Järgmisel nädalal algavad eesti muusika päevad (25. – 29. IV), mille kutsel on kirjas, et 98 protsenti teostest kõlab maailmaesiettekandes. Mis tähendab, et kui eesti muusika päevi poleks olemas, siis tuleks need välja mõelda – nendeta sureks ehk suur osa eesti uudismuusikast välja. Niisugune oletus on muidugi küllalt radikaalne ning lausa karjub motiveeritud argumentatsiooni järele. Veelgi radikaalsem oleks probleemiasetus, kas eesti nüüdismuusikat on vaja, kes ja kus seda vajab.
Lähemal vaatlusel võib siiski selguda, et küsimus polegi õhust võetud ning sel juhul pole tegemist niivõrd radikaalsuse, kuivõrd täiesti argise reaalsusega. “Kus” ja “kes” on siiski ühe ja sama mündi kaks külge, sest on vähetõenäoline, et näiteks ketšua-indiaanlastel kuskil Andides oleks eesti muusikat nii väga vaja. Enesestmõistetav näib, et eesti muusikat on tarvis kõigepealt ikka meile siin, Eestimaal. See ei tohiks tõestamist vajada, aga võta näpust – vajab vist küll, sest tegelikult on tänaseks juba üsna äraleierdatud teema, et eesti interpreedid ei taha (väidetavalt) eesti muusikat oma kontsertidel eriti esitada. Leierdame siis edasi, kuni jõuame lõpuks ehk ka selleni, kas eesti algupäraseid helindeid on ikka tõesti vaja.

Kildkondlikkus ja Polyhymnia naeratus
Üheksakümnendatel tekkisid meie muusikaelus mõned uued märksõnad nagu “muusika kui Eesti parim ekspordiartikkel”, “vabaõhukontserdid” ja meie interpreetide “esinemisvõimaluste vähesus”. Siia võiks lisada veel ühe – kildkondlikkuse eesti praeguses muusikakultuuris. Teadupärast ei tähenda sõna “muusikakultuur” mitte ainult kirjapandud partituuri, vaid ka selle esitamist, kontserdielu korraldamist, kajastamist jne. Kultuur on õpitud käitumisviiside ja nende tulemuste ühtne tervik (E. A. Hoebel). Kildkondlikkus omakorda tähendab laiemas plaanis paljude, tihti vastandlike huvide ristumisena tekkinud kitsaid huvigruppe. Näiteks on enesestmõistetav, et kõrvuti eksisteerivad heliloojate liit ja interpreetide liit, sest kumbki esindab suurt ja olulist mõjugruppi. Aga kui loeme, et “kõik interpreedid ei sobi Interpreetide Ühingusse ja seetõttu loodi Eesti Esitajate Ühing” (Eesti Ekspressi TV Nädal nr. 14), siis tundub asi pisut imelik. See ongi kildkondlikkus, väitku asjaosalised ise, mis tahavad.
Vaatame parem, millega tegelevad praegu meie suuremad muusikaorganisatsioonid. Pisut liialdades võib öelda, et rohkemgi kui muusikalisi probleeme jagavad nad puid ja maid, tegevuspiirkondi ja finantse nagu organisatsioonidele kohane. Näiteks ERSO ja Eesti Kontsert uute reformide lainel Estonia kontserdisaali, lepinguid ja rahakotti. Täpsemalt selle sisu. Muidugi ei tasu olla idealist ning arvata, et kaunid kunstid püsivad nii kaunitena ainult tänu sama kaunitele muusadele. Et piisab Polyhymnia ainsast naeratusest, ning kontserdisaalid on täis ja orkestrantide taskud samuti. Alati võib öelda, et elu on elu (ja eesti elu pole erand), kuid kuhugi sinna elurataste vahele võib jääda ka eesti muusika. Rataste vahele selles mõttes, et puude-maade jagamise kõrval võib see sootuks ununeda. Või ongi juba osaliselt ununenud, kui mõelda, et Mare Põldmäe koostatud andmete põhjal on eesti heliloojad XX sajandil kirjutanud 126 sümfooniat. Jättes kõrvale Tubina sümfooniate tähelepanuväärse ettekandeseeria, võib nüüd küsida, kui suurt protsenti ülejäänud 115 sümfooniast on ERSO esitanud viimastel aastatel (või kümnendil). Äärmiselt pehmelt öeldes mitte just suurt. Võibolla polegi erilist vajadust sealt midagi repertuaari võtta – et kes neid ikka kuulata tahab (mõnd autorit ei taheta kindlasti) ning Bruckner ja Beethoven on ju õnneks olemas? See ongi punkt, kus meenutada küsimust eesti nüüdismuusika vajalikkusest. Näe, klassikuidki ei mängita… Kuid rääkisime ju kildkondlikkusest.
Või pole organisatsiooniline kildkondlikkus ja eesti muusika omavahel seotud? On küll, sest puude-maade jagamine tähendab majanduslikke prioriteetide jagamist ning eesti muusika tellimine, esitamine, salvestamine ja plaadistamine kuulub samasse valdkonda. Kahtlemata pole see tänase päeva seisuga majanduslikult kuigi tulus tegevus. Kuid nii mõnestki probleemist saaks üle, kui poleks kildkondlikkust, mille parim (sisuliselt halvim) näide on siinkirjutaja arvates eesti süvamuusika riiklikult subsideeritud plaadistamise (st. vastava eesti plaadifirma asutamise) küsimuse senine lahendamatus. Keegi ei mäleta vist enam täpselt, kui palju tegevuskavu on läbi arutatud, kui palju mitmepoolseid kõrgetasemelisi nõupidamisi peetud ning milliseid uksi paari aasta jooksul kulutatud. Tulemus on ikka sama – riiklikult subsideeritavat plaadifirmat meil pole ning ei paista ka kuskilt tulevat, sest Eesti Raadio tahab üht, Eesti Kontsert teist, ERSO kolmandat, Muusikanõukogu neljandat, Eesti Muusika Infokeskus viiendat jne. Huvid ei jookse paraku kokku ning peamine komistuskivi on ikka distributsioon ehk turustamine, mis on teadupärast majanduslik, mitte kunstiline tegevus.
Kildkondlikkuse teemat lõpetades peab nentima, et kui triviaalse loosungi järgi “ühenduses peitub jõud” ning sageli ka monopol, siis kildkondlikkuses pole kumbagi. Seetõttu ei tehta siis ka midagi olulist ära – need interpreedid, kes ei mahu Interpreetide Liitu, moodustavad Eesti Esitajate Ühingu. Need õnnetud, kes sinnagi ei sobi, moodustavad ehk Lavalesinejate Liidu, sealt väljavisatud jälle Mitte-esinejate Liidu jne. Liite nagu raba, mõtet ei kusagil…

