Tänapäeval peetakse Vilhelms Purvītist kahtlematult kõige eredamaks isiksuseks Läti XX sajandi kunstis, eelkõige tänu meisterlikkusele maalikunstis, kuid ka ühiskondliku autoriteedi tõttu. XIX sajandi lõpul, kui läti kunsti moodustas ainult mõnede kunstnike looming, tuli Purvītis kunstiellu tugeva professionaalina ja väljendusvahendite novaatorina.
Vilhelms Purvītis (1872 – 1945) astus 1890. aastal 18aastasena Peterburi Keiserlikku Kunstiakadeemiasse. Koos Janis Rozentālsi, Peteris Balodise, Ādams Alksnise, Jānis Valtersi ja teiste läti üliõpilastega tegutses ta üliõpilaste kunstiringis Rūķis (Kääbus), mille liikmed seadsid endale eesmärgiks elada ja töötada Lätis ning oma rahva tõeliste poegadena saada väljapaistvateks kunstnikeks. 1896. a. astus Purvītis Arhip Kuindi maastikumaali meistriateljeesse (ateljeekooli) ja võttis esmakordselt osa näitusest kodumaal – etnograafianäitusest Riias. 1897. aasta novembris lõpetas Purvītis akadeemia, saades kunstniku nimetuse, kümnenda järgu ametniku auastme, suure kuldmedali ja lähetuse välismaale. Välismaastipendium tuli läbi raskuste, sest algul polnud tal sellele mingeid väljavaateid. Õpingukaaslane Arkadi Rõlov kirjutas oma memuaarides: “...väga hea Purvītise maal – kevadine motiiv sinise jõega. Maalitud värskelt, jõuliselt. Ah seda Villit, kogu aeg vaikib, aga on nii suurepärase maali teinud”.
Olulist osa mängisid noore läti kunstniku saatuses kaks silmapaistvat maalikunstnikku – rootslane Anders Zorn ja soomlane Albert Edelfelt, kes tol ajal Peterburis viibisid. Nad kutsuti võistlusnäitust vaatama ja oma arvamust avaldama. 1898. a. maikuus läks Purvītis välismaareisile koos õpingukaaslaste ja Kuindiga, kes tasus ka kahe lätlase reisikulud, Rozentāls ja Valtersi. Pariisi ei jäänud Purvītis kauaks, sest prantsuse kunst teda eriti ei huvitanud, vaid ta läks Münchenisse, kus soome ja vene kunsti näitusel olid väljas ka tema maalid. Selle näituse oli organiseerinud silmapaistev isik vene kultuuris – Sergei Djagilev, kellega Purvītis oli tutvunud akadeemia diplomite kätteandmise aktusel. Janis Rozentāls kirjutas 1900. aastal: ”Purvītis kuulub moodsate Venemaa kunstnike hulka. Meie parim moodsa kunsti tundja Djagilev on koostanud näituse kõige parematest ja moodsamatest vene ja soome kunstnikest, keda on kokku 15, nende hulka on kutsutud ka Purvītis kui kolmas kõigist Peterburi kunstnikest”.
Maalivisandid ja esimesed tähelepandavamad maastikukompositsioonid annavad tunnistust noore kunstniku professionaalsusest, kuid stiililiselt puudub Purvītise väljenduslaadil veel individuaalsem pale. Lihtsates hallikasrohelistes kodumaa loodusmotiivides ja tagasihoidlikus koloriidis on tunda analoogiat Isaak Levitani maalidega. Alates edukast võistlusmaalist leidis Purvītis isikupärase looduse kujutamise laadi lumises maastikus ja just põhjamaa kevades, kui päike sulatab lumekatet ning looduses kõik virvendab, sulab ja muutub.
Vilhelms Purvītis on nentinud, et kui ta oleks Peterburi jäänud, oleks tema tulevik olnud täiesti kindlustatud, sest ka Tretjakovi galerii ostis ära noore kunstniku maali, kuid kodumaa tõmbas teda vastupandamatult enda poole ja 1899. aastal tuli ta tagasi Riiga.
