Eesti muusika päevad algavad kahe kammerooperi esiettekandega. Sirp arvas, et “Viimase ükssarviku” autor, mullu EMAs Eino Tambergi kompositsiooniklassi lõpetanud Kairi Kosk on publikule suhteliselt uus nimi ja kutsus helilooja toimetusse juttu ajama.

Kuidas tundsite ära tahtmise muusikat kirjutada?
Ma ei ole üldse isegi muusikalisest perest ega algusest peale muusika juures. Väiksena taheti mind panna akordioni õppima ja see oli lausa vastumeelne – mäletan selgelt, kui raske oli akordioni süles hoida. kõigepealt õppisin viis aastat flööti Saku lastemuusikakoolis. Siis läksin oma õpetaja algatusel, kes ise oli õppinud muusikakeskkoolis Raivo peäske klassis, samuti tema juurde ja hakkasin fakultatiivselt õppima kompositsiooni Mati Kuulbergi juures. Tasapisi selgus, et mul ei ole üldse esinemisnärvi – jätsin siis flöödi fakultatiivseks ja läksin viimasel aastal kompositsiooni erialale. üllatusin isegi, kui tulin lastemuusikakoolis ühtäkki mõttele, et võiksin õppida kompositsiooni. Võibolla sellepärast, et tahtsin olla kuidagi teistmoodi? Vahetevahel ei tea ma praegugi, miks ma just kirjutan. Aga siis, kui ma seda ei tee, saan aru, et ikkagi tahaksin just seda.
Kui EMA hoone avakontsertide sarjas mängiti teie “Oddi”, tõstis Evelin Kõrvits Sirbis esile teose humoorikust, tsiteeris sumerat, kes kõneles teie hõrgust helikeelest ja Tormist, kes toonitas koloriiditunnetust...
Oi, see on nii ilusasti öeldud. Aga “Oddi” algidee oli tegelikult päris kuri: püüdsin teha sellise loo, mis ei meeldiks kellelegi; olin siis kuidagi autoriteetide vastu suunatud. Tegin enda meelest naljaka loo, taotluslikult teistsuguse, kui olen muidu kirjutanud. Mõned sõbradki ütlesid, et see oli natuke üllatav.
Palju teil on teoseid?
Ei mäleta arvu. Alustasin ju vara ja koolis on tehtud päris palju asju.
millest alustaksite oma loomenimistut?
paneksin kirja tööd, mis on ka esitatud, ja neid oleks võibolla kümmekond. Üks suurem asi oli eelmisel “NYYDil” akadeemia õpilaste kontserdil (dirigeeris T. Kapten) – programmiline teos “Aastaajad”, küllalt vara, esimesel akadeemia-aastal kirjutatud. lugu, mis nüüd ettekandele tuleb, on samamoodi muusikavälise sisuga. Ma ei teagi, kas see on rohkem ballett või ooper: esitajate seas on küll kaks lauljat ja üks retsiteerija, aga samas mõtlesin, et seal peaksid kindlasti olema ka tantsijad, nagu nad nüüd ongi.
teie professor Eino Tamberg on kirjandusliku alge otsimisel tõeline meister ja vahel tundub, et ta naudib tekstide kokkuseadmist vaat et rohkemgi kui pärast muusika loomist. Kas oletegi temalt innustust saanud?
