Ameeriklane Pariisist Saksa orkestri ees

Eelmise nädala eredaima muusikalise jälje jättis Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestri esinemine Estonia kontserdisaalis (16. IV) Hugh Wolffi juhatusel, kavas Copland, Haydn ja Beethoven.
Frankfurdi RSO peadirigent Hugh Wolff, vastavalt rahvusele ja sünnilinnale ameeriklane Pariisist, on peale dirigeerimise (Charles Brucki juhendamisel) õppinud ka kompositsiooni – George Crumbi käe all USAs ja Olivier Messiaeni juures Pariisis. Aastal 1979 tõusis ta Mstislav Rostropovitši kõrvale Ameerika Rahvusorkestri abidirigendiks, aasta hiljem edukas debüüt New Yorgi Carnegie Hallis Ameerika ROga Rostropovitši soleerimisel ja siis juba kõik need teised orkestrid, mis kavalehel kirjas (liiga palju, et siin üles lugeda).
Dirigendina on Wolff küllaltki ekstsentriline natuur: tema estid on nii suured ja teatraalsed, liikumine nii ülepakutud ja sõna otseses mõttes hüplev, et õigem oleks rääkida juba “kehakeelest” või “plastilisest pantomiimist”. Kogu see teater väljub igasuguse dirigendiretoorika piiridest. Kummatigi on kõik ta sissenäitamised rõhutatult täpsed, ei mingeid “manuaalseid ringe” ega ebamäärasusi, isegi mitte hõljuva olekuga “õukondlikes” stseenides (Haydni puhul). Ning mis kõige olulisem – kui paindlikult orkester järele tuleb, kui kiirelt reageerib ning kui illustratiivselt välja mängib (Coplandi puhul). Kui mõne dirigendi väline teatraalsus kandub muusikasse üle, siis Wolffil igatahes mitte (ning keda see “võimlemine” segab, võib ju lavale mitte vaadata).
Kava oli koostatud selles mõttes nutikalt, et Copland, Haydn ja Beethoven kui vastavalt ameerikaliku Atraktiivsuse, klassikalise Väljapeetuse ja saatust trotsiva Dramatismi kehastused võimaldavad kolme peale igal orkestril näidata oma tugevaid külgi eri rakursist. Kui neid muidugi on. Frankfurdi RSO-l ootuspäraselt oli ning iga teos oli seetõttu kantud nii orkestri kui dirigendi stiilipuhtast tõlgendusest.
Aaron Coplandi (1900 – 1990) viieosaline süit “Teatrimuusika” (1926, “Music for the Theater”) näitas hästi Frankfurdi RSO värvivõimalusi ning samas ka orkestrisolistide karakterikujunduse oskust. Juba teose pealkiri ütleb, mis võtmes muusika peab kõlama. “Proloog” mõjuski pastelse eelmänguna, kus ootad soleerivate instrumentide koloriitseid repliike kuulates kannatamatult eesriide avanemist. See avaneski – rütmiergas keskmine episood näitas korraks oma sädelevat helki ning tõmbus siis taas mattidesse pooltoonidesse. Järgnevas “Tantsus” läks juba Gershwini stiilis jazziks, peategelasteks sordiiniga trompet ja klarnet. Orkestri rütmierksus ja -täpsus olid muidugi kadestamisväärsed, teisiti poleks atraktiivset karakterit särama saanudki. “Interluudium” mõjus rahuliku ja idüllilise vahemänguna, silme ette võinuks manada näiteks avara looduspanoraami (nagu mõnes ameerika filmis), sest esituses oli avarust küllaga. “Burleski” “teeseldult” raskepärast kohmakust ja artistlikult väljamängitud irooniat oli nii dirigendis kui orkestri kõlapildis. “Epiloog” pöördus loo alguskujunditesse tagasi – nende vaikne hurm andis märku, et “Teatrimuusika” eesriidel on aeg sulguda.
Juba Haydni Sümfoonia nr. 97 C-duur (1792, üks Londoni sümfooniatest) esimeses osas hämmastas, kui plastiliselt sulandus Wolff oma liigutuste ja estikulatsiooniga, keha keelt kasutades erinevatesse karakteritesse. Umbes nii, et kui vaadata videot, mille heli maha keeratud, on ikka teada, kus pea-, kus kõrvalpartii ja töötlus. Adagio pakkus huvitavat tõlgendust kõigepealt aktsentueeritud dünaamika mõttes: väga lühikesed, kuid silmatorkavad diminuendo-efektid panid kogu orkestraalse faktuuri tundlikult hingama. Edasi võis kuulda nii järskude, peaaegu et beethovenlike kontuuridega karaktereid kui õukondlikku elegantsi. Menuett mõjus jälle väljapeetult galantselt, eriti keskmises osas. Samas polnud see pinnapealne glamuur, vaid pigem kantud tundlikust espriist tänu dirigendi väikestele tempolaiendustele ning keelpillide õhkkergetele strihhidele. Puhkpillide iseloomulikud repetitsioonid sümfoonia finaalis viisid mõttele, et ka lihtsaid noodikordusi saab artistlikult välja mängida. Eriti siis, kui nad moodustavad osa kõige karakteersema elemendi.
Õhtu naelaks kujunes aga Beethoveni sümfoonia nr. 3 Es-duur op. 55 “Eroica” esitus. Allegro con brio dramaatilised pinged liikusid siin suurte ja võimsate hoovustena kuni repriisini, mis võis panna tarduma oma ettevalmistatud pianoga. Kogu see muusikalis-dramaturgiline protsess voogas väga voolujooneliselt ja kaasahaaravalt. Teise osa kuulsa leinamarsi traagiliselt tumedast helikangast ei saanudki detaile eraldi välja noppida, näiteks oboe plastilisi ja valulikke legatosid – tervikmulje oli sedavõrd homogeenne. Mõned üleminekud olid dirigendil ette valmistatud ja läbi viidud lausa illusionisti tabamatusega, näiteks üleminek C-duur kulminatsioonilt tagasi leinamarsi motiivile. Aga töötluses ootas ees veel kuulus fuuga, mille majesteetlik jõud oli oma suursugususes hämmastav. Suurejooneline hingus kandus ka väljapeetud tempodega arendusse ning lõpu valulikku leina.
Scherzo moodustas eelnevaga värvika ning hoogsa kontrasti, esitus sujus väga liikuvas tempos kuni metsasarveansamblini, milles vaid üks kõrge es² kõlas pisut rabedalt. Finaali fuuga polüfoonia (klassikaline näide variatsiooni- ja fuugavormi ühendamisest Beethovenil) kõlas romantiliste laiendustega, kuid samas äärmiselt reljeefselt. Dirigendi suured retoorilised estid toonitasid omasoodu esituse jõulist ekspressiivsust. Efektselt väljapeetud generaalpaus ning – sama väljapeetud eepiline Andante-plaan. Nüüd ilmus esitusse korraks ka muretu mänglevus, mille lõpetas tormakas Presto.
Väga hea orkester väga hea dirigendiga, pisut ülepakutud teatraalsusele vaatamata. Kui Copland oli atraktiivseim ning Haydn stiilseim, siis Beethoven lihtsalt parim.

