On aasta 1910. Eestis puudub oma kunstikool. Noored kunstipürgijad käivad haridust nõudlemas nii idas, läänes kui põhjas ning umbes kümmekond neist valib erinevatel asjaoludel lõunasuuna, Baltimaade tolleaegse kultuurikeskuse Riia.
Praegune näitus Eesti Kunstimuuseumi Rüütelkonna hoones tutvustab Villem Ormissoni, Konstantin Süvalo, Jaan Vahtra, August Pulsti ja Jaan Vanakamara loomingut. Lisaks neile on eksponeeritud veel ka Paul Burmani, töid Kunstikoolis ta küll ametlikult ei õppinud, ent 1911. aasta kevadel Riias viibides sai Vilhelms Purvitiselt maalialast õpetust ning see lühike intensiivne periood etendas üsnagi olulist osa ta maalijatemperamendi avanemisel. Ekspositsiooni kuulub ka väike valik Riia Linna Kunstikooli esimese direktori, Rakverest pärit Gerhard Paul Roseni maalidest.
1912 a. veebruaris kirjutab Jaan Vahtra kodustele: “Riia on kole suur linn, igapidi umbes 16 versta pikk ja lai. Siin elab enam kui pool miljonit inimest. Linn on väga puhas. Eestlasi arvatakse Riias olevat 30 000. Neil on oma seltsid”.
Näituse juhatabki sisse suuremõõtmeline Riia linna ja Daugava jõe panoraam, tehtud omaaegse klaasnegatiivi järgi.
Veel varem kui kunstiõpilased olid Riiga tulnud tulevased arhitektid. Riia Polütehnikumis (asutatud 1862), hilisema nimega Polütehnilises Instituudis, olid hariduse saanud nii Herbert Johanson, Eugen Habermann kui mitmed teised ning vaadeldaval perioodil õppisid seal Edgar Kuusik, Anton Soans, Robert Natus, Hanno Kompus.
Riia Linna Kunstikool asutati 1906. aastal E. Jung-Stillingi erakunstikooli baasil ning Peterburi Kunstiakadeemia hoolealusena. Ka kõik kooli tähtsamad õppejõud nagu eelmainitud Gerhard Paul Rosen, kooli näo põhiline kujundaja, direktor ja maaliklassi juhataja Vilhelms Purvitis, portreeklassi juhataja Janis Rozentals, aktiklassi juhataja Janis Roberts Tilbergs, maaliklassi õppejõud Bernhard Borchert olid Peterburi Kunstiakadeemia koolitusega.

Eestlased Riias
“Meie kool on suur, õpilasi ligi kolmsada. Õpilased on kõik täiskasvanud inimesed, mõned kuni 50 aastat vanad. Siin on meid kõigist rahvustest, lätlasi sakslasi, venelasi, juute, poolakaid. Õpetusi annavad Riia paremad kunstnikud” – kirjutab 30aastane Jaan Vahtra.
Eesti kunstiõpilased õppisid Riia Linna Kunstikoolis aastail 1910 – 1914. See oli kooli elus igati tõusujooneline aeg. 1909 oli kooli direktoriks kutsutud Purvitis, kes muide sel ajal elas Tallinnas (näitusel on ka üks ta kevadtalvise Pirita jõe vaade). 37aastane direktor püüdis oma koolist kujundada igati ajakohase õppeasutuse, tuua sisse senisest ühtaegu süsteemsema ja loomingulisema lähenemise, millega kaasnes ka vormivõtete uuendamine ja mitmekesistamine. Ta eesmärgiks oli lähendada kooli kõrgema õppeasutuse nõuetele.
On igati tõenäoline, et nii impressionismi, neoimpressionismi kui ka fovismi ja ekspressionismi mõningate ilmingutega puutusid eestlastest õppurid kokku juba Riia päevil, iseasi, kui palju nad neid sel ajal kasutasid. Vahetult õpingujärselt on aga näiteid nii Vahtra (“Räpina veski” ja sama suunda veelgi veendunumalt jätkav “Maastik majadega”) kui ka Ormissoni loomingust – matisse’ilikult kirjukirjus natüürmordid (“Natüürmort värvitud munadega”, eksponeeritud praegu Tartu Kunstimuuseumi püsiekspositsioonis) ja figuurimaalid (“Naine kirjul taustal”). Eelkõige aga annab selliseks oletuseks alust asjaolu, et nii Purvitise, eriti aga Rozentalsi akadeemilise aluspõhjaga loomingusse lisandusid just selle aja paiku mainitud ilmingud.
Vahtra meenutab oma mälestusteraamatus: “Huvitav oli töötada Purviti klassis…Kui kellelgi oli joonistus viltu, siis ei tähendanud see midagi, aga värvi pidi võtma suure julgusega. Panin tähele, et neid õpilasi, kes näitasid suurt julgust värvide käsitlemises, oli vana alati õpetamas, kuna aga teisi, kes töötasid aralt ja nokitsedes, pani ta harva tähele…Villem Ormisson kuulus Purviti paremate õpilaste hulka”.
Nii et värvijulguse ja -armastuse võisid eesti õppurid küll Riiast kaasa võtta, nagu ka mitmeid motiive ja kompositsioonivõtteid, mida nad nägid oma õpetajate, eelkõige Purvitise, maalides. Ent, mis veelgi olulisem, küllap pärineb koolist ka püüd ja oskus sisse elada erinevatesse loodusseisunditesse, tabada iseloomulikku ja luua meeleolu.
Eestlastest läbisid kooli nelja-aastase kursuse Ormisson, Süvalo ja Pulst. Vahtra ja Vanakamara õppeaeg jäi lühemaks.