Tamberg on tõesti fantastiline! Minagi lugesin akadeemia, ja eriti muusikakeskkooli lõpuklasside ajal väga palju poeesiat, otsides just sõna ilu, mis on samas ka mõtte ilu. J. S. Beagle’i “Viimase ükssarviku” puhul inspireeriski, et see on väga kaunilt kirjutatud. Samas ka hästi mitmetasandiline. Muinasjutt täiskasvanutele. laused ja isegi üksikud sõnad tekitavad seal värvilise, selgelt kujutletava atmosfääri. Püüdsin seda veidi muusikas edasi anda. libreto koostasin ise, noppides raamatust välja olulisemad ja tabavamad momendid. Koreograaf teeb muidugi oma versiooni, mis jätab veel midagi välja. Raamat on nii mahukas, nii paljude liinidega ja ma ei teagi, palju me sellest suudame edasi anda. Näiteks on seal selline tegelane nagu võlur, kes vaevleb selle käes, et ei oska võluda, ja saab lõpuks taas oma võlujõu käskijaks. See on raamatus üks olulisemaid liine, mis balletis eriti välja ei tulegi – seal on rohkem tegemist armastusliiniga. Surematu ja maailma kauneim olevus ükssarvik hakkab otsima teisi ükssarvikuid, kes on vangistatud ja keda ta tahab päästa. Aga vahepeal võlutakse ta inimeseks. Inimloomust ja armastust tundma õppides ning printsi armudes ei tahagi ta tagasi surematuks saada... Ennast selle tegelasega seostades võiks mõtelda samade asjade üle – et mis on surelikkus ja surematus, ja kas tahakski surematu olla.
Nimetasite, et näete “Viimases ükssarvikus” palju värve. Kas Tormis tabas märki, viidates teie koloriiditundlikkusele? On värvid muusikas teile tähtsad?
Jaa, muusika värvid... Muidugi! Stravinski, Debussy – otsin ka ise neid värve, kuigi teen seda veel natuke oskamatult. huvitavad asjad tulevad ka juhuslikult välja, kui eri kõlasid kokku panna, proovida ja katsetada.
Kas kirjutate sulega paberile või arvutiga?
olen muidugi ka paberile kirjutanud ja see oli väga tore, aga nüüd olen läinud seda teed, et käsitsi ainult visandan midagi, isegi mitte niivõrd nootides kui tekstina, ja siis proovin arvutiga seda edasi arendada. Ma muidugi üritan, et suudaksin peas kõik valmis teha, aga kui pean proovima ja katsetama ega tea veel täpselt kõike, siis on arvuti suureks abiks. Arvuti jätab rohkem aega mõtlemisele, selle asemel et füüsiliselt teksti kirjutada.
Aga teie instrumentaarium, on see naturaalne või elektrooniline?
loomulikult on mul väga suur huvi elektroonilise muusika vastu, õppisin seda natuke Rauno Remme juures. Neid võimalusi on nii palju, et tekib lausa selline kaotsimineku tunne. valisin mõned soundid ja tegin nendega improviseerides loo. Aga sounde ja nende töötlemise võimalusi on nii palju – ühe kasuks otsustamine tundub kõigi teiste suhtes kuidagi ebaõiglane... Raske, nagu iga valiku tegemine minu puhul. Arvutimuusika võimaluste tundmaõppimisega peaks põhjalikumalt tegelema, kui tahta midagi erilist korda saata, aga ma pigem üritan enne õppida traditsiooniliste pillide käsitlemist ja siis võiks olla huvitav neid omavahel ühendada. Kuigi see on kahjuks muutunud trendiks, et “paneme ikka midagi elektroonilist ka juurde”.
Kui palju trend noort inimest mõjutab, kas siis vajadusega olla trendikas või vastupidi, sellest hoiduda, mis samuti ju trend.
Ongi nii, et sa ei saa enam midagi teha, ilma et see oleks trendikas... See sõna iseenesest on juba absurdne ja tekitab protesti. Peaks lihtsalt mitte hoolima sellest, milliseid silte kleebitakse, ja mõtlema enese jaoks selgeks, miks muusikat teha ja miks just sellist. Aga kindlasti need voolud mõjutavad. Nyyd Ensemble mängis sel sügisel Tan Duni vaikseid mõtlikke kõlavärvilugusid ja ka kogu nende viimane kontserdisari koosneb ju sarnastest lugudest. Tundub, et just selline meditatiivne ja kõlavärviline ongi praegu valitsev stiil. Ja stiiliga kaasa minna ei ole mu eesmärk, pigem vastupidi. Nii loobusin hetkeks kahetsusega kõlavärvimuusika katsetustest.