Igor Garšnek

Tšaikovski “Lumivalgeke” koguperekavas

15. aprillil esitasid Peterburi Maria teatri solistid Nadeda Vassiljeva ja Aleksandr Dedjuk, ERSO ja Ellerhein Anu Tali juhatusel väga harva mängitava teose, Tšaikovski muusika Ostrovski näidendile “Lumivalgeke”.
Teatavasti lõi helilooja teose vahetus koostöös näitekirjanikuga, seda mängiti lavatüki esietendusel. Näeme siin ootamatut Tšaikovskit, kes on lähedane Võimsale Rühmale – teos peegeldab “vene vaimu” suuremal määral kui Tšaikovski muusika tavaliselt.
Anu Tali tugevaks küljeks on vähemängitud teoste esiletoomine, tuletame meelde kas või Tormise kantaadi “Kalevipoeg” taasesitust. Võib öelda, et vaevalt keegi tunneb meil vene muusikat praegu sama hästi kui Tali – mõni tema interpretatsioon on paremgi kui vene dirigentidel. Kahjuks oli kõnesoleva kontserdi idee parem kui teostus. Esialgu planeeris Anu Tali kontserdi vene lastele, kuid millegipärast kavatsus muutus ja teksti luges eesti keeles Elle Kull. Seetõttu oli kontserdil kaks rahvuslikku plaani: dirigent ja orkester suutsid küll mängida vene muusikat nii, et luua kontakt eesti lastega; peterburi lauljad esinesid aga vene vaimus, mis ei sobinud sageli dirigendi kontseptsiooniga. Lisaks kontrasteerus Ostrovski tekstiga väga muinasjutu ümberjutustus, kus peamiseks sõnadeks olid “ta ütles”, “ta vastas” jne. Kuigi jutustaja esines väljendusrikkalt, ei suutnud ta hoida laste tähelepanu ja üldmulje jättis soovida.
Anu Tali est on väljendusrikas, fraseering täpne, stiilitunne ideaalne. Seekord olid eriti head lüürilised numbrid, näiteks sissejuhatus, teine vahemäng, teine melodraama. õnnestus ka “Tants” rõhutatud vene stiilis, kus orkester sai väikeste kuulajatega suurepärase kontakti. Anu Tali on alati hästi tunnetanud ka muusika tämbrikülge (meenutagem tema impressionistide tõlgendusi), seetõttu õnnestus tal väga “Metsavaimu stseen”. Ta näitas ennast ka suurepärase solistide ja koori saatjana.
Nadeda Vassiljeva, kes esitas kolm Leli laulu, on tugev laulja: tal on hea suure ulatusega hääl ning ta laulis ilusti ja stiilselt. Väga hästi esitas ta finaali koos Ellerheinaga. Aleksander Dedik laulis hästi ainult Brussilo laulukese, mis on võrdlemisi lihtne; Pakase monoloogis ta pigem karjus, mulje oli õudne. Ellerhein oli väga hea, tema numbrid kõlasid läbitunnetatult ja efektselt; võib öelda, et koor saavutas tõelise rahvusliku sünteesi, võibolla tänu koormeister Tiia-Ester Loitmele.