Eesti muusika kui eksportiartikkel
Tuleme üheksakümnendate aastate teise märksõna juurde – muusika on Eesti parim eksportartikkel. Kujundlik ja väga tõenäoline, sest Eestit ei tunta mujal maailmas mitte Alma piima järgi, vaid ikka tänu Kaljuste, Pärdi ning teiste eesti muusikute tegevusele.
Kultuuri tõlgendamist võib võrrelda binokliga – oleneb vaatepunktist, kas mõned loomeisiksused paistavad väga suurelt ja selgelt ning teisi nende varjust õieti ei näegi või siis vastupidi – ei näe ka suuri, kuna kõik tunduvad ühtemoodi eemal. Kui vaadata eesti muusikale Lääne-Euroopast või Ameerikast, siis tuntakse peamiselt vist kolme heliloojat – Pärti, Tüüri ja Tormist. Kahte esimest käsitletakse sakraalkaemuslike loojatena kõrvuti Kantšeliga (Giampiero Bigazzi artiklis “Mystical New from the East”). Kui aga vaadata muusikaelu siin Eestis, siis sellised nimed nagu Tubin, Sumera, Kangro, Tamberg ja Ester Mägi esinevad kontserdikavades ning ka siin ringlevatel plaatidel eelmainitud kolmikust isegi sagedamini. Kõik oleneb vaatepunktist. Siit võib teha järelduse, et huvitavaid eesti heliloojaid on kaugelt rohkem, kui neid tuntakse väljaspool Eestit.
kuid tegelikult on probleem muidugi keerulisem. Ega Pärt-Tüür-Tormis pole siis ainus “loominguline trio”, kelle helindeid mujal esitatakse ja salvestatakse. Näiteks Lepo Sumera kõik sümfooniad on plaadistanud rootsi firma BIS, Eino Tamberg kirjutas ÜRO 50. aastapäevaks teose “Celebration Fanfares”, mille esiettekanne toimus 1995. aastal Neeme Järvi juhatusel New Yorgi Filharmoonikutega. Finlandia Records, Antes ja Eres on eesti muusika plaate andnud välja üsnagi süsteemselt. Küsimus on aga selles, millisel tasandil on väljund. Kui Tõnu Kaljuste juhatatud salvestised jõuavad nii prestiiikate firmade nagu Virgin ja ECM plaatidele, siis on resonants maailmas ka hoopis teine kui näiteks Antese või Erese puhul. Resümeerivalt võib öelda – selleks, et eesti muusika jõuaks igasse maailmanurka, peab ta üle piiri saades ka “õigesse” firmasse jõudma. Siis pole imestada, et Tõnu Kaljuste saab süstemaatiliselt plaadistusauhindu (sel kuul Edison Classical Music Award 2000), mõni teine kuulus eesti dirigent aga mitte.
Ilmselt ei tohikski see “maailmavallutamise kompleks” olla eesmärk omaette, kuid kunstis on juba kord nii, et looming vajab auditooriumi – näitus vaatajata, raamat lugejata ning heliplaat kuulajata on mõttetud. Mis võiks olla veel parem väärtteostest, mille on omaks võtnud isegi maailma mastaabis suur auditoorium. Kuid siit ei tohiks kuulaja teha lihtsustatud otsustusi, nagu oleks helilooja A parem kui helilooja B, kuna A muusika kõlab näiteks Virgini, B oma aga Erese plaatidel. Maailm on ju nii mõõtmatult mitmetahuline ning kuldaväärt komponiste sedavõrd palju, et kõik neist ei saagi jõuda maailmatuntuse igilumistele kõrgtippudele.

Kõrgtippudelt maa peale
Kuid tuleme igilumistest kõrgustest maa peale, kus kohe algavad eesti muusika päevad. Paistab, et eelolev sündmus annab vastuse nii mõnelegi loo alguses püstitatud küsimusele. Väide, nagu ei tahaks eesti interpreedid eesti muusikat eriti mängida, vajab nüüd ümbervaatamist – kõik need maailmaesiettekanded toimuvad ju eesti muusikutega. Vastus küsimusele, kellele eesti nüüdismuusikat on vaja, selgub siin samuti, igatahes on viimased aastad näidanud üsna suurt publikuhuvi. Siinkirjutaja ei tahaks küll ennustaja rolli võtta, kuid ei näe ka põhjust, miks tänavustel muusikapäevadel peaks teisiti olema. Kui on küsimusi, leiab ka vastused.