Elule lähemale – sic!

Ei tekita muret, ei rõõmu, küll aga pisut õrritavat tarvet klaviatuuri klõbistada, pannes viimasel ajal tähele üht kirjandusloolist tähelepanematust. Pean nimelt silmas uut eluläheduse nõuet, millega kirjandusüldsust üha nähtavamalt pommitatakse.
Arusaadavalt lähtub see põhiliselt urnalistlikest kriitikaringkondadest (Valle-Sten Maiste, Andrus Laansalu, Tõnu Kaalep, Kalev Kesküla), kuid hääli kostab mujaltki. Kirjandus analüüsigu paremini pulbitsevat aega, uut rahanduslikku elutunnet, ärgu sättigu end elule või teistele kunstidele ette, võtku vaikselt koomale jne. Ei või ülbelt sulguda solipsistlikku tolmunud vandlitorni, tuleb suuta pakkuda ka häid hamburgereid vana tüütu verivorstide toppimise asemel – muidu rahvas ei loe, ei pea ega räägi kirjandusest karistuseks enam midagi. Paljutki taolist uues vormis igituttavat on järjest tihemini kosta. Mure, et kirjandus ei “lähe enam peale” õlle- ja veiniseltskonnale, jalgpalli- ja börsipublikule, linna-, maa-, liht- ning peenrahvale ei ole ilmselt sugugi silmakirjalik – arvatakse, et kui ilukirjandus lakkab olemast prestiisete elustiilide atribuut, võidakse talle vist ashes to ashes peale lugeda.
Kõik ei soovi, vähemasti mitte igakülgselt ja süstemaatiliselt, elada kes teab mida sublimeerivat kampas kirjanduselu; mitmed jällegi, eriti uued trügijad, püüavad loomuldasa õhinal kaasa minna, katsudes suunale oma nime külge haakida. Toeka näite leiab neljandast Arkaadiast, intervjuu Ervin Õunapuu ja Toomas Vindiga “Loominguliste mitmevõistlejate kahekõne”, kus Ants Juske mõnusa irooniaga küsib: “Tartu lehe uues lisas piinas Valle-Sten Maiste Loomingu peatoimetajat küsimusega, miks eesti kirjandus ei tegele tänapäeva ühiskondlike probleemidega. Miks on kirjandus nii elukauge?”. Ilmekas küsimus saab ka nauditavad vastused. EÕ: “Milleks peaks üle korrutama kirjandusteoses seda, mida me igal hommikul ajalehest loeme. Minu jaoks on kirjandus ikkagi väljamõeldud maailm kui kunst.” TV: “Mina käsitlen kirjandust kui ühte kunstiliiki, millel on muid ülesandeid. Nimetatud noor kriitik pole ilmselt näinud nõukogude aega, mil kirjanduse ülesanne oligi lahata neid “põletavaid küsimusi”. Tere tulemast, noor kriitik, oma nõukogudeaegsete nõudmistega.” Mulle väga sümpaatne Valle-Sten kohtub mulle väga sümpaatse oponeeringuga – kirjanduselu on ikka tore, meeltülendav asi.
Päästame ehk poisid valusast nõukogude süüdistusest, juhtides aga dotseerivalt tähelepanu vajadusele tunda paremini KIRJANDUSLUGU, eriti kui värske magistrikraadki on varnast võtta. (Sellist kraadi ei saa ju vastava sisulise stuudiumita?) Eelnevates arutluskäikudes ei peaks sellele, kes koolitükid hästi omandanud, loomult midagi uut olema, kuna neis avaldub selgelt teisiti ilmnev vana, millele intervjueeritavad hästi viitavadki. Taoline Neue Sachlichkeiti aeg-ajalt korduma kippuv mudel mängiti ju eriti selgesti ja täies mahus läbi 1920.–1930. vahetusel, nii et lisaks lähiperspektiivsele jalgrattaleiutamisele võiks jälgida ja reflekteerida ka nähtuse taaskordumist, selle ühtsust ning erinevusi – käsitlus saaks põnevam, selgepilgulisem ja üldisem.
Kalev Kesküla suurepäraseid “Vabariigi laule” olen erakirjas talle juba sellest vinklist kiitnud kui (uusekspressionistlikke) ajalaule, mille sisulised seosed 1920. aastatega pole sugugi piinlikud ega Kalevile kahjuks, tugevasti kuskile Underi ja Visnapuu “Verivalla” ning “Maarjamaa laulude” tüpoloogia kanti. Kalevit pole selles asjas muidugi vaja õpetada, ta teab seda ise suurepäraselt ja on ka nõus. Aga teised ja üldsus?