Peegeldused
XX sajandi algus oli aeg, mil Baltimaadesse jõudis uus kunstisuund – juugend. Eriti uhkeid vilju kandis see Riias. Aastail 1901 – 1914 ehitati seal mitmeid suurejoonelisi juugendehitisi, mis määravad linna ilmet tänaseni (arhitektid M. Eisenstein, E. Laube, P. Mandelstamm). Juugendlik stilisatsioon ja romantikaihalus, nooruse ja kevade meeleolud jõudsid ka kujutavasse kunsti. Sellest olid mõjutatud nii Riia Linna Kunstikooli õppejõud kui õpilased. Ent nii nagu iga kunstisuund, võimaldas ka juugend vägagi erinevaid lahendusi ning võttis endasse mõjutusi uutest, pealetulevatest kunstisuundadest.
Purvitise õpetajaks oli olnud tuntud maastikumaalija, valgusefektide, kuuvalguse ja päikeselaikude kujutaja A. Kuindzi. Maastikumaal sai ka Purvitise põhiteemaks. Välisele efektsusele eelistas ta aga pehmemaid, kodusemaid lahendusi. Loodusmaal kujunes põhiliseks ka Villem Ormissonile ja Konstantin Süvalole. See anr oli oluline ka rahutule otsijale Jaan Vahtrale, põhiliselt akvarelle teinud August Pulstile ning varalahkunud Jaan Vanakamarale.
Lisaks Riias õpitule ja koolijärgselt kogetud Konrad Mäe mõjule etendasid Ormissoni kujunemisteel olulist osa nii 1922. aastal Saksamaalt kaasa toodud ekspressionism kui ka cezannism. Kui ekspressionismi mõjud olid üldisemad ja avaldusid peamiselt tumesinises tonaalsuses, siis Cezanne’i puhul on talle imponeerinud nii vormikindlus kui motiivivalik. Mitmeid Cezanne`i maale nagu “Tütarlaps klaveri juures”, “Sild üle Marne’i”, “Marne’i kallas”, “Suplejad”, natüürmordid õunte, draperiide ja kipskujudega võib vaadelda inspiratsiooniallikatena. Ent miks ka mitte. Tuleneb ju Ormissoni maalide mõjukus ja isikupära ikkagi eelkõige nauditavast värviharmooniast ja maalimiskindlusest, vähemoluliseks jääb nii motiivivalik kui ka see, kas kollase värvi sära kannab lilleõis või sidrun, kas punane aktsent tuleneb katuste rütmist või draperiist. Mõned ta 1930ndate maalid tuginevad vaid ühe värvi tonaalsusele, nagu 1934. aasta roheline “Suvi” või 1939. aasta sinine “Pühajärv”. Viimatimainitus võlub eriti veepinna elav ja tundlik maalimine. Ja vesi ning veepeegeldused on oluline komponent nii Purvitise kui ka ta õpilaste maastikumaalides. Ent mitte ainult. Sama võtet akadeemilisemas käsitluses näeme ka Roseni maastikumaalides.
Kõige otsesemalt peegeldub Riia kooli ja Purvitise taustsüsteem Süvalo loomingus, ja samas on ta oma 1920ndate loomingus vägagi otsinguline – heledakoloriidiline, puäntellistlik “Pühajärv”, fovistlik “Maikuul”, kubistlik “Kompositsioon”. Omasemaks jäävad talle siiski rahulikud maastikuvaated kas lookleva ojaga (“Vaade taluaknast sügisel”) või künkal asuva väikese puudegrupiga (“Sügis”, 1930, “Kevadmaastik”, 1938). Just neis pääseb eriliselt mõjule ta koloristianne ja meeleolu loomise oskus. Temagi loomingule mõjus elavdavalt välisreis, 1929. aastal Pariisi, kus ta leidis kinnitust oma pehmelt maalilise väljendusviisi arendamiseks.
Jaan Vahtra mitmekülgsest loomingust on seekord välja jäetud ta kubismi periood kui teemasse mittepuutuv. Küll aga näib, et oma 1940ndate töödes pöördub ta taas nooruses õpitu juurde, maalides rahuliku tonaalsuse ja veepeegeldustega Lõuna-Eesti panoraamseid vaateid.
Ka Paul Burmani talvistes maastikumotiivides ja kevadistes agulivaadetes aimub Riia koolkonna mõju. Ent samavõrd on siin ka ajastuomast juugendlikku müstikat ning õhu ja valguse maali. Kuid eelkõige jäi Burman siiski iseõppijaks, oma tugeva loodusliku ande intuitiivseks arendajaks.
Enam ühiskonnategelastena kui kunstnikena said tuntuks August Pulst ja Jaan Vanakamar. Pulsti 1915. aasta linnavaated ja maastikumaalid näitavad igati häid eeldusi ning meeldivaid leide on ka ta hilisemas loomingus (“Pärnu motiiv, 1973). Maalilist tervikutaju nähtub ka kahes meieni jõudnud Vanakamara looduspildis.
Riia Linna Kunstikoolis õppinud eestlaste saatus kujunes erinevaks, nagu ka nende koht eesti kunstimaastikul. Küll saab aga ühisjoonena märkida kiindumust maastikumaali, mõõdukat huvitumist uuematest kunstisuundadest ja arusaama kunstist kui esteetilisest, maalilis-emotsionaalsest tervikust. Kuid eks olnud see ju iseloomulik suurele osale eesti kunstist, mille üheks osaks sai ka Riias õppinute looming oma mõneti eripäraste nüanssidega.
Seega siis pakub see näitus head, traditsioonilist maalikultuuri, meeleolukaid loodusvaateid, suurejoonelisi vaikelusid, sekka portreid ja animalistikat.