Purvītis teadis, et kunstitee on raske ja okkaline, kuid kunstiringi Rūķis kokkutulekutel väljakujunenud ideed olid viljakale pinnasele langenud. Kui Rozentāls ja Purvītis Riiga tulid, sattusid kohalikud baltisaksa kunstnikud ärevusse konkurentide pärast. Kuid just need kaks läti kunstnikku tõstsid kunstnikuisiksuse auväärse ühiskonnaliikme staatusesse ning elustasid kunstiturgu seninägematul määral, kuigi oli raske praktiliste Riia patriitside traditsioone murda ja jõukate lätlaste maitset harida. Purvītise loomingu hindamisel läks publiku maitse järsult kahte lehte, sest paljud ei saanud tema maalidest aru ja pidasid neid liiga moodsaks. Vaatajale, kes oli harjunud Düsseldorfi akadeemia maastikukooli romantiseeritud realismiga, tundusid tema väliselt tagasihoidlikud motiivid ja vaba maalimislaad liiga julged ja isegi barbaarsed.

Rahvusvaheline tunnustus
Esimese rahvusvahelise tunnustuse saavutas Purvītis 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel, kus tema akadeemia võistlustööd “Viimased kiired” auhinnati III järgu pronksmedaliga. 1901. aasta Müncheni setsessionistide näitusel sai ta kuldmedali, Lyoni XIV rahvusvahelisel kunstinäitusel kuldmedali ja teeneteristi (Croix de Mérite). Auhinnad avasid tee personaalnäitusteks Saksamaal – Berliinis, Dresdenis, Kölnis, Hannoveris. 1902. aastal esines ta Schulte galeriis Berliinis koos Arnold Böcklini ja Akseli Gallen-Kallelaga, 1905. a. ilmus artikkel Purvītise loomingust inglise ajakirjas The Studio. Tema XX sajandi alguse maastikumaalides vaheldub realistlik vaade loodusnähtustele sümbolismi ja juugendstiili sugemetega, mille mõju väljendub hallitoonilises, tumedas koloriidis ja videvikutundide värvigammas, millest peeti eriti lugu skandinaavia maalikunstis.
1905. aasta revolutsioon miitingute, mõisate põletamise ja karistussalkadega oli üks tugevamaid vapustusi, mida läti rahval oli siiani tulnud läbi elada. See aeg tähistas piirjoonena suhtumist saksa mõisnikkonna kokkuvarisenud autoriteeti ja saksapärastele traditsioonidele orienteeritud läti ühiskonda. Ka Janis Rozentālsi elu sõltus saksa tellijatest, siiski asus ta rahva poolele ja kirjutas alla luuletaja Rainise koostatud petitsioonile, kus läti intelligents nõudis kodanikuõigusi Lätis. Kuid Vilhelms Purvītis ja Jānis Valters keeldusid allkirja andmast, tuues põhjuseks, et petitsioon on suunatud saksa mõisnikkonna, nende peamise tellija vastu. Kunstnike hulgas tekkis terav mõttevahetus, ja kuigi esiplaanile nihkus rahvusküsimus, tekitas vastuolusid suurel määral loominguline konkurents. Vilhelms Purvītis teatas ajalehes Düna Zeitung, et kahjuks viis kuuendikku tema sissetulekutest ei ole läti päritolu, et ta austab ainult isiku tähtsust ning jätab rahvuslikud vastuolud ajaloo hooleks. Kuid tal ei õnnestunud toimuvaid sündmusi külma rahuga kõrvalt vaadata, seepärast otsustas ta vastu võtta joonistusõpetaja koha Rüütelkonna Toomkoolis ja Peeter I Reaalkoolis Tallinnas, kus ta muuseas õpetas joonistama hilisemat Saksamaa reichsministrit Alfred Rosenbergi. Nad kohtusid ka I maailmasõja ajal Venemaal ja 20ndail aastail Saksamaal. Tallinna ajajärku iseloomustavad stiililised muudatused – ta maalis erilisel täppival viisil, mida tinglikult võiks nimetada puäntillismiks. Purvītis hakkas maalima heledas koloriidis, eelistades päikesepaistelise päeva valgust (“Õitsvad kastanid”) või varahommiku uduhämust läbipaistvust (“Hommik Tallinnas”). 1909. aastal läks kunstnik pikemale õppereisile, laevaga Edinburghi, Orkney saartele, Islandile, Teravmägedele ja Nordkapi neemele.

