Pealelend

Mida muudaksite siin ilmas?

Allan Vurma,
Sirbi aastapreemia laureaat:
Küsimuses on pateetilist tooni. XX sajandi lugu teades tekib kõhedustunne, kuuldes ainuisikulistest soovidest midagi globaalselt ümber korraldada või suuri muudatusi ette võtta. Tundub, et igas inimhinges eneses peitub tema eksistentsisiht, samuti nagu igas õunaseemnes õitsev ja viljakandev puu. See siht tundub teoks saavat sedavõrd, kuivõrd oskame olla iseendaga kontaktis ning jõuda omaenese “seemneni”. Ülim soov saab olla vaid, et kaaslased, kas siin või kaugemal, poleks massielu klišeede kütkes, vaid tunneksid oma sügavamaid vajadusi ning väärtusi. Kui oma sisimas tajuvad tungi muudatusteks paljud, siis need ka toimuvad.
Arvan, et just kunsti ja muusika roll on inimesele tema enda hinge ja selle seotust kõiksusega “siin ilmas” ja “mujal” vahendada. Seeläbi on ka “materiaalsemates” tegemistes, millest me oma kehalise elu tõttu ei pääse, ehk siht täpsem ja uppilendamise tõenäosus väiksem. Inglise muusikateadlane John Sloboda väidab, et ei ole olemas ühtki kultuuri ega ühiskonda, ei praegu ega varem, kus muusikal poleks rolli.
Praegune aeg ju ongi, vähemalt Eestis, tegelikult muudatuste aeg. Kas need on täpselt sellised, nagu oleme ihaldanud? Klantskaupadel, glamuursel reklaamil ja lahedal meelelahutusel, millest tunti puudust kümmekond aastat tagasi, võiks olla elulaadis oma osa. Kuid kas see on ainus ja ülim, mis väärib ihaldamist? Võibolla peaksime hoopis vanu väärtusi kandvale sisule praegusel hetkel mõistetava vormi leidmisega ikka ja jälle uuesti tegelema?
Ametitesse on valitud või seatud ka ministrid, linnavalitsejad ning kuningad. Loodan, et nad on jõudnud sedavõrd omaenese “hingeseemneni”, et nende hoolde usaldatud liigirohkel lilleniidul, mille sarnane ühiskond paistab, õiget ökoloogilist tasakaalu mõistaksid pidada.
Hingekene, kas sa kuuled.