Peale kolme tööaastat Moskvas kummitab mind aina enam küsimus, kas tsensuur ja infopuudus ohustavad rohkem eesti või vene rahvast. Lääs muretseb Kremli pressingu pärast Vene oligarhide meediale ning jätab mõistetavalt kahe silma vahele Eesti-suguse väikeriigi ajakirjanduse närbumise turumajanduslikus dunglis.

Pahade omanike hea meedia
BNSi tegevjuht George Shabad väitis hiljuti Eesti Päevalehes, et pressivabadust Venemaal ei tasu taga nutta, kuna hiljemalt 1996. aastast on kõik arvestatavad meediakompaniid elanud kokkulepluses võimuga. Shabad tunneb Moskva pressi köögipoolt hästi, kuna on ka ise olnud ühe jõhkralt veneliku infofirma juhtide seas ning importinud sealset töökultuuri ka Eestisse. Ent mingi imeliku kibestumise tõttu vaikib Shabad maha Vene ajakirjanduse senini kehtivad plussid – infomahukuse ja omanike mitmekesisuse.
Väga robustselt võttes on Venemaal kuus suurt pressi kontrollijat: Kreml, hiigelkontsern Gazprom, Moskva linnavalitsus ning oligarhid Vladimir Gussinski, Vladimir Potanin ja Boriss Berezovski. Halvimal hetkel võib juhtuda, et Kreml on oma meediakonkurentidest ühed kinni maksnud, teised ära hirmutanud ja kolmandad poolikute lubadustega vaikivasse ooteseisu sundinud. Ent totaalse kuulekuse hetke pole senini siiski tekkinud. Pole jäänud Vene ajakirjanduses lahkamata ei Vladimir Putini hüvanguks tehtud valimisvõltsingud ega uppunud allveelaeva ümber ülesköetud valed. (Iseasi, et tõsisemal poliitikahuvilisel tasub Vene infokanaleid seedides alati arvestada omanike hetkeseisuga suures poliitikas.)
Inimeste informeerimise ja harimise seisukohast on aga ehk hoopis olulisem see, mida ajakirjandus lõppkokkuvõttes sisaldab, mitte see, mida võimul on võib-olla õnnestunud varjata. Näiteks, kõik suured Vene lehed hoiavad palgal kümneid väliskorrespondente ning pealtnäha väga väheproduktiivseid erialaspetsialiste ja kolumniste.
Kahe Vene juhtiva telekanali, ORTi ja NTV lootusetute võlgade maht ületab kümneid kordi ETV murekoormat, ent need telekanalid hangivad ikka materjale korraga Tšukotkalt, Iraagist, Valgevenest ja Ameerika presidendivalimistelt. Võib märgata isegi omamoodi hullumeelsust – kuni ekraani tummaks ei lülitata, seni professionaalses priiskamises järele ei anta.

Korteriafäär konnatiigis
Võrdluseks tuleb öelda, et Eesti ajakirjanduses on laia maailma kajastamine teinud 1990. aastate algusega võrreldes sujuvat vähikäiku. Ajakirjanikel on aina raskem rääkida omanikelt välja elementaarset hotelliraha, et kajastada eestlaste naaberaladel või sugulasrahvaste juures toimuvat. Kohalkäimine maailma jaoks pöördelise tähtsusega kohtades (nagu praegu oleks näiteks Lähis-Ida) on järjest harvem. Isegi tõlkematerjale jõuab lehtedesse aina kitsamas valikus.
Noor ja edukas lugeja sealjuures võib-olla enam ei tunnetagi, mida ta saab või millest ilma jääb, aga, näiteks mu 63aastane isa ei suuda kuigi hästi leppida, et juhtivas päevalehes on sageli autondust kolm korda suuremas mahus kui välismaailma uudiseid ja kommentaare. (Sealjuures nimetavad mõlemad Eesti päevalehed end kvaliteetlehtedeks).
Võib öelda, et auditooriumi maht tingib mõistetavalt Eesti ajakirjanduse tagasihoidlikkuse Vene omaga võrreldes. Ent see ei tee olematuks fakti, et ükski tõsine Vene päevaleht ei luba endale lääge modellinduse-autonduse domineerimist maailma saatust määravate protsesside üle. Kusjuures just venelastest oleks välismaailma ignoreerimine mõistetav, sest neil juhtub kodus nii palju globaaltasandi sündmusi, et ülejäänud maailm võib tunduda kahvatu.
Ja samas just meie ei saa ära elada oma maailma kohalike korteriremondiafääridega piirates.

