Ma kuulan, mida ütlevad mäed ja metsad ja talud.
Martin Heidegger, “Loov maastik”

Eelmise aasta teises Akadeemias kirjutab Aleksander Veingold artiklis “Metamodelleerimise alused”: “Näiteks kuigi tavakeel on üldtunnustatud ning ta õigustab meie igapäevapraktikas ennast reaalsuse mudelina päris hästi, on teda raske nimetada reaalsusele kõige enam vastavaks – sageli ei osutu ta küllaldaseks isegi selleks, et meie tundeid ja mõtteid piisavalt adekvaatselt väljendada…”. Ning lause lõpetuseks lisab autor Fjodor Tjuttševi mõtte: “Väljaöeldud lause on vale”.
Me elame maailmas, kus iga päev nii suulise kui ka kirjaliku väljaütlemisega toodetakse meeletul hulgal uusi lauseid. Suurem osa neist pole isegi valed, vaid tühjad, suurem osa lausetest moodustavad “tühikõne”. Ehk just ühelt poolt “tühikõne”, tühjade lausete kõmin ja teiselt poolt arusaam “tühikõnest” väljapüüdva keelekasutuse jõuetusest reaalsuse kirjeldajana on need pinnad, millelt Aare Pilv püüab hüpitada ennast loova kõnelemise, mitte enam suretava Kirjasõna juurde. “Tema nimi on kohus” annab meile mõista soovist järgida loogilis-filosoofilist sententsi nr. 7. Ehk: kas tõesti schweigen? (Paus.)
See vahest siiski pole inimese pärusosa. Pilv (lk. 54): “Umbkõnest/ lootusetum oleks mööda-vaikimine”.
Samas pole Pilve püüd kõnelda ja vaikida ühel ajal õõnestav-õõvastavat paatost tulvil. See on mäng. Pilv on homo ludens. Ja liivakastiks on keel.
Jah, mingem paar rida tagasi, et täpsustada: milline keel? Sügavalt isiklik, isiklike jõujoonte ja sõnapesadega. Kuid samas – kuigi Pilve keel mõjub sügavalt isikupärasena, on ta kõnelev siiski keelena, mille sees on muudele keeleilmumitele rohkesti ruumi. Mitte ainult luuletavatele kõnelejatele nagu Kruusa, Kompus või isegi Viiding (“Tema nimi on kohus” kaanelt ega tiitellehelt ei leia me autori nime!), vaid igale lugejale.
Kui Martin Heidegger lausub, et keel kõneleb, siis tema küsimus on: mil määral kõneleb inimene? Lugesin temalt välja järgmise vastuse. Heidegger: “Keel kõneleb vaikuse helana”. Mujal on ta lausunud, et inimese kõne on vastukaja olemise kõnetusele. Vaikuse hela on keele loomus. “Ainuüksi niivõrd, kui inimesed kuuluvad vaikuse helasse, suudavad surelikud omal viisil helinevalt kõnelda.” Niisiis – keel kõneleb ainult vaikuse helana, muul ajal kõneleb inimene. Kui minna “tühikõne” juurde tagasi, siis Heidegger ütleb, et “igapäevane rääkimine on unustatud ja sellepärast vääriti kasutatud luule, millest hüüdmine veel vaevu kostab.” Kuidas toimub ja toimib hüüdmine? “Hüüdmine toob oma hüütu lähemale. /---/ Ent siia hüüdes on hüüd hüütule juba vastugi hüüdnud. Kuhu? Kaugusse, milles hüütu veel eemal olevana viibib.” Ehk kui Heideggeri mõttestikku vürtsitada näpu-täie Lacaniga, võime öelda, et hüüd(mine) on sümboolne ja hüütu reaalne. Hüütu on see, mis seisab (“kauguses”!) meie ümber, aga mille kõne(tus), siis kui teda ei hüüta, kindlasti rääkimise poolt kaetud ja ära nullitud saab. Kui rääkimine muuta hüüdmiseks, jääb veel lootust, et tekib kauguse kustutamine hüüu ja hüütu vahel; tekib avaus inimesi ühendavasse (lahutavalt lohutavasse), läbipaistvasse, kuid moonutavasse ja heli(hela?)kindlasse seina.
Aare Pilv on rebenev olend, temas on see valu, mis Heideggeri meelest ainult ei lõhesta, vaid ka koondab. Mida ta koondab? Koondab olemist ja kuuldavõttu, silmatut ja nägemist, hüütut ja Einsamkeiti hüüet. Lk. 43: “olla elamise võrse olemise tüvel.” Pilv hoiab valu koondavusest kinni, sest kõneleva mängijana ta teab, et ainus viis mängu võita on keel kõnelema panna; panna teda kõnelema nii, et kõneldu justkui ise ärkaks kõnelemises õitsele. Pilv kõneleb (“Unenägu”, lk. 19): “Mulle üteldi – just nagu unenäos ikka, on ütlemine, on sõnade üteldus, aga ütlejat ei olegi; üteldav ütleb enese ilma ütlejat vajamata ära, saab selle läbi oma vaieldamatu jõu, sest jääb olemata ütleja soov üteldu läbi ütelNUks saada (ütelNU seisus on aga aadliseisus)”. Elu on unenägu – unenäos nägi Pilv ütlemist ilma ütlejata, vaikuse hela, olemise kõnetust. Ning kuna see oli ainult unenägu, siis kasutab Pilv keelt, mis kuuluks justkui Heideggerile, aga mis Pilvele kuuluvana püüab Heideggeri kõnelusest üle mängida. Kuid unenägu on olemas, ta on välja üteldud ja sellisena lausub ta lõhenejale: peab uskuma, et hüüdja ja hüütav on koondatav. Et inimene saab loobuda oma väsitavast aadliseisusest, millesse ta on ennast rääkinud.
