Veljo Tormis võttis kutse 1997. kalendriaastal Tartus professorina tegutseda vastu pikema kaalumise järel. Seda, mis juhtus pärast tema nõustumist ülikooli ettepanekuga, on raamatu sissejuhatuses Urve Lippus kirjeldanud järgmiselt: “Kui jah-sõna antud, võttis aga Tormis ise asja väga tõsiselt – kui juba professor, siis peab ikka loenguid pidama. 1997. aasta jaanuaris oli ta koos abikaasaga Pirital sanatooriumis [—-] Seal tekkiski järsku idee, et kahju oleks kogu seda ettevalmistustööd ainult üheks korraks teha, ja ma pakkusin ennast kogu ürituses assistendiks, et siis pärast lindistuse ja märkmete põhjal need loengud raamatuks kirjutada. Veljo Tormisele meeldis ideest see pool, et nii ettevalmistuse kui loengupidamise närvipinget saaks jagada. Lea Tormis kui teatriloolane muidugi mõistis, et nii võiks tekkida kultuurilooliselt oluline raamat, mida Veljo omal algatusel iial kirjutama ei hakkaks.”
Tegelikkuses hakkas asi välja nägema nii, et Tormis ja Lippus reisisid Tallinna ja Tartu vahet tavaliselt Tormise autoga. Tartusse jõudnud, peatus Tormis allakirjutanu korteris Turu tänavas, Lippus aga Aime Karmi juures mõnesaja meetri kaugusel Aleksandri tänavas. Paljuski said Tartu-loengud oma lõpliku vormi ilmselt neil autosõitudel või ka Turu tänavas tee- või kohvitassi taga toimunud jutuajamiste käigus.
“Lauldud sõna” on sisu ja laadi poolest võimalik asetada väga erinevasse konteksti. Kõigepealt saab raamatut vaadelda kui helilooja verbaalset enesekehtestust. Muusikaajaloos on huvitav jälgida, millistel ajajärkudel ja mis põhjustel on heliloojad nootide kirjutamisele lisaks pidanud vajalikuks end väljendada ka sõnadega. Näib, et üldiselt alates XX sajandist. Tonaalse süsteemi lagunedes hakkas muusika helikeel muutuma sedavõrd individuaalseks, et sellest arusaamist ei saanud jätta enam pelgalt kuulaja kõrva ja tunnetuslike võimete hooleks. Olivier Messiaeni “Minu helikeele tehnika”, John Cage’i esseed, uusviini koolkonna enesetutvustused jpt. tekstid annavad märku XX sajandi heliloojate sisemisest vajadusest muusikat mitte ainult luua, vaid seda ka seletada. Äsja visandatud reas on “Lauldud sõna” kõige lähedasemaks paralleeliks võibolla Igor Stravinski ja dirigent Robert Crafti “Dialoogid”: kahe professionaalse muusiku vestlusseeriad muusikast ja sellega seotud asjadest. Tormise ja Lippuse raamat pole küll läbivalt vormistatud dialoogidena, ent kes Tormise loengutes käisid, võivad tunnistada, et dialoogi Lippuse ja ka teiste kuulajatega tuli neis ette päris sageli.
Edasi on “Lauldud sõna” huvitav lugeda kui lähiajaloo sotsiaalse mõtestamise katset. Erinevalt poliitikast, kus mitmed tegijad eelistaksid oma viieteist-kahekümne aasta vanust tegevust mäletada valikuliselt, ei vaiki Tormis maha mitte ühtki tükki oma loomingust. Otse vastupidi, Tartu-sarja üks loenguid ning vastavalt ka raamatu üks peatükke kannab mõnd rahvuslast ilmselt ärritavat pealkirja “Mõtisklusi Leniniga”. Andres Langemets on hiljuti teravmeelselt juhtinud tähelepanu sellele, et meie ühiskonnas täheldatava tugeva Ameerika-ihaluse sügavamaks allikaks võib olla kartus lähimineviku ees ning siit johtuv soov seda unustada. Ma ei usu pea liiva alla peitmise tulemuslikkusesse. Kui minutaolisi peaks olema teisi, siis soovitan neil Tormise raamatut sotsiaalkriitilise pilguga lugeda – satisfaction guaranteed! Näib, et vaatamata muusikaspetsiifilisele sisule avaldub 1980. aastate ja ka varasem Eesti ühiskond “Lauldud sõnas” kogu oma mitmekesisuses ja paradoksaalsuses.
Kolmandaks on “Lauldud sõna” muusikauurimuslik teos. Ei tee vist paha rõhutada, et Tormise näol on tegemist rahvusvaheliselt tunnustatud eesti heliloojaga. Samas pole Tormise loomingule pühendatud muusikateaduslik kirjasõna nii rikkalik, nagu ta muusika seda vääriks. Monograafiatest kuni “Lauldud sõna” ilmumiseni ainsaks peaks olema I. Bobõkina venekeelne Moskvas 1989. a. ilmunud raamat; eestikeelsetes artiklites on Tormise loomingut seni käsitlenud Helju Tauk, Toomas Siitan, Urve Lippus jt. On teada, et Tormisele pühendatud raamatu kallal töötab New Yorgis elav muusikateadlane Mimi Daitz. Kuigi uurimistöö pole sport, on “Lauldud sõna” ilmumisega teatud mõttes ära lahendatud üks eesti muusikateaduse auküsimusi. Võrdluseks meenutatagu, et esimene Arvo Pärdile pühendatud monograafia ilmus teatavasti Oxford University Pressi kirjastusel 1997. a. ja selle autor on Paul Hillier.
“Lauldud sõna” on muusikateaduslik raamat tänu Urve Lippuse nõudlikkusele enese kui raamatu koostaja suhtes. Teadusliku tekstina võimaldab “Lauldud sõna” käsitleda nii täpne viitamissüsteem kui ka materjali esitamise loogika. Lippus võinuks raamatu jaoks valida märksa publitsistlikuma vormi, mida keegi poleks saanud talle pahaks panna. “Lauldud sõna” on koostatud ühtaegu teadusliku rangusega ja samas lopsakalt. Raamatut illustreeriv materjal on väga rikkalik: laserplaadile lisaks on raamatus noodinäiteid, kaarte, fotosid, kirju, kontserdiprogramme ning muid dokumente Tormise perekonnaarhiivist ja mujalt.
Peab nentima, et “Lauldud sõna” ilmumine tähistab muusikauurimuslikku suursündmust Eestis, ja ühtlasi tunnustama Tartu Ülikooli kirjastuse missioonitundelist tegevust raamatu väljaandmisel. Üldiselt on “Lauldud sõna” tehniliselt teostatud hästi, kui välja arvata, et sisukorras on leheküljenumbrid sattunud kuue lehekülje võrra faasinihkesse. Ka CD võinuks olla raamatuga kuidagi füüsiliselt ühendatud (nt. ümbris tagakaane külge kleebitud): praegu tekitab raamatu ja CD eraldi käitlemine lisategevust kaupmeestele, mis meie raamatukaubanduse olukorda arvestades ei pruugi raamatu läbimüügile tingimata soodsalt mõjuda.