Mõjunud raamatud
Jaan-Eik Tulve:
Varajases lapsepõlves olin niivõrd sisse võetud Ellen Niidu
raamatutest, et oma kunagi ehk sündivale õele oli mul nimi kindlalt olemas: Ellen
Niit.
Koolipõlves jätsid sügava mulje Dumas musketäride köited ning natuke
hiljem Tolstoi Sõda ja rahu (olin oma mäletamist mööda klassis
ainuke, kes selle kohustusliku kirjanduse raames läbi luges). Need olid ühed esimesed
kokkupuuted suurte kultuuridega, mis tundusid tol hetkel üsna kauged ja kättesaamatud.
Murdeea lõpu poole avastasin Juhan Viidingu, imetlen teda siiani. Samal ajal
vaimustusin ka absurdist.
Umbes kaheksateistkümneselt sattusid minu kätte Karl Ristikivi masinakirjas
paljundatud luuletused. Avastasin temas midagi endale väga lähedast, leidsin oma mõtted
ja tunded jooksvat sama rada. Mõni aeg hiljem jõudsid minuni ka tema romaanid ning
jällegi kordus sama. Kindlasti on Ristikivi mind eesti kirjanikest kõige rohkem
mõjutanud.
Läbi aegade olen suure huviga lugenud suurkujude elulugusid ning memuaare,
mis tihti viivad huvitavate inimeste kaudu väga omapärastesse keskkondadesse,
olukordadesse ning traditsioonidesse. Inimene on mind alati huvitanud.
Mõni aasta tagasi juhtusin ühel festivalil Marokos kuulma üht sufi lauljat Iraanist,
kelle esinemisest sattusin tohutusse vaimustusse. Pärast esimest põgusat kontakti olen
tutvunud sufide suurepärase poeedi Djalâl al-Dîn Rûmî kauni poeesiaga. Kuigi
pärit XIII sajandist, võiksid need Jumalat ning ilu ja armastust käsitlevad müstilised
tekstid tänapäeva eurooplaselegi olla väga arusaadavad ning isegi vajalikud.
Viimased aastad seostuvad eelkõige Iisraeli-Ameerika kirjaniku Chaim Potokiga (Mu
nimi on Aer Lev, Au commencement) ning Liibanoni kirjaniku Khalil
Gibraniga (Prohvet, Prohveti aed), kelle raamatutest
olen leidnud palju mõistmaks meie erinevatest kultuuridest ning inimestest läbi
põimunud aega.
Sellesse ritta seaksin loomulikult ka Piibli, mille võrratutest tekstidest on
minule eriti lähedasteks saanud psalmid, Jeremija koos Nutulauludega ning Uuest
Testamendist Pauluse kirjad.
|