Hoogu koguv elulähedus (täna paljuski raha- ja glamuurilähedus, sest mis elu see on – ilma rahata) ei realiseeru kindlasti enam nii sünteetiliselt tervikliku klombina nagu see vabariigi päevil juhtus, jäädes pigem kalduvuse hajusamaks, kuigi järjest selgemini hoomatavaks pilveks. Aga mine sa tea – seda huvitavam on jälgida, kuipalju elu ja vaim on vahepeal muutunud ja avardunud, kuipalju mitte. Praeguse värske “kõva sõna” kõrval tuletagem meelde ka möödunud, tendentsiga üha rohkem sarnanema hakkavat pilti. Meenutagem või rusikanaturalisti August Jakobsoni, tema “Vaeste patuste alevit” ja “Tuhkur hobust”, nagu sedagi, mis tast kuradist hiljem sai. See oli aeg, kui Hugo Raudsepp alustas tungimist bioloogilis-sotsiaalse sünteesi poole, vajudes küll ära publikut jahtivasse janti, mil sobival laineharjal said tõelise hoo sisse Tammsaare ja Metsanurk. Luule poeemistus-ballaadistus kohutavalt (Mart Raud ja Juhan Jaik ühelt, Under, Ridala, Adson, Adamson ja Visnapuu teiselt poolt), muutus dramaatiliselt psühholoogiliseks ja sotsiaalseks, ajakajaliselt kirjeldavaks ning objekte loendavaks kuni Sütiste kataloogideni välja.
Kirglik eluläheduslane August Annist on elu lõpupoole meenutanud: “Peamiselt nooreestlaste-siurulaste estetismi rahvast halvustava ja rahvavõõra “vaimuaristokraatsuse” vastu ja eluläheduse ning realismi nimel oligi suunatud “Orbiidi” peamine rünnak ega saa vist eitada, et siin välja öeldi mõnigi kriitiline tõetera. Muidugi ei puudunud “Orbiidi” kirjanikest alarühmitusel (Sütiste, Jakobson, Jürna, Kivikas, Vallak, Hiir) sellega koos ka teatud kutselised ja majanduslikud huvid, aga kogu aktsioonis näha ainult “purelemist kultuurkapitali pärast”, nagu tol ajal süüdistati, oli muidugi jäme liialdus. Aktsiooni lähtekohaks oli kahtlemata senisest erinev elukäsitus, mitte subjektiivses fantaasiamaailmas ilutsev või nukrutsev, vaid reaalselt maailma kujundada ja teda paremaks muuta püüdev elutunne ja kirjandusekäsitlus. Sellele kirjandusele suuremate ilmumisvõimaluste hankimine oli ainult vajalik abinõu. Ka generatsiooniline ühtekuuluvus rühma liikmete vahel oli ainult üks väline ühistegur. /---/ Muidugi ei suundunud orbiitlaste peamine võitlus mitte ühiskonna enda väliseks ümberkujundamiseks, vaid peamiselt ta moraalse uuestisünni õhutamiseks, karmima ja jõulisema elutunde, sotsiaalsema ja realistlikuma kirjanduse kujundamiseks.”
Tsitaat kirjeldab elulähedust vaid “orbiitlaste” vaatekohast, sisuline elulähedus oli muidugi veelgi sügavam ja üldisem, kogu kirjanduse poeetika aluseid tabav, öeldi siis vastav termin välja või mitte. Kes näiteks kitsalt lüürilisele eneseväljendusele pidama jäi ega soovinud lüürilisele kirjeldusele, objektilähedusele ümber orienteeruda, sai päris mitu aastat lihtsalt kiratseda. Subjektiivne luule jäi ootvele, konflikte harrastav narratiivsus võttis maad. Rahulolematus käis nii vanapoeetika kui akadeemilise eluvõõruse vastu. Viidakem ka Daniel Palgile, kelle mõtte poltergeistlikke taaskehastusi olen juba mitut puhku kohanud: “Prof. Suitsu loengutes avalduv humanism, radikalism ning individuaalsuse rõhutamine olid tol ajal küll hinnatavad, kuid see jäi järjekindlalt eemale meie oludest, püsis mingil kõrgemal tasemel, kus meie elu nähtused poleks nagu ulatunud kaasa rääkima. /---/ Kasvas tarvidus rohkem tähelepanu fookusesse võtta oma rahvas, meie endi elu. /---/ Siinsamas oma kodus oli palju probleeme /---/, millele oli tarvis tähelepanelikult juurde minna, avastavalt süveneda, analüüsida /---/. Opositsioonis olijad asetasid raskuspunkti teisale. Otsiti õigemaid lähtekohti ja konkreetsemalt võitlevat vaimu.”