Kui arvasin, et Pilvel on omad jõujooned ja sõnapesad, siis tuleks neid lähemalt vaadata, et saaks jälgida Pilve luuletava kõnelemise koondamispüüet. Nendeks on: lumi, valgus, vaikus.
Luulekogu avaneb ridadega: “Ma elan lund”. Mis on siin see, mis kõneleb? Viide luuletaja perenimele, mis hakkab justkui metafoortööriistaks luuletaja soovi käes kirjeldada liikumist surma poole? Võib-olla. Teine tõsiasi on, et terve raamat hakkab kõnelema. “Lund” on luulekogu viimane sõna (ja viimase peatüki pealkiri), vaevaltloetav, peaaegu nagu lumega kaetud. Sellele järgneb neli nummerdatud ja tühja lehekülge. Niisiis märgib sõna “lumi” ehk autori soovi katta kõik pinnad lumega, ehk: jätta kõik pinnad katmata. Niisiis: jätta reaalne kirjeldamata, kirjeldada reaalset läbi valge paberi hela. Kuid ka siin ei pääse kirjeldaja iseenda eest pakku, hüüd hüüab hüütut ka hüüust eemalepüüuga: reaalsuse lumi ja sümboolsusest pageda mitte suutev valge paber saavad seotud.
Niisiis – “Ma elan lund” kõnetus võiks olla: võimetus ja soov elada hüüdmiseta. Hüüda lihtsalt silmadega, mitte sõnadega. Terve luuletus: “Ma elan lund/ma usun otse silmast silma”. Teisal (lk. 36): “mu silm on tuulekoda”. Heidegger: “Keel on olemise koda”. Koda, mille uks käib kinni ja mis seisab nagu kindlus keset olemist ja kust vaadates on olemine just selline, nagu ta on kojast vaadates. Kuid tuulekoda on see, kust kõik läbi käib, kuhu olemist ei peatata tema sümboliseerimiseks, keelerakenduseks; vaid kus lihtsalt koonduvad olemine ja nähavõtt. Pilv: “(Kuidas siis jätta vaatamata see, mis ise ju teebki vaatamise vaatamiseks, lastes vaadataval vaadatud olla?)”
Vaatamine on Pilvele samuti pesasõna – sellest ka lõpupoole. Mida ütles hüüdjale ütlemine unenäos? “”Miks sa siis ometi ei vaata?”” Ning kui hüüdja vaatas, nägi ta valgust. “”Valo!”” Soomekeelne vaste, mis haakub sõnaga “valu”! Olemise valgus, Varjamatus, mis siiski ei asu väljaspool hüüdjat. Lugegem sama teksti lõpurida: “Laugude taga Päike. Laugude taga Päike. Päikese taga ---“ Niisiis, valgus hüüdja suletud laugude taga. Soov ulatuda kõnetuseni, hüütuni (mis unenäos muutub vastu-hüüdjaks) ja samas selle soovi võimatuse tajumine: ning selle soovi olemasolu kinnistamine: “mu kõnnulisis hingetänavais kõndides,/ vaata, kuis helk elab me kõnemaastikes.” (lk.34)
Kuid mida tähendab see “---“ Päikese taga? Kuulakem hüüdjat (lk. 18): “Nüüd aistin toda nimetagust, mis tegelikult asetseb nime ees.” Niisiis loeb Pilv end olevat ikkagi seal, kus silm vaatab maailma, mitte seal, kus rääkimine katab olemist ja tema poole koonduvat nähavõttu; kus rääkimine mähib ennast rääkimisse. Sõnad ei tohiks vaatamist saata: “Vaikust! – Ladvad on kerged.” (Lumi võib neilt pudeneda!) Siin aimub Pilve traagika selgeimalt. Kuigi vaatamist ei tohiks saata sõnad, on sõnad ainukesed, mis kuidagi saavad inimese vaatamist inimes(t)ele teadvustada. Kuigi Pilv on homo ludens on ta ka zoon politikon, nagu iga teinegi (ontiliselt: vastasel korral poleks ta välja andnud luulekogu). Pilv (lk. 80): “Mõtlen veidi ning ütlen/ siis sõnad endale ribidesse. See on põlemise/ hind.” Mõtlemise vaikimismängu saadab (sõnade sünnitus)valu ning sellele järgneb (luuletuse esile)rääkimine. Olemise kõnetus – kõnetu kõnetamine saab teadvustatuks ainult läbi rääkimise, mis Pilvel on muundunud helisevaks – peaaegu võimatu kõrvaga haarata! – hüüdmiseks.
Pilv hüüab (lk. 85): “Vaata, see on/ inimese poeg, tema nimi on/ kohus.”. Kohus kõnelda, kajada omal kordumatul moel, teistele inimkajadele peaaegu lukustatuna vastu: so. kõnelda hüüdvalt, nii et selle hüüu haprus lukustab lugeja kõikidelt kõrvalhelidelt ja kõik kõrvalhelid ainult tugevdavad (välja)hüüdvate sõnade vaikust. (Vaadake nüüd, kui mannetu on keel!)