Riia Linna Kunstikool moodsa kunsti keskuseks
1904. aastal võttis Riia linn pärast omaniku surma üle 1879. aastal asutatud Elisa von Jung-Stillingi joonistamise erakooli ja 1906. aastal alustas tööd Riia Linna Kunstikool. Janis Rozentāls (1866 – 1916) töötas Riia Linna Kunstikoolis aastail 1906 – 1916. Iseseisvat loomingut alustas ta ajakohaste piltidega läti talupoegade elust, kuid samal ajal kütkestas teda ka sümbolism. Kaasaegsed panid tähele, et Rozentālsi portreed ja talupoegade argielu pildid on maalitud realistlikult, vitaalse suhtumisega kujutatavasse isikusse, kuid figuraalsetes kompositsioonides mütoloogia ja rahvaluule teemadel on tunda kalduvust müstikasse ja liialdusse. Rozentāls, kelle naine oli soome lauljanna Elli Forsell, hindas kõrgelt soome maalikunsti, selles väljendatud rahvuslikke ideesid, eriti kütkestas teda Akseli Gallen-Kallela dekorativiseeritud sümbolism. Just soome kultuuri mõjul tegi Rozentāls 1910. aastal freskod Riia Läti Seltsi hoonele. 1913. a. Müncheni näitusel oli kunstnik välja pannud eredalt juugendstiilis kompositsiooni “Printsess ja pärdik”, mida kaasaegsed kiitsid: ”...nii õrna värvikoloriiti ja nii korrektset joonistust kohtame harva isegi seesuguste meistrite puhul, kellest räägib kogu maailm”. Jānis Roberts Tilbergs (1880 – 1972) oli mõõtmetelt hiiglasuure diplomitööga “Pieta” (“Töölise matused”, 1909) viimane lätlane, kes lõpetas Peterburi Kunstiakadeemia. Sümboolne leinateema on maalitud klassikalises vormis juugendstiili sugemetega. See on üles ehitatud ülepakutult valgustatud teatrilavana, selle tulemusel jätab sotsiaalsena kavandatud teema üsna ebareaalse mulje. Tilbergsi, kes töötas kunstikoolis aastail 1911 – 1915, tuleb pidada tüüpiliseks akademismi esindajaks läti maalikunstis, ja 1920. aastal astus ta oma konservatiivsete vaadete tõttu järsult välja oma endiste kasvandike vastu, kes olid ühinenud avangardistlikuks Riia kunstnike rühmaks.
Riia linnavalitsus kavatses Linna Kunstikooli reorganiseerida ja kutsus 1909. aastal selle direktoriks Vilhelms Purvītise. Tema juhtimisel omandas kool, kus õppisid hiljem tuntuks saanud kunstnikud Aleksandrs Drēviņš, Kārlis Johansons, Jēkabs Kazaks, Gustavs Klucis, Romans Suta, Konrāds Ubāns ja Valdemārs Tone, kõrge prestiii ja sai eriti tähtsaks läti elukutselise kunsti arengus. 28. oktoobril 1913. aastal valis Peterburi Keiserlik Kunstiakadeemia Vilhelms Purvītise akadeemikuks, kuid tema enda tulevikuplaanid – millele Esimene maailmasõda kahjuks kriipsu peale tõmbas – olid seotud kunstiakadeemia asutamisega Riias. 1915. aastal oli Purvītis sunnitud kindralkuberneri käsu peale kahe tunni jooksul minema esimese evakuatsioonirongiga Petrogradi, kuid kaootilises olukorras ei saanud kooli evakueerimisest enam juttugi olla. Ainult tänu akadeemiku autoriteedile suutis ta saavutada, et kasvandikud võisid õpinguid jätkata Pensa Kunstikoolis.
20. augustil 1919. aastal kinnitas Läti Vabariigi Ministrite Kabinet kunstniku Kunstiakadeemia direktoriks, nii et läks täide tema ammune unistus. 1921. aastal, kui akadeemia esimesi üliõpilasi vastu võttis, sai Vilhelms Purvītis professoriks ja loodusmaali meistriateljee (ateljeekooli) juhatajaks. Rektoriametit pidas ta kuni 1934. aastani.

Dace Lamberga
Tõlkinud Valli Helde