Ma kuulan, mida ütlevad mäed ja
metsad ja talud.
Martin Heidegger, Loov maastik
Eelmise aasta teises Akadeemias kirjutab Aleksander Veingold artiklis
Metamodelleerimise alused: Näiteks kuigi tavakeel on üldtunnustatud
ning ta õigustab meie igapäevapraktikas ennast reaalsuse mudelina päris hästi, on teda
raske nimetada reaalsusele kõige enam vastavaks sageli ei osutu ta küllaldaseks
isegi selleks, et meie tundeid ja mõtteid piisavalt adekvaatselt väljendada
.
Ning lause lõpetuseks lisab autor Fjodor Tjuttevi mõtte: Väljaöeldud lause
on vale.
Me elame maailmas, kus iga päev nii suulise kui ka kirjaliku väljaütlemisega
toodetakse meeletul hulgal uusi lauseid. Suurem osa neist pole isegi valed, vaid tühjad,
suurem osa lausetest moodustavad tühikõne. Ehk just ühelt poolt
tühikõne, tühjade lausete kõmin ja teiselt poolt arusaam
tühikõnest väljapüüdva keelekasutuse jõuetusest reaalsuse kirjeldajana
on need pinnad, millelt Aare Pilv püüab hüpitada ennast loova kõnelemise, mitte
enam suretava Kirjasõna juurde. Tema nimi on kohus annab meile mõista
soovist järgida loogilis-filosoofilist sententsi nr. 7. Ehk: kas tõesti schweigen?
(Paus.)
See vahest siiski pole inimese pärusosa. Pilv (lk. 54): Umbkõnest/ lootusetum
oleks mööda-vaikimine.
Samas pole Pilve püüd kõnelda ja vaikida ühel ajal õõnestav-õõvastavat paatost
tulvil. See on mäng. Pilv on homo ludens. Ja liivakastiks on keel.
Jah, mingem paar rida tagasi, et täpsustada: milline keel? Sügavalt isiklik, isiklike
jõujoonte ja sõnapesadega. Kuid samas kuigi Pilve keel mõjub sügavalt
isikupärasena, on ta kõnelev siiski keelena, mille sees on muudele keeleilmumitele
rohkesti ruumi. Mitte ainult luuletavatele kõnelejatele nagu Kruusa, Kompus või isegi
Viiding (Tema nimi on kohus kaanelt ega tiitellehelt ei leia me autori nime!),
vaid igale lugejale.
Kui Martin Heidegger lausub, et keel kõneleb, siis tema küsimus on: mil määral
kõneleb inimene? Lugesin temalt välja järgmise vastuse. Heidegger: Keel kõneleb
vaikuse helana. Mujal on ta lausunud, et inimese kõne on vastukaja olemise
kõnetusele. Vaikuse hela on keele loomus. Ainuüksi niivõrd, kui inimesed kuuluvad
vaikuse helasse, suudavad surelikud omal viisil helinevalt kõnelda. Niisiis
keel kõneleb ainult vaikuse helana, muul ajal kõneleb inimene. Kui minna
tühikõne juurde tagasi, siis Heidegger ütleb, et igapäevane
rääkimine on unustatud ja sellepärast vääriti kasutatud luule, millest hüüdmine
veel vaevu kostab. Kuidas toimub ja toimib hüüdmine? Hüüdmine toob oma
hüütu lähemale. /---/ Ent siia hüüdes on hüüd hüütule juba vastugi hüüdnud.
Kuhu? Kaugusse, milles hüütu veel eemal olevana viibib. Ehk kui Heideggeri
mõttestikku vürtsitada näpu-täie Lacaniga, võime öelda, et hüüd(mine) on
sümboolne ja hüütu reaalne. Hüütu on see, mis seisab (kauguses!) meie
ümber, aga mille kõne(tus), siis kui teda ei hüüta, kindlasti rääkimise poolt kaetud
ja ära nullitud saab. Kui rääkimine muuta hüüdmiseks, jääb veel lootust, et tekib
kauguse kustutamine hüüu ja hüütu vahel; tekib avaus inimesi ühendavasse (lahutavalt
lohutavasse), läbipaistvasse, kuid moonutavasse ja heli(hela?)kindlasse seina.
Aare Pilv on rebenev olend, temas on see valu, mis Heideggeri meelest ainult ei lõhesta,
vaid ka koondab. Mida ta koondab? Koondab olemist ja kuuldavõttu, silmatut ja nägemist,
hüütut ja Einsamkeiti hüüet. Lk. 43: olla elamise võrse olemise
tüvel. Pilv hoiab valu koondavusest kinni, sest kõneleva mängijana ta teab, et
ainus viis mängu võita on keel kõnelema panna; panna teda kõnelema nii, et kõneldu
justkui ise ärkaks kõnelemises õitsele. Pilv kõneleb (Unenägu, lk. 19):
Mulle üteldi just nagu unenäos ikka, on ütlemine, on sõnade
üteldus, aga ütlejat ei olegi; üteldav ütleb enese ilma ütlejat vajamata ära, saab
selle läbi oma vaieldamatu jõu, sest jääb olemata ütleja soov üteldu läbi ütelNUks
saada (ütelNU seisus on aga aadliseisus). Elu on unenägu unenäos nägi
Pilv ütlemist ilma ütlejata, vaikuse hela, olemise kõnetust. Ning kuna see oli ainult
unenägu, siis kasutab Pilv keelt, mis kuuluks justkui Heideggerile, aga mis Pilvele
kuuluvana püüab Heideggeri kõnelusest üle mängida. Kuid unenägu on olemas, ta on
välja üteldud ja sellisena lausub ta lõhenejale: peab uskuma, et hüüdja ja hüütav
on koondatav. Et inimene saab loobuda oma väsitavast aadliseisusest, millesse ta on
ennast rääkinud.