Ütlesite, et ei tule hoolida sellest, mis arvatakse, ent usutavasti on teil eeskujusid ja autoriteete, kelle arvamusest vägagi peate.
Nägite ju, kuidas mu silmad lõid särama, kui rääkisite, mida Sumera ja Tormis ütlesid! Aga ma olen ju hirmus tundlik – minu kohta ei tohi midagi pahasti öelda! Ma ei saa sinna midagi parata, et võtan kõike nii tõsiselt. Mind üritatakse küll nüüd kasvatada mitte nii tundlikuks, vaatame, kas see õnnestub.
Tundlikkus on looja puhul ju väga oluline.
Sellega ma ennast kaitsengi! Aga ma teen kärbsest elevandi. Võibolla on nii sellepärast, et püüan praegu mitte kelleski pahameelt tekitada. Ja kui mu üritused ei lähe korda, siis tunnen, et olen ebaõnnestunud. Olen praeguseks loobunud protestist ja maailmale tõe näitamisest. Tõde on kaotsi läinud. Nii ma püüan siis vastupidi olla kõigile võimalikult lahke. Milleks tekitada maailma kurjusele ja kurbusele lisa. Ei-ei, kurbus on ju teisalt väga ilus, sellist ilusat kurbust võib tekitada küll. Näiteks “Viimase ükssarviku” lõpp on raamatus tegelikult kurb – ükssarvik lahkub printsist, kuigi lubab teda meeles pidada. Kuid seejärel on veel üks peatükk, mis on justkui hiljem lisatud – tavaline happy end, kus ükski niidiots ei jää kokku tõmbamata. Selle jätsin oma muusikast välja.
Ettekantav kammerooper on teil kooliaegne – millega praegu tegelete?
Mul on plaane, muidugi on! Aga ma ei räägiks nendest. Tegelen praegu mittemuusikalise tööga, olen proovinud, kuidas on elu ilma koolita, terved päevad tööl ilma muusikale mõtlemata. See peaks aitama mul mõista, mida tegelikult tahan. Järgmisel aastal mõtlen astuda magistrantuuri.
Kas teil pole tahtmist kuskil mujal mõne pedagoogi juures õppida?
Hea meelega saaksin uusi kogemusi sellise õpetaja juures, kes mulle väga muljet avaldaks, aga seda ei julge ju ometigi välja ütelda. Näiteks Kaija Saariaho on mul meeles mõlkunud...
Tahtsin eelmise küsimusega uurida teie eeskujusid muusikamaailmas.
Ühe nime juba ütlesin. Aga on veel palju fantastilisi heliloojaid nagu Gubaidulina ja Kantšeli või Crumb... Üks inglise naishelilooja Judith Weir. Luigi Nono. Näiteks Nono staatilisus ja kõladega opereerimine, kõlamassiivide kokkupanemine! Kõlavärvimuusika... Ja veel – Šostakovitš on ju mu suur armastus! Kuulan kogu aeg töö juures, keegi teine ei taha, nii et pean klappidega kuulama. Näiteks esimene ja teine klaverikontsert – nii mitmekülgselt emotsionaalne muusika ja samas nii hästi kirjutatud!
On “Viimane ükssarvik” teie tähtsaim teos?
Tuleb nii välja. Kirjutades ma küll seda ei mõelnud. Aga nüüd on esitamiseks nõnda palju jõude liikuma lükatud. Ja see toimub nii huvitavas kohas. Kui kõik õnnestub, kui saalis on publik, kellele teos meeldib, siis oleks see muidugi suur kannustus. Loodan, et “Viimasest ükssarvikust” osasaajad võivad etenduselt koju minna huvitava ja ilusa, ehk ka ilusalt kurbliku kogemuse võrra rikkamana.