Seda raamatut on lihtne lugeda. Lihtne seepärast, et Õunapuu on selle lihtsalt kirjutanud.
Seda raamatut on raske lugeda. Raske seetõttu, et Õunapuu ongi niimoodi tahtnud.
See raamat ei ole üldse lugemiseks mõeldud. Sest see on Õunapuu raamat temale endale ja lõplikult ei ole mitte kellelgi teisel nende kaante vahele tegelikult asja.
“Teie mälestuseks...” kõige iseloomustavamaks asjaoluks on olm, et teos on nii kinni autori elavas isikus. Arvatavasti oleks olnud võimalik ka surnud autor, kellele siis Õunapuu oleks sõnad suhu pannud ja asi klaar. Aga ei, seda ei saa Õunapuu lubada. Tal on vaja iga konkreetne objekt (s.t. iga üksik lugeja) ette võtta ning siis too enda vastu istuma panna, nagu Keller laua taha. Ja siis tuleb Kaufmann oma läbistavate silmega ning jälgib, mis selles lugejas toimuma hakkab.
Alguses vast ei toimu midagi. Silmad jälgivad lugejat ning on ootuses: mida too siis sellest teosest enda jaoks leiab, milliseid kokkupuutepunkte oma isiklikust elust on tal autorist jälgijale ilmutada.
Õunapuu ei saa astuda meie kõigi tuppa, ta ei ole luuraja ega isegi kuskil ringi jalutav mäemees. Sestap puudub tal võimalus näha, millisel loetud leheküljel tunneme äratundmisrõõmu: see on tükk minust või vähemalt raamib mu elusündmuse. Autorist jälgija teab, et ei näe lugejaid ning tõenäolikult püüab sellega väljendada oma arusaama teispoolsuse arvatavast puudulikust kõigeväelisusest, pannes alateadvuses enese asemele Jumala. Paradoksaalselt enese vastu tunnistab Õunapuu sellega, et kogu maailm ei elutse vaid tema enda kontrollitavas kehas.
Siin tuleb mul teha kõrvalepõige. Arvatakse, et Õunapuu on ateist. Tühjagi. Tal puudub ateistile nii vajalik ükskõiksuse kapatsiteet. Ateist ei ole reeglina loominguline inimene. Õunapuu on. Ateist ei ole mässaja. Õunapuu on. Ateistil pole sooja ega külma kellegi teise maailmavaatest. Õunapuul on, ta tahab teada, mida mina-sina-tema-meie-teie-nemad asjast arvavad.
Õunapuu on universalist, jälgija, kelle jaoks ilmutus on niisama eksisteeriv kui teistelegi, ainult ilmutuses tema jaoks ei peitu kõike. Seda puudu jäävat tahab ta ise, endale ja võimalusel ka teistele, korvata.
Autor on kunstnik, kunstnik ses mõttes, et annab raamatu lugejale erakordselt laia võimaluse ise maalida omi kujutluspilte, avardada visuaalset mälu ja aitab silme ette kergitada situatsioone, kus lugeja ise jälgijaks saab. Kõike seda jälgivad aga ikka autori enda silmad. Ju ta istub kuskil, kas baaris või aidas või ateljees ning aeg-ajalt tabab ennast mõttelt: ” Keski avas praegu raamatu, loeb, loeb veel ja ikka ei saa aru! Jaa, muidugi, ei peagi aru saama, sest aru saan ainult mina. Kes oskaks mu sisse näha? Ei keegi peale minu!” See annab kirjanikule sooja. See mõnus teadmine, et tegelikult on tema kõige Juhtija, et tegelikult teab ainult tema miks ta kirjutas: “Piloot viskas imiku instinktiivselt käest ja viskus ise vastassuunda, otsekui oleks teda hammustanud rästik.
Lapsuke lendas suure hooga vastasseina ääres seisvate toolide alla.”
Missugune kirjeldus, kas pole? Tee või filmi! Muuseas, kes näinud Polanski lavastet linateost “Rosemary’s Baby”, suudab imekenasti näha ka seost kirjutatuga. See oli Kaheksas. Ma ei tea, äkki on keegi eesti kirjanikest seda elementi veel kuskil kasutanud, aga tundukse, et Õunapuule see sobib. See lahutab tema vastandlikku meelt.
Samas tekitab teadmine, et lugeja ei tea, et teda autori poolt jälgitakse, Õunapuus trotsi. See dilemma jälitab Õunapuud. Arvata võib, et jälitab mitte ainult raamatu lehekülgedel, vaid ka elus. Ainult teises vormis vast. Miks muidu teha palmiksai tegelikkusest, kirjast ja mõttest?
Ervin Õunapuu on igal juhul kummaline kirjutaja. ja seetõttu huvitav. Keegi kunagi õpetas mind (vist oli Jüri Bärg), et kui kunstnik armastab minimalismi, siis tasub selle kunstniku oluga tutvust teha. Õunapuus on rohkem varjul, kui päält näha saab, sest ta ei ole avameelne. Ma isiklikult ei tea, milliseid maailmavaatelisi pöördeid on raamatu autor läbi elanud, aga ma olen kindel, et muudatused on toimunud pigem laialipillutavas suunas kui ülesehitavas. Sest “Teie mälestuseks...” spiritualiteet ei toeta lugejat tema arvamusis, vaid pigem hajutab ta väljakujunenud väärtushinnanguid. Ehk ongi see autori eesmärk – lõhkuda traditsioonilisi lähenemisnurki? Kes teab. Kuid millegipärast ei taha kirjanik Õunapuu otse ja avameelselt läbi tegelaskujude ja sündmuste seletada, mis metamorfoosid temaga toimusid. On midagi varjata. Lugeja saab tunda vaid “lõhna” ja see ei ole tavapärane lõhn.

Jaan J. Leppik