Meie kuues meel võtab kinni signaale tühiasjadest, millest kahe või kahesaja aasta pärast saavad kõigi hämmastuseks põhiasjad.
Ühistranspordil on nimelt ka oma metafüüsiline, sotsioloogiline ja psühhoanalüütiline tähendus.
Kõigepealt – mida veerukirjutaja peab praegu silmas ühistranspordi all? Tramme, trollibusse, S-Bahne, metroosid ja busse (lisan siiski ka viimased, ehkki nemad on vist nähtus, mis tänu fossiilsete kütuste lõpule elab üle praegu oma viimast tõusu, et siis kaduda – nagu ikka leek, mis enne hääbumist korra loidab). Veerukirjutaja ei viitsi siia alla paigutada taksosid, mille ühistransportlikkust on viimasel ajal elavalt arutletud.
Teame ühistranspordi vihaseid vastaseid. Nad on vahel spetsialiseerunud. Lepikson oli trammivastane ja Jüri Mõis trollivastane. Mõlemad on toredad, sarmikad mehed, väga ettevõtlikud ja sümpaatsed, teisalt – harva, ent teatud regulaarsusega valmis ohtlikke ideid genereerima.
Elame maailmas, kus teatud paikades toimub inimeste tugev kontsentratsioon. Ühe ruutmeetri kohta. Seega on need ruutmeetrid siis neile inimestele ühised. Muidugi, selle kontsentratsiooni aste erineb paiguti. Lihulas ja Rõuges seda veel ei ole, küll aga näiteks New Yorgis, Los Angeleses, Tokyos… ja juba isegi natuke Tallinnas. On muidugi kahtlane nimetada Tallinna suurlinnaks, kuid arvestame ka mentaliteete, mis suunatud tulevikku. Oleme ju kohanud üleskutset: eestlased, tulge kõik Tallinnasse kokku, saate kõik rikkaks. (Ja ostate kõik autod.)
Ühiselamud, ühiselud, ühiskodud… ja ühistransport ongi ju selle ühislinna ühiselu sümbol, atribuut ja peidetud ekvivalent.
Setumaal on individuaalauto veel lihtsalt auto, tarbeese. Ka Haanjamaal saab temaga kergesti ja elamuslikult ületada kuplitevahelisi distantse. Autoga saab sõita ühe fjordi äärest teise, parkida pampas.
Linnades on autol ka muu tähendus. Ta ei ole ainult liikumisvahend. Ta on individualistlik, kehastab privaatsust. Tumedad klaasid kinni, uks lukus. Sõidad, oled mittekonformne, ajad teisi alla, näiteks sebral. Kesk linna, aga üksi. Auto on nagu see kesk rahvarikast tänavat püstitatud klaaskuppel, mille all kuuekümnendatel elasid mõned environment-kunstnikud.
Auto on olemuselt linnavastane, nii imelik, kui see ka ei tundu. Auto sobibki rohkem metsa, kanjonitesse ja mereranda kui inimkonglomeratsioonidesse. Auto on Mina, minu… individualism, eraldatus, anti-ühiselu; Victor Turneri sõna varieerides isegi eba-communitas.
Kuid linn on ühiselu. Kui inimesed suudavad elada ühes linnas, siis peaksid nad suutma sõita ka ühes bussis või trollis. Elada ühisel territooriumil ja sõita ka. Ehkki niiviisi sõites avaneb ka varjatud instinkte: keegi sodib või lõigub istet, keegi ekshibitsioneerib. Omal ajal sai Mustamäe hommikuses ekspressis vahel kuulda (kui keegi kellelegi jala peale astus), et teid, fašiste, tuleks kõiki maha lasta. Seegi kuulus ühiselu juurde.
Olen omal ajal kohanud üht uurimust, mis väitis, et ühistranspordi allakäigus peegeldub ka kogu linna või koguni terve kultuuri allakäik. Vanade suurlinnade dekadents avaldub sageli metroodes, mis omandavad mütoloogilisi jooni.
Suurlinnas tarvitatav individuaalauto toob kaasa vohava võimukultuse, teistest üleoleku, populatsiooni atomiseerumise, lõpuks ka üksilduse. New Yorgis ei jõua autoga kuhugi! Lõputu tuututamine reedab kogunevat agressiooni. (Meenutame ka “Falling Downi” ja Michael Douglase äraviskamist.)
Kui keegi tahab hoida kokku nagu heitunud mesilaspere ja minna nii läbi mere, siis on tal kõige etem seda üritada trollis ja trammis, õlg õla kõrval kaasliiklejatega.

Mati Unt