Kui arvasin, et Pilvel on omad jõujooned ja sõnapesad, siis tuleks neid lähemalt
vaadata, et saaks jälgida Pilve luuletava kõnelemise koondamispüüet. Nendeks on: lumi,
valgus, vaikus.
Luulekogu avaneb ridadega: Ma elan lund. Mis on siin see, mis kõneleb? Viide
luuletaja perenimele, mis hakkab justkui metafoortööriistaks luuletaja soovi käes
kirjeldada liikumist surma poole? Võib-olla. Teine tõsiasi on, et terve raamat hakkab
kõnelema. Lund on luulekogu viimane sõna (ja viimase peatüki pealkiri),
vaevaltloetav, peaaegu nagu lumega kaetud. Sellele järgneb neli nummerdatud ja tühja
lehekülge. Niisiis märgib sõna lumi ehk autori soovi katta kõik pinnad
lumega, ehk: jätta kõik pinnad katmata. Niisiis: jätta reaalne kirjeldamata, kirjeldada
reaalset läbi valge paberi hela. Kuid ka siin ei pääse kirjeldaja iseenda eest pakku,
hüüd hüüab hüütut ka hüüust eemalepüüuga: reaalsuse lumi ja sümboolsusest
pageda mitte suutev valge paber saavad seotud.
Niisiis Ma elan lund kõnetus võiks olla: võimetus ja soov elada
hüüdmiseta. Hüüda lihtsalt silmadega, mitte sõnadega. Terve luuletus: Ma elan
lund/ma usun otse silmast silma. Teisal (lk. 36): mu silm on tuulekoda.
Heidegger: Keel on olemise koda. Koda, mille uks käib kinni ja mis seisab
nagu kindlus keset olemist ja kust vaadates on olemine just selline, nagu ta on kojast
vaadates. Kuid tuulekoda on see, kust kõik läbi käib, kuhu olemist ei peatata tema
sümboliseerimiseks, keelerakenduseks; vaid kus lihtsalt koonduvad olemine ja nähavõtt.
Pilv: (Kuidas siis jätta vaatamata see, mis ise ju teebki vaatamise vaatamiseks,
lastes vaadataval vaadatud olla?)
Vaatamine on Pilvele samuti pesasõna sellest ka lõpupoole. Mida ütles hüüdjale
ütlemine unenäos? Miks sa siis ometi ei vaata? Ning kui
hüüdja vaatas, nägi ta valgust. Valo! Soomekeelne vaste,
mis haakub sõnaga valu! Olemise valgus, Varjamatus, mis siiski ei asu
väljaspool hüüdjat. Lugegem sama teksti lõpurida: Laugude taga Päike.
Laugude taga Päike. Päikese taga --- Niisiis, valgus hüüdja suletud laugude
taga. Soov ulatuda kõnetuseni, hüütuni (mis unenäos muutub vastu-hüüdjaks) ja samas
selle soovi võimatuse tajumine: ning selle soovi olemasolu kinnistamine: mu
kõnnulisis hingetänavais kõndides,/ vaata, kuis helk elab me kõnemaastikes.
(lk.34)
Kuid mida tähendab see --- Päikese taga? Kuulakem hüüdjat (lk. 18):
Nüüd aistin toda nimetagust, mis tegelikult asetseb nime ees. Niisiis loeb
Pilv end olevat ikkagi seal, kus silm vaatab maailma, mitte seal, kus rääkimine
katab olemist ja tema poole koonduvat nähavõttu; kus rääkimine mähib ennast
rääkimisse. Sõnad ei tohiks vaatamist saata: Vaikust! Ladvad on
kerged. (Lumi võib neilt pudeneda!) Siin aimub Pilve traagika selgeimalt. Kuigi
vaatamist ei tohiks saata sõnad, on sõnad ainukesed, mis kuidagi saavad inimese
vaatamist inimes(t)ele teadvustada. Kuigi Pilv on homo ludens on ta ka zoon
politikon, nagu iga teinegi (ontiliselt: vastasel korral poleks ta välja andnud
luulekogu). Pilv (lk. 80): Mõtlen veidi ning ütlen/ siis sõnad endale ribidesse.
See on põlemise/ hind. Mõtlemise vaikimismängu saadab (sõnade sünnitus)valu
ning sellele järgneb (luuletuse esile)rääkimine. Olemise kõnetus kõnetu
kõnetamine saab teadvustatuks ainult läbi rääkimise, mis Pilvel on muundunud
helisevaks peaaegu võimatu kõrvaga haarata! hüüdmiseks.
Pilv hüüab (lk. 85): Vaata, see on/ inimese poeg, tema nimi on/ kohus..
Kohus kõnelda, kajada omal kordumatul moel, teistele inimkajadele peaaegu lukustatuna
vastu: so. kõnelda hüüdvalt, nii et selle hüüu haprus lukustab lugeja kõikidelt
kõrvalhelidelt ja kõik kõrvalhelid ainult tugevdavad (välja)hüüdvate sõnade
vaikust. (Vaadake nüüd, kui mannetu on keel!)
Jan Kaus