Nii nagu Märt Väljataga täna (vt. viimast Loomingut), tegi ootamatult üllatava nõksatuse “puhta” lüürika propagandast elulähedasema eepilise luule kasuks läbi ka Väljataga eelkäija Ants Oras, igatsedes kodumaise “Tühermaa” järele, mille ta tema hilisemat panegüürikat arvestades “Õnnevarjutuse” näol ka sai. Kõigest hoolimata taastus Oras siiski üsna ruttu arbujalikuks vaimupreestriks, mille suhtes Väljataga praegu muidugi destrueerivaid fraase toodab nagu “klišeelik” “etnosümbolism” ja “möödahiilimise nippe” vääriv “silmapiiri varjutav sfinks”. Niiviisi võib väärilisse ausse tõusta kord ka Annisti kolmeosaline regieepos, kui sellele lõpuks õiglane niisk peale lasta – Ain Kaalepi sõnul on see parimaid teoseid, mis sotsialismiajal üldse toodeti. Ei tea aga, mida teha ajakajalisuse nõudega selliste raamatute puhul, mis jäid lausa kümneteks aastateks tsensuuriväravatesse kinni? On see mittekirjandus, outkirjandus? Tolmkirjandus? Surmalähedusliikumine või -matus? Valle-Stenile lohutuseks võiks öelda, et siiski ei olnud ka arbujatel publikust puudust, pigem vastupidi, mis tõestab, et nähtus, kui rahvas hetkel ei loe, on näivprobleem (ei pea tingimata tormama seda tuld kustutama) – ka vaimulähedus köidab, omal ajal. Küll kunagi loevad kui raamatukokku satuvad.
Nagu annikundlane muiste – ja õige ka! – väidab autoriteetne Väljataga, Mart Velskri eelnevale analüüsile toetudes: “Kuid niisuguse n.-ö. objektiivse marginaliseerumise kõrval on minu meelest uuema eesti luulega midagi ka seesmiselt valesti. /---/ Selles anris võib teha suuri tegusid, mida meil ei osata vist ette kujutadagi. Loen üles nähtused, mis kõik on meie luules haruldased: selgete kontuuridega vabavärss, kõnekeelsus, objektivistlik vaatlusluule, asjade eneste juurde minek, mõtteluule, maskiluule /---/, narratiivne luule, ühiskondlik kommentaar, luuletused, mis oleksid pikemad kui 20 rida ega valguks laiali, ja miks mitte ka arendatud klassitsistlikud motiivid ja tehnilised eksperimendid traditsiooniliste vormidega. Kui meie luule laskubki vahel maapealsete asjade juurde ja vaatab enda ümber, siis vormub sellest enamasti vemmalvärss või külavahelaul. Eesti luule on oma meloodilise ja heakõlalise dominandi poolest vist kõige sarnasem vene luulega.” Lähiaja kirjanduslike misteri- ja missivõistluse tulemused on sellesse passaai kodeeritud – avastage, kullakesed, perspektiivsed harud, raiuge lahti “kinnimüüritud käigud”! Contra (tänapäeva Adamson!) on in ja Väljataga ruulib, tehes muidugi ka muid asju.