Iseenda suured sõbrad
Kuigi Eesti ajakirjanikud on õppinud teoreetiliselt armastama läänelikku objektiivsust, võib Venemaal ka sisepoliitilistes küsimustes kohata suuremat tolerantsust ja vaadete mitmekesisust kui Eestis. Näiteks ei ole Vene ajakirjanduses märgata sellist ühtset negatiivset eelhoiakut üksikute poliitiliste figuuride suhtes, nagu seda lubab endale noor-edukas Eesti ajakirjanike põlvkond Edgar Savisaarest kirjutades. (Jäägu see näiteks, mitte toetusavalduseks Savisaarele.)
Väga karjuvalt torkab ajakirjanduspilti võrreldes silma ka vasakpoolse ja alalhoidliku majandushinnangu puudumine Eestis. Hiljuti näiteks lugesin Moskvas kriitilist kommentaari Vene pensionireformile (mis on astme võrra vähem radikaalne Eesti omast). Ja ühtäkki taasavastasin ka ise kogumispensioni-süsteemiga kaasnevad ähvardavad märksõnad: riigi eemaldumine vastutusest, räige sotsiaalse ebavõrdsuse viimine pensioniealiste sekka, kogu Ida-Euroopas puuduv praktika investeerimisfonde üle aasta-paari elus hoida.
Kokkuvõttes ilmneb, et läänelike standardite mehaaniline omaksvõtmine Eesti pressis ei avarda ei välismaailma ega innusta inimesi sisepoliitilisele analüüsile. Väikses ühiskonnas, ühenäoliste omanike ja ühe vitsaga koolitatud toimetajate käe all hakkavad demokraatlikud turumajandusreeglid meediapilti pigem nüristama. Kui saab veel teoks aeg-ajalt kuluaarides tärkav kuulujutt Eesti Päevalehe ja Postimehe ühendamisest, siis saab rahvuspressi lugejate menüü ilmselt nõukogude koolisööklaski pakutavast rutiinsem. Väheste kokkade deklaratiivne sõltumatus ei garanteeri ju veel vitamiinirikkust. Küll aga võib tekkida Põhja-Korea efekt – kui kokad pakuvad ainult riisi, ei tea rahvas lõpuks paremat tahtagi.

Heade omanike nüri meedia
Eesti ajakirjandust võib Vene omast pidada ses mõttes ausamaks, et meil ootavad omanikud kasumit ning püüavad ka niiöelda kvaliteetlehtedes tabada ära lugejaid ahvatlevaid proportsioone (ujutades lehe üle näiteks autondusega). Venemaal on omanikud rikkamad ja võivad edevuse või poliitiliste huvide pärast pikki aastaid eliitmeedia kahjumeid haiglaselt kinni maksta.
Kas aga turusuhteid ülistades on ka loomulik leppida rahva maailmavaate ahenemisega? Kusagil on ju piir, kus riigijuhid tavatsevad kinnitada, et nemad, kõige targemad, ongi valitud mittekommertsliku hariduse, kultuuri või korrakaitse ülalhoidmiseks – et rahvas ei loomastuks või lahustuks (näiteks venestuks).
Infoajastul näib aga Venemaal ka valitsus viljelevat märksa läbimõeldumat infopoliitikat kui meie Toompea. Näiteks, samas kui praegune Vene riigitelevisioon RTR palkab erakanalitest parimaid ajakirjanikke ja ostab maailmast uusimaid teadusprogramme, peab Eesti valitsus prioriteediks kulutada rahvustelevisiooni päästmiseks vajalik summa küsitava efektiivsusega sõjalise radari peale. (Kuigi see hakkab oma ekraanidel pakkuma üliigavat programmi vaid umbes kümneliikmelisele auditooriumile.)
Vene võimude puhul, tõsi, võib kahtlustada ebaterveid propagandistlikke tagamõtteid. Aga Eesti puhul? Kas mitte hoolimatust oma rahvakillu vaimse tervise suhtes? Elu on nüüd ju tõestanud, et väikeriigi kommertsajakirjandus takerdub konnatiigi seltskonnaellu ja seebiooperitesse ning peab miinimumini kärpima ajupingutust nõudvad globaalsed teemad. Pisitiraailiste teadusajakirjade riiklik toetamine sarnaneb aga pigem kitsa uurimisrühma grandi kui valitsuse esmakohuseks oleva üldhariduse garanteerimisega.
Mina julgeksin Eesti jäigalt parempoolse kultuuripoliitika taustal olla nii tagurlik, et soovitada riigile mitte üksnes avalik-õigusliku raadio ja televisiooni tõsist edasiarendamist, vaid ka kirjutava massimeedia “vähetootlike”, kuid harivate projektide tõsiseltvõetavat toetamist. Vastasel juhul jõuame varsti piinliku tõdemuseni, et keskmine eestlane on keskmisest venelasest juhmim.

MADIS HINT

P.S. Et mitte mõtteid hajutada, jäid ülal meelega mainimata Interneti avardavad ja nüristavad mõjud rahvuskultuurile ning keerulised tehnilised küsimused, kuidas riigi tuge omakeelsele kvaliteetmeediale kanaliseerida.