Mai Levin,
Eesti Kunstimuuseumi teadusdirektor:

Puškin. Ükskõik mis. Näiteks värsitoorikud, kus riimid olemas, aga mõte veel leidmata.
Tšehhov. Ükskõik mis, kasvõi märkmikud, kus on sedasorti ütlemisi nagu “Kõige talumatumad inimesed on provintsikuulsused”.
Tolstoi. Näiteks “Anna Karenina”. Süee on teisejärguline, rabavad tähelepanekud inimeste kohta igal leheküljel.
Goethe. Eelkõige siiski “Faust”. Ainult Goethe võis endale selle teist osa lubada.
Thomas Mann. Ükskõik mis, aga Goethe pärast “Lotte Weimaris”.
Feuchtwanger. Näiteks triloogia “Juudi sõda”, “Pojad”, “Saabub päev” – algkristluse ning juudi probleemi alguse tark käsitlus.
Joris-Karl Huysmansi “Vastuoksa”. Millegipärast dekadentlikuks peetud teos, lihtsalt liiga peenekoeline paljude jaoks.
Tammsaare, kelle antivurlelik paatos hakkab muutuma aktuaalseks.
Under. Ükskõik mis, vahest siiski kõige enam “Ääremaile” jõudnud suur poetess.
Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetused, näiteks Schultz-Bertramiga. Mulle meeldib see sapine vanamees.