Eluläheduse veidi hüsteerilisel nõudel kui niisugusel ei ole häda midagi, see on tervitatav ja vastav agressiivsus mõistetav, kuigi olevikulise aja-kirjanduse ainitine ületähtsustamine oleks ilukirjanduse ajaloolist, ettenägevat või ajatut olemust arvestades siiski ülimalt ühekülgne. Kui viimast viga tehaksegi, siis vaevalt et tunnistatakse – kõik on ju vastavalt haritud ja targad, et mitte nii labasesse lehmakooki astuda. Vahel siiski ehk äpardub? Võib ju ka oponeerida: ajakajalisus ärgu samuti olgu alaesindatud ja seda väidet ma kindlasti toetan. Milleks ajaloolist ja ajatut külge üle kultiveerida (kui tulevikku vaatamise kohta tuleb targu vaikida, sest kust me ikkagi selgelt ette teame, kuigi teadusel näiteks on ennustav jõud – kas siis ka kirjandusteadusel, kui sedagi teaduseks pidada?), valitsegu tasakaal. Ajakajalisuse tungivamaks muutunud soov ja vastav aineline ergutamine on täiesti vastuvõetav, nõutagu aga, kui juba olud sinnamaani on viinud ja tekstimandri üha enam tühjusesse roomav laama uuele alusele maha peab prantsatama. Las maa murdub, vangub ja väriseb, uuelt pinnalt tekivad uued konstruktsioonid, tärkavad uued taimed ja uus liikumine. “Ma olen tulevärves õhkuv õis, / mis puhkeb vakkuvarisenud tuhas, / nii kuum, nii uus, nii puhas,” luuletas elulähedusliikumise järgne “Reheahju” Kangro. Ei ole mõtet aga katsuda kõike sellesse trendi sisse mässida, selline võimudiskurss oleks liigne. Paljud soovivad, et neid lihtsalt rahule jäetaks ja endamisi tegutseda lastaks, igal hetkel ja kõigi jaoks kuum olla tahtmata. See on päris tavaline ja arusaadav, kuid alati on parem, kui tegutsetakse olnu, oleva ja tuleva suhtes selgema pilguga.
Ühe võimaluse pilku teritada pakub kindlasti ka kirjandusloo tundmine. Et kirjandusloos kord juba selgelt läbi mängitud mudeli üha ilmsemat taaselavnemist ära ei taheta tunda, selle pimedusega ei saa rahul olla. Kirjanduslugu kui niisugune ei ole ise selles süüdi, et tema narratiivid juba pikemat aega tundlikumaid natuure tülgastavad – selles on süüdi neid pajatusi ületootnud kriitikud, monopoolsed kirjandusloolased, senine kirjanduspoliitiline võimudiskurss üldse. Üle parda see aegunud, fossiilne värk – täitsa nõus! Aga pesuveega koos ei maksa ka last välja visata, tavatses ikka öelda varalahkunud Harald Peep. Kirjanduse seotust tema ajalooga ei saa maha vaikida, olgu tüpoloogiliste sarnasuste vmt osas. Tekstide kehamid alluvad paraku teatud seaduspärasustele ja neid on ajast aega jälgitud ning suhtelise pädevusega kirjeldatud. Seda võiks paremini tunda. Tüütavast kirjandusloolisest sundusest lahti saamiseks on kaks põhilist võimalust: seda võhikuna sinisilmselt ignoreerida või siis eksperdina toimides ta sulgudesse klammerdada, viimaseid nagu rahakotiraudu ainult väga mõõdetult avades, varamut devalveerimata. Esimene tee ei tohiks kunagi piisavalt autoriteetseks kujuneda, sest see võib tähendada massikultuurset, “elule” liiga lähedal olevat ja vägivaldset viisi – tegelikku kultuuritust. Kultuuriajakirjandus (muidugi ei puutu see Väljatagasse jpt, kaugel sellest, “Tareenisse” ja “Arseenisse” aga kindlasti) peaks järele mõtlema, millise kultuuri ajakirjandus ta olla tahab, vaatamata sellele, millise oma ta on olema sunnitud.
Huvitav, kas kirjanduse peale pirtsutavad valgekraed ja ärihaid usuvad, et luuletuste üha drastilisem pikenemine ja kriitika tungiv hõikumine eluläheduse järele sekundeeris mõne hea aastakese pärast Suurele Depressioonile majanduses? Ei tea, kas nad läheksid õnge ja hakkaksid kirjanduses järjest enam jõudu koguvate andmete põhjal peatset globaalset ületootmist ning New Yorgi börsikrahhi ootama? Võibolla tuleks õigeaegne kirjanduselähedus nende ärile eduks? Kanaarilinnud kaevanduses etc – möödunule, tulevasele ja üleüldisele samavõrra lähedal kui olevale. Elule lähedus ei ole ainult hetkele lähedus, elu oli ja jätkub ka järgmisel millenniumil, millele võiks samuti lähedane olla, elava vaimu nagunii ajatu või vähemasti teisiti ajalik olles. Ootan põnevusega, kas postmodernistlikul infoajastu maailmal on õnnestunud ennast millalgi võimalikult algava tsirkuse vastu varasemast paremini pantserdada-polsterdada – kas maandab ja petab ära? Kas jääb jänni nagu kahte ilmasõtta paisatud modernism või ei (Ernst Enno “Hallid laulud” ilmusid 1910)? Nende kohatult elukaugete, osalt humanistlike mõtteuidudega lõpetan.