletan, pole ükski tema tegelane füüsiliselt vastuvõtmatu. Üht kutsuti koguni Kuldsuuks. Ning nooruk nimega Narziss? Ettevaatust! Edevus! Mitte sisse astuda! Hermann/Hermine kaunidust kiideti korduvalt, Harrylgi oli oma võlu. Nii siis – ilusad lood ilusaile inimesile, elitaarne seebiooper. Eks Untki õpi meistreilt. (M. U. naljad tele arvel, Cunningham kui võltsilma resümee.) Siiski on ta iroonilisem Hessest. Kas see on eestlaslik võimetus irveta pateetikaks? Ja pateetikata irveks? “Mõned on öelnud, et Unt sai käsu korraldada ülestõus.” (“Brecht ilmub öösel”, lk. 141.) Niipalju siis peegleist.

Renner ei teadnud seda.”

(“Doonori meelespea”, lk. 68.)

Kui sünnitamine ja kirjutamine on sünonüümid, on mõlemad süümega seotud. Orgaanilised tegevused ikkagi. Ning ta manifestilaadne väide näib huku eest hoiatavat:

sünonüümiks.”

(“Öös on asju”, lk. 101.)

Printsiip, et tegija vastutab loodu eest, peaks nagu ettevaatusele manitsema – koletis hävitas Frankensteini – mille taustal tundub Unt hetkeks prohvetina, võimalikku lõpplahendust siiski pakkumata. Ehk tähendab vanemlus (mentaalnegi) vastutuse vajadust. Vastutamist ka mõtete eest, oma nihilistlike vaadete eest? Ent tõelised nihilistid ju seda ei tee, neil on ükskõik, kes mida kuuleb. Kirjanik ei saa inimeste ideaale vägivaldselt purustada, lugemine on vabatahtlik (v. a. kooliprogramm) ning seega näitab kirjutamine vanemluse asemel kõrget vastutustunnet ühiskonna ees. Vaimne isadus Undist ju ei sõltu.

“Öös on asju” lk. 100 – 106 on arutletud kannibali üle. Jääb mulje, et sootsium vajab kannibali, tal on sanitari roll. Inimsööja missiooniks on näidata, et inimkond on seestpoolt mäda, kui Undilt eneselt väljendit laenata. Oma teguviisiga mässab ta reeglite vastu, muutes loomuliku funktsiooni nagu söömine mässuks ühiskonna vastu. Mässuks müüdi vastu, et siga siga sööb, aga inimene inimest mitte, olles selle poolest seast parem. Tegelikult on vähemused ju romantilised, nende olemasolu meenutab meile, et kõigis meis on mässaja, on kannibal, keda kardame ja alateadvusse surume. Me ei julge oma tungide eest vastutada ning neelame pidevalt inimsööjat eneses, kuigi nälg teise inimese järele on geneetiliselt sisse kodeeritud. Lugesin L. Durrelli “Aleksandria kvartetist” väidet, et Freud on XX sajandi needus – elame psühhoanalüüsi vanglas.

Kannibal on vaba dogmade ahistusest, ei sõltu oma liigist nagu seadki. Ta on vaba, sest ei vastuta nende ees, keda sööb, meenutades seega Nietzsche üliinimest. Ta teenib ühiskonda, ta märterlus on paratamatu ning seepärast ta tegelikult distantseerub ka enesest, mis puhtalt kirjanikulik iseloomujoon. Kirjanik on seega teoreetiline kannibal. Ent kui kirjanik on kannibal, siis on ka tema vaid inimene – inimesesöömine on kuidagi inimsööjaid lähendav omadus. Kannibal kannibali ei murra.

Argimütoloogia on tegelikult vastandus mõiste sees, kuna tavalisest sünnivad müüdid ning jumal on nagunii surnud, Nietzsche on surnud, ja müüdidki on odavamad, argised.

Argimütoloogia lk. 62, “Köha”:

“On erilisi haigusi, mida iseloomustavad pikad ja talitsematusd köhahood. Ühe nimi on läkaköha ja ta jätab (nagu öökiminegi) eriti ekstravertse, väljaspoole püüdleva mulje. Organism (püüab) millestki sellest